Nummõr' 81
Hainakuu 19. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
    Uudissõ
     
  • Pillipido kuumal suvõaol
  •  
  • Kiidil tulõ suur' soomõugri tsirrul'
  •  
  • Võrokiilne «Vikerkaar»
  •  
  • Võromaal tett film' sai avvuhinna
  • Elo
     
  • Kandlõmiis' eläs pilli peräst
  •  
  • Latsõ hoitva karja huulsambahe ku suurõ inemise
  • Märgotus
     
  • Mäeotsa Ain: võro vai seto as'a perrä tulõ nälg!
  •  
  • Maalõ tarkust korjama
  • Innembi
    Perämäne külg
    Kagahii
    Kirä
     
     
     
     
    Kiusaku-i Antroopovit!
     
    Ruitlasõ Olavi, politsei sõbõr
     
    Tiiä-i mille nä kõik' aig tuud Antroopovit kiusasõ? Hää miis' om jo! Pidä imä iist huult, löüd rassõl aol aigu avita inemist, kinkalõ tä olõmanolõmisõ iist teno võlgu om. Ja no om üte Saarõmaalõ sõidu iist jälki meedial hambun!

    Noh, võtt' reservauto, vei liikmisvia ja süämehaigõ imä haiglahe ja mis sõs – mis tuu massin sõs niisama rossitas, tä ei kulu kah jo pall'o, selle et Saarõmaalõ sõidõtas hariligult Vjatsõslavi praamiga...

    Mi taha, et politsei olnu inimligumb, et ku tä mi massina tii pääl kinni pidä, sõs naarahtas, küsüs: «Kuis tervüs, kuis latsil suvõvaheaol lätt?» A ku om hindä kõrd inemline olla, nakkami isoga politseiammõtit jürämä. Õkvalt pääst!

    Tuu man om teedä, minkperäst sääne teedüs vällä tulõma pidi – suvi om käen, puhkusõ-ao ja nigu õks, aokirändüsel olõ-i säändsel aol mitte millestki kirota.

    Luu imetäs vällä, selle et leheruum' om vaia täütä ja innemb kotimi Antroopovi liikmise-viaga immä, ku esi päätoimõndaja käest vasta hambit saami!

    Üts'päiv' sai lehtist lukõ, et Sisekaitseakadeemia ussõ taadõ jäteti 149 politseis tahtjat, tuu tähendäs inämb kui kolmasosa kõigist avaldusõ kirotanu inemiisist. Imäkeeleeksämi peräst!

    No kullõlgõ! Mehe es taha jo kirämiihi liitu saia, mille piät politsei ülearvo kirota mõistma?

    Mullõ om kah protokolli tett ja ku politseil mõni sõna veidükene võlssi lätt vai kokko-eräle kirotamine ei õnnistu, sõs ma lihtsäle ütle tälle ja avita inemist. Pääasi, et tä kõnõlda mõist!

    Õigõ om, et Sisekaitseakadeemiahe päsemise man ei pidänü kirotamise mõistminõ väega tähtsa olõma, parõmb kaegõ tuud, kas püssäga laskõ mõist!

    Ku politsei sõna võlssi kirotas, saa õnnõ veidükese nall'a, a ku tä minno veidükene võlssi lask? Mis sõs saa?

    Irooniline om tuu, et imäkeeleeksämiga kotitas politseis tahtjit, a ku inemine sõski politseis är saa, kõgõ kõvõmbas politseis, naatas tedä õkva uma lihadsõ imäga kot'ma.

    Meedia pasandas, a kas Rooberti süämehaigõlõ imäle oll' no säänest kuurmat vaia? Timä pidä no hinnäst puja pahandusõn süüdü!

    Nii et meil om kõva sallimatusõ hädä, salli-i mi umma immä, ei umma imäkiilt...

    Ja viil, Antroopov mõist kirota ja intervjuudõ perrä kaiõn kõnõlas kah ladusalõ. Ma ei tiiä külh, ku häste tä püssä lask, a selge om, et timä valitsusaol läts' kõrd hulga kõvõmbas.

    Näütüses – inne tedä oll' peris rassõ tii pääl autonapsuga vahelõ jäia! A kae – tull' õigõ miis' ja tekk' tuu väiku as'a õkvalt mu hindägi jaos väega lihtsäs.

     
    Mis sa arvat?
     
     
    Ekäpiten mõistlik kassikõnõ
     
    Aia Kadri (11-AASTANÕ)
     
     
    Oll' illos' ja vaganõ suvõõdak. Mäng'emi sõsaraga moro pääl palli ja äkki kuulimi küünü takast mõtsast imelikku hellü: kõss'-kõss'-kõss' ja kiäki olõs nigu kässi kah kokko pesnü.

    Ku mi tarrõ joosi ja esä vällä tulla joud', oll' joba kõik' vaganõ. Ku järgmädse päävä hummogu imä lehmä nüsmäst tull', kuulimi küünü all n'augmist. «Meil ei olõ jo kassi, kiä tuu n'aug,» imesti mi. Naksimi kutsma ja küünü alt tull' vällä väiku valgõ kassipojakõnõ.

    Tä oll' peris sõbralik ja tull' õkva lämmind piimä juuma. Mi küll mõtli, et kuimuudu ta kassikõnõ meile sai ja mi arvami, et mõni inemine tä meile õkva nimme elämise mano tõi. Võiolla oll' sääne tutva, kiä es julgu pakma tulla ja arvas', et küll mi iks tä kätte saa.

    Läts'ki häste ja mi kassikõnõ om no joba mitu kuud mi puul. Nimi om täl Täpi, selle et pää pääl om väikene must täpikene.

    Nii hääd kassi ei olõ meil olnuki ku Täpi om. Tä om ekäpiten mõistlik – ei tükü tarrõ, ei roni piimäpangi ja püüd hiiri. Tä om mi kõigiga sõbõr. Üts' vikur' om täl kah man. Ku mi aian vai moro pääl istumi, roni Täpi alati üskä ja taht silestämist. Egä mi tuud tälle keelä-i! A ku mi vetsumajja lää, taht Täpi jälki üskä ronni. Ku ussõ kinni panõmi ja kassi vetsumajja sisse ei lasõ, om tä selges op'nu üte triki. Tä roni puust saina piten üles katussõ ja saina vaihõlõ ja hüppäs säält korgõlt õkva üskä! Sääne lugu om juhtunu peris mitu kõrda ja Täpi om tuuperäst kah pahandada saanu. Ega tä inämb ei julgugi üllest alla hüpädä. Kaes niisama korgõlt, ku kiäki vetsun istus.
     
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Kost nii pall'o han'sat saanu?

    Inne Tartu hansapäivi tetti toolõ ettevõtmisõlõ kõvva reklaami, plakadi riputõdi Võro liina ka üles. Trehvsi üte kuulutusõtulba mano kats' setot ja naksi mõttit vaihtama.

    «Tuud hans'at piäs iks mitmõs pääväs jagoma,» arot' üts' miihist. Küsümüs oll'gi, kost nii pall'o hans'at saassi. A tõnõ miis' oll' üten naasõga. Ja setomutil pää plahvat' õkva: «Höste kjau tuus kraamis tuu tsukõr', midä om Eestin perädü unik kokko aet ja mink iist Õuruupa Liit press' vällä mitmit sato miljonit!» oll' timä tiidmine.


    Võrokõsõ vaibapoodin

    Võrokõsõ, naanõ ja miis', lätsi Tartu liinan vaibapuuti. Rahakott' oll' muidoki naasõ käen.

    Kai naanõ suurt ja uhkõt vaipa ja kitt': «Taa jo peris gobelään!» Miis' visas' silmä hinnasildi pääle. Vaip massõ pääle katõ tuhandõ krooni.

    «Kobe külh, a läänest olõ-i haisugi!» tekk' tä naasõ raharaiskamisõ mõttõ maaha.

    .........................................................


    Kuis vanaimä kosilasõ sai

    Ku mu vanaimä oll' nuur' tütär'lats', sis tä elli Võmmorski küläh. Üts'kõrd tä läts' üte tõõsõ tütär'latsõga Petserihe laadolõ.

    Tuukõrd olliva laadopäävä nigu kirmaski, koh noorõ kokko saiva. No sis nä lätsivägi katõkõisi Petserihe. Jalaga muidogi. Puhta seto rõivakõsõ säläh, tsuvvakõsõ jalah, valgo rätikõsõ pääh.

    Pia liina lähkon sõidiva näile perrä hobõsõga kats' ts'urra. Nuu naksiva sis tütar'latsiga jutto tegemä ja vankrõ pääle kutsma. A tütrigukõsõ häbendelivä ja muid'ogi es lää. Ts'ura naksiva õks näid kiusama ja haariva näil rätikese pääst arki.

    Tõõnõ tütär'lats' nakas' sis umma rätti poissõ käest ar kiskma, indstelemä ja epotama. Vanaimäkene (Alla nimi) oll' sääne tasanõ tütär'lats' ja astõ õnnõ edesi, silmäkese maah.

    Tull'gi jo liina viir' kätte ja ts'ura anniva nuu rätikõsõ eiski tagasi ja sõidiva minemä. Mõnõ ao peräst tull'gi üts' ts'urrõst mu vanaimäle kosja. Vot kuis sis hinnati säänest tasast miilt!

    A esä es anna tütärd toolõ mehele, veiga võõras ja kavvõlinõ poiss oll'. Setomaal õks vanast üteldigi: hüä om ku höste tandsit, parõmp viil ku paigal püsüt!

    Kurõ Hilja

     
     
    Mis sa arvat?
     
     
     
     
     
    Ilm
    Uma Internetin
     
     Kae, miä ütel´!

    Imetle kõiki rahvidõ muusigat ja luulet. A võrokõsõ ja seto omma mullõ lihtsalt uma.

    Mehikuurma miis' Kalla Urmas seletäs, mille tä laul võro ja seto rahvalaulõ (PM)

     
     Uma Lehe sõbõr!