|
| Ku näeti jalaga vai rattaga rändävit võõrit, pidägu-i näid edimält pätiplaanõga mustlaisis! |
| Suvõl liigus maal hulga rahvast, kedä sääl muul aol sukugi näe-i. Liinan «istvat» tüüd tegijä võtva puhkusõ ja tegevä peris tüüd – avitasõ sugulaisil vai sõbrul haina tetä, nokitsõsõ maakoton ehitüse pääl, kitskva pindrit jne.
Esiki suuri liinu teatri tulõva suvõs suurõ trupiga kohegi vanna aita vai veskihe, vai niisama mäeveere pääle, tegevä sääl pruumõ ja lõpus andva etendüisi.
Egät sorti «suvõ-maarahvast» om vas't viil, a ma kõnõlnu tuust, midä ma ku üliopilanõ parõmbalõ tiiä.
Ega tudõngi muust liinarahvast suurt tõistõ olõki-i. Kümme kuud aastagast istva nää lektuuriumin vai raamadukogon, kongi jaanipäävä paiku löövä raamadu kinni ja sõitva maalõ.
Luudusõopja uur'va hainu ja mard'kit, tulõvadsõ aoluulasõ püürdvä maad ümbre ja ots'va potikiltõ, noorõ rahvaluulõuurja käävä helü päälevõtjaga külli piten ja kullõsõ inemiisi käest vannu laulõ, juttõ vai kombit.
Viimätsil aastil omma keele- ja rahvaluulõtudõngi käünü mitmõl puul ka Võro- ja Setomaal.
Seohavva põimukuungi piäs üts' punt' Meremäe kandin taldu kulutama, väikumb ports lätt vanna Urvastõ kihlkunda paiklikkõ juttõ korjama.
Pall'o lihtsämb olnu tudõngil muidoki jäiä liina, minnä arhiivi vai raamadukokko ja kaia jo inne kor'at matõrjaali.
A tiidüs lupa-i ellä vanast rasvast, tedä piät kõik' aig otsast tävvendämä. Tulõ uuri, miä om vanastõ tarõehitämise man tähtsä olnu, a niisama tuud, kas tuust inämb peetäs.
Põlvõst põlvõ teedäs «roodsisõa» matussit kongi mõtsanukõn, a no kõnõldas ka vahtsõ ao avariipaigust tiiviirin.
Vaia olnu üle küssü, midä mäletedäs näütüses Urvastõ hõela mõisaprovva Margiti kotsilõ, a vas't saa sinnä mano hoobis juttõ mõnõst viguridsõst kolhoosiesimehest.
Sääne kombidõ, keele ja juttõ korjaminõ-uur'mine om tegeligult tudõngi tüü, mitte niisama Nipernaadi-elo. Ja ega Nipernaadigi kõik' aig mett es laku.
Tuuperäst pallõsi, ku tii näet lähembäl aol jalaga vai rattaga üte-katõ-kolmõkõisi rändävit võõrit, pidägu-i näid edimält mitte pätiplaanõga mustlaisis, kinkalõ õkva pini pääle aia, a kullõlgõ är, miä näil küssü.
Ja ku aigu om, tekke tüüle väiku vaih sisse, istkõ kohegi var'o ala ja pruuvkõ umma tiidmist perrä vastada.
Esiki ku algusõn tunnus, et tiiä-i üttegi «legendi» vai et kõik' om jo hindälgi raamadutarkus, või siski võõra jaos vällä tulla maru huvitavat matõrjaali. No kasvai vannu mõtsu-, teie- vai hainamaiõ nimmi, midä kongi kaartõ pääl olõ-i.
Ka kõgõ hariligumb kopridõ vandminõ või ulli tudõngi jaos keelelidselt põnnõv olla. Ja massa-i mikrohvonni pelädä – tuu om 21. aastagasaal niisama müüdäpäsemäldä tüüriist nigu näütüses muro pügämise massin.
Ja viil üts' asi: olõ-i nuu tudõngi nii targa ja tuu haridus nii tähtsä ku egäl puul kõnõldas, et noidõ peräst piät õkva kiräkeele pääle minemä.
Egä kandi uma kiil' om kah väärtüs, midä kor'ada. Pääleki – Eesti suurõmbin ülikoolõngi omma võro keele tunni õppõkavvun seen.
|
|
|
| Kae, miä ütel´!
Imetle kõiki rahvidõ muusigat ja luulet. A võrokõsõ ja seto omma mullõ lihtsalt uma.
Mehikuurma miis' Kalla Urmas seletäs, mille tä laul võro ja seto rahvalaulõ (PM)
| |
| |
|
|