Nummõr' 81
Hainakuu 19. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
    Uudissõ
     
  • Pillipido kuumal suvõaol
  •  
  • Kiidil tulõ suur' soomõugri tsirrul'
  •  
  • Võrokiilne «Vikerkaar»
  •  
  • Võromaal tett film' sai avvuhinna
  • Elo
     
  • Kandlõmiis' eläs pilli peräst
  •  
  • Latsõ hoitva karja huulsambahe ku suurõ inemise
  • Märgotus
     
  • Mäeotsa Ain: võro vai seto as'a perrä tulõ nälg!
  •  
  • Maalõ tarkust korjama
  • Innembi
    Perämäne külg
    Kagahii
    Kirä
     
     
     
     
    Kandlõmiis' eläs pilli peräst
     
    Harju Ülle
    ylle@umaleht.ee
      
     
    Hellamaa Ilmar või kannõld mängi mitu tunni jutti, vahepääl vahetas õnnõ pilli. 
      
    Ku Antsla kandlõmeistrile Hellamaa Ilmarile (50) küllä lääti, sis varugõ hulga aigu – miis' tiid inämb ku 300 pilliluku ja -laulu, taht jo kimmäle suurõ jao näist ette mängi.

    Ilmar käve minevä nädäli algusõn Pärnun uulidsamuusikide võikimängmisel ja sai sääl kolmanda kotussõ. «Osa pille jäti kodu, halvastõ tei,» kahjatsõs tä. «Kolmduuriviit mäng'vä kõik', a akord' ja bass' ja viis' – toda ei mängi!» Ilmar nimmas' tuudki, et mõni miis' kullõl', kuis tä illos'hallõ viiega lukõ mänge ja silmäst vesi mugu tsilku.

    Kandlit naas' Ilmar esi tegemä 18-aastadsõlt. Esä tekk' kah kandlit. «Tekk' valmis, pulga pääle, pildi kliipe pääle... ja kõik'!» ütles Ilmar. Esä mõista-s pilli timmi! Taad kunsti tull' oppi tõsõ mehe mant. «Reidlen oll' Kallioni Elmar – ku külän es olnu seod pillimiist, ma es mäng'nü,» seletäs Ilmar. Esä sõbõr es oppa esi midägi, a oll' lahkõ, es käki pille poiskõsõ iist är. Timä mant pand' Ilmar kõrva taadõ neo nipi kah, kuis pille hellü panda. «Kandlõ hellü pandmisõ man mu vasta ei saa kiäki!» ütles Ilmar uhkõlõ. «Panõt hellü kasvai latsõ ikmise vai pini haukmisõ perrä!»

    Ilmari tett kandlit mängitas põra pia egän Eesti otsan ja vällämaal kah. «Kõgõ võimsambal kandlõl, mis ma olõ tennü, om 140 pulka pääl,» seletäs kandlõmeistri. Egäl kandlõl om tsipakõnõ ummamuudu kõla, olkõ vai viis' tükkü üttemuudu tett.

    «Mul oll' üts' mustlanõ, kiä tekk' umbõ häste kandlilõ ilustuisi pääle, kloostrikellä, käo, roosi ja nii edesi, mul om nii hallõ, tä oll' Valgast, tä kuuli är,» seletäs Ilmar.

    Inämb ku 100 kannõld

    Põradsõs om Ilmar valmis tennü inämb ku sada kannõld. Ku pall'o täpselt, olõ-i tä kokko rehkendänü. «Ku olõt nuur', piät latsi tegemä, ku vanas jäät, nakka üle lugõma!» om Ilmaril ega as'a kotsilõ ütelmine varus. Peris latsi om täl neli ja ütsäkuunõ pujapoig Mait kah. Ütsäaastanõ noorõmb poig Koit esi kannõld mängi-i, a tuu iist om tä esä käest är op'nu mitukümmend laulu, tuusiän ka hulga lorilaulõ.

    «Naanõ sõimas, et mis sa ulli mängit! A inemise millegipäräst tahtva lorilaulõ, olkõ tä sis ropp kah!» passis Ilmari meelest poiskõsõlõ lorilaulõ opada külh. «Ma jäti vahepääl juumisõ maaha, jõi hummugu kohvi ja mugu lauli. Poisilõ jäi kõik' miilde! Ja iks – kõgõ inne lorilaulu ilusa viie pääle!»

    Ilmari suguvõsan om kõva muusigapisiläne. Ku Ilmar umal aol edimädse kitra ost', sis imä pahand', et mille poig rahha raiskas. «A esi mängse joba!» muhelõs Ilmar. Imäimä mängse kah kitrat ja laul' kerkolaulõ.

    A peris edimäne pill oll' Ilmaril hoobis allahinnat bajaan', miä sai ostõtus nelä pääle. Ildampa tull' lõõts, midä Ilmar kah peris häste mäng'. Lõõdsatimmise op'sõ är sis, ku kaonu lõõdsategijä Viibergi Jaan kuulõ-õs inämb häste ja pallõl' Ilmaril uma pilli är timmi. «Ku ma sinnä es lännü, es op'nu hellü pandmist ega midägi,» kõnõlõs Ilmar. «Viibergi poig ei mängi pilli, a om traktorist, tekk' lumbi, kos ts'ukõlda saat, tõi sudagu, angõrja, ahvõna sisse...»

    Hää mehe joba kõik' koolnu

    Vanastõ oll' Antsla kandin lõõdsamiihi pall'o, a: «Saarõ Juulus kuuli ärä, sis oll' väiku vanamiis' Lüütsepp, sis Valteri Hillar, kõik' omma koolnu,» nent Ilmar. «Üts' 85-aastanõ om elun, a tuu ei mängi inämb.» Tä kõnõlõs, et vanast oll' egän talon pill' ja mängiti. «Jummal', ku näid pall'u oll', nigu vihmadsõga kunnõ!» ütles tä.

    «Vot, tuu ilma noodilda mäng, tuu om kõõ ilusamb!» kitt Ilmar. «Selle, et nuut' panõ ette, sis mugu panõ ütte mulku kõik' aig õnnõ! Valga KEK-in oll' Kasesalu Erni – tä mäng' kuradi ilustõ!» Ilmar oll' päält katõkümne nuur' miis', ku Erni ütel': «Kurat', Hellamaa, teil tulõ kannõl' häste vällä, tekke mullõ kah sääne, nigu teil om!» «Tuu asi and' mullõ suurt jõudu, et minnu om kellelegi vaia,» kõnõlõs Ilmar. «A nädäli vai katõ peräst loi lehest – Kasesalu Erni koolnu joba! Tulõssi tä üts'kõrd viil üles ja mängissi mullõ üte luu, no puul' luku, a taad ei saa inämb tagasi... Tä kurat' tsagasi niivõrd ilustõ!» ja Ilmar tõmbas kandlõ pääl üte luu Erni muudu.

    Kooliveli Ventseli Peedu ütel' kõrd Ilmarilõ, et olkõ täl ku kallis massin, kaitsõravvaga ja puha, hind vai miljon, a tuud andi ei olõ tälle antu, et nii pilli mängi, nigu Ilmar mõist. «Tõi mullõ pudõli viina, latsõlõ sokulaati...» Ilmaril läävä silmä likõs. Täl om kopteriga alla sadanu koolivelest väega kah'o.

    Rahha tuu mäng'mine

    Ilmar tekk' 33 aastat palgatüüd kah, Antsla mööblitsehhin. «A põra: aamõn' konks, supilonks, vaga Vaabina vanamiis'!» seletäs tä. «Olõ-i inämb vaia – kott' ja kepp', S'aksamaalõ üükullis!»

    2000 krooni iist kuun taha-õs Ilmar tüül kävvü. Pillimänguga tiin tä pujaga Antsla laadun üte pääväga 770 krooni. Ilmarit om pall'o mäng'mä kutsut, a tä om ka pall'o är ütelnü. «Võinu rohkõmb kävvü,» löüd tä.

    Pilli läävä kaubas kehvembäle ku pillimäng – mängjit om veidü. Vahtsõliina laadu pääl läts' eski häste: ostõti kolm kannõld är ja tõsõl pääväl karmoska kah. A üte pilli tegemises lätt vähämbält kolm nädälit ja taa tüüga är ei elä. A tuu olõki-i Ilmaril päämine. «Mis om tuu, mille peräst ma elägi – pill' omgi tuu, mille peräst ma elä!» ütles tä. Ja pakk: «Jalga takka panda mõistva kõik', a tii inemisele midägi hääd, anna midägi: ma olõ nõun andma – ku tulõ mõni kannõld op'ma, oppa kasvai ilma rahalda! No võiolla midägi õks viskat vai nii...»
     
     
    Mis sa arvat?
     
     
     
    Ilm
    Uma Internetin
     
     Kae, miä ütel´!

    Imetle kõiki rahvidõ muusigat ja luulet. A võrokõsõ ja seto omma mullõ lihtsalt uma.

    Mehikuurma miis' Kalla Urmas seletäs, mille tä laul võro ja seto rahvalaulõ (PM)

     
     Uma Lehe sõbõr!