Nummõr' 364
Hainakuu 7. päiv 2016

Uma Leht tulõ vällä egä katõ nädäli takast neläpäävä!
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Pääleht
     
  • Sporditrall Rõugõn
  • Uudissõ
     
  • Kanepi kogokunnapäiv meelüt’rahva kotost vällät
  •  
  • Vahtsõ vungiga suvi Pokumaal
  •  
  • Kaika suvõülikuul tulõ Tsiistren
  • Märgotus
     
  • Kolm küsümüst vahtsõlõ Põlva maavanõmbalõ
  •  
  • Kolm killo kotussõnimmi
  • Elo
     
  • Essümise-juttõ Uma Lehe jutuvõistlusõlt
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
     
     Loe Uma Lehe pdf-i:
      
     
      
     Tahassi saia Uma Lehe pdf-i egä kõrd hindä meili pääle?

    Andkõ teedä info@umaleht.ee pääle!
     
    Koha Priidu tsehkendüs
     
    Essümise-juttõ Uma Lehe jutuvõistlusõlt
     
    Hallniidü vanamiis essütäs

    Mu latsõpõlvõkodu lähkün om nurm, konh olli tuul aol, ku ma lats olli, suurõ kopli sovhoosi lehmile ja mõnõ jao päält tetti haina kah.

    Suurt ja lakõt nurmõ, konh ennevanastõ mitu majapedämist oll’, aga konh tuul aol, medä ma mäletä, viil mõnõ ütsigu majakõsõ ja ka taluasõmõ perrä olli, kutsutas Hallniidüs.

    Põra om tuu lakõ nurm, nõlva ja ojaveere enämbüisi rapsi vai nisu all, aga ku hainamaa ja karjakopli olli, sis oll’ taa üts ummamuudu paik. Küländki korgõ mäekese otsan oll’ väikene suut ja tuu ümbre pehme turbanõ maa. Vana inemise tiidse kõnõlda, et sääl oll’ konagi vääga ammu järv.

    Vesitsest kotussõst veidü kauõmban kasvi ütsik petäi ja rohkõmb mitma kilumeetri pääl puid õigõdõ es olõ. Kiä tiid, kas tuuperäst, et nurm nii lakõ oll’, vai mõnõ muu as’a peräst, aga inemise tükke sääl ütest tüküst ärä essümä.

    Ku ma lats olli, kõnõli vanaimä, et ku tima viil nuur talupernaanõ oll’, sis oll’ timä miis vai papa, nigu tä esi ütel’, suvõl ilda õdagu Hallniidü takan kelgi külän käünü. Nakanu õkva üle hainamaa kodu tulõma, astõ ja astõ, aga kodu es jõuva, õks löüd’ hennest üte talu hainakuhja mant. Hendä meelest läts’ õkva, aga käve ennegi ümbretsõõri.

    Ku vanaesä viimäte kodu sai, oll’ taal kõhe tunnõ naha vahel ja oll’ ülnü, et tuu õks Hallniidu vana oll’, kiä tedä essüt’. Es tulõ tuukõrd latsõn pähä küüssü, kas tuu vanamiis oll’ mõnõ talu ammu koolu peremiis vai arvati sääl mõni järvevaim liikvõl ollõv. Ja nüüd ei olõ muiduki enämb kinki käest küüssü.

    Aga aastõid ildamb, ku papa jo siit ilmast lännü, olli tä tütre, mu imä ja tädi, vana-aasta-õdagu säälsaman essütäjäga hädän ollu.

    Nä pandi hobõsõ rii ette ja naksi üle nurmi ja lumõhangi mitma kilumeetri taadõ tallu tõisilõ noorilõ küllä minemä. Kasuesä oll’ külh naid nuuminu, et nii kalli pühä õdagu ei mintä kotust pidulõ, a tütriguil oll’ uma plaan, biskviidi üten küdsedü ja parõmba rõiva sällän.

    Hopõn oll’ mugu astunu müüdä lummõ, aga üttegi tuld kostki paistma es naka. Viimäte sai tütrigu arru, et omma essünü, aga kohe poolõ käändmä peas, arru es saa.

    Sis naksi üts tulõkõnõ paistma, a maja oll’ nigu võõras. Lätsi ja vahtõ aknõst sisse: vana, kõhna näo ja pikä nõnaga naanõ sugi laua man ummi pikki hallõ juussõid. Mu imä oll’ ülnü sõsarõlõ, et nüüd olõmi külh koskil nõiamaja man vai peris põrgun…

    Sis lätsi õks ja koputi ussõ pääle. Noorõmb miis tull’ vasta ja ütel’, mis talu taa om.

    Naa olli õkva mineki asõmõl kõik aig kurakätt sõitunu ja nüüd oll’ pidumajja viil mitu kilumeetrit tagasi rühki. Tuu tii es lähä sukugi laabsalt, kõrra läts’ regi korgõ hangõ pääl käänden ümbre ja biskviidikotti tull’ lumõst takan otsi.

    Suurõ jandi pääle sai tütrigu pidumajja, kon näid ammu oodõti ja suurõ naaruga vasta võeti.

    Hallniidün vai sääl lähükesen essümist tull’ tõnõkõrd ette ka valgõ pääväga. Tulõ miilde, ku imä kõnõl’, et naksi sugulasõ puult üle nurmõ kodu tulõma, aga es panõ enne tähele, ku oll’ jo tükk maad võlssi lännü.

    Mul ega tsõdsõtütrel, ku mi latsõn ütest tüküst tõnõtõsõ poole juuski, sääl kandin essümist ette es tulõ, vast es taha tuu Hallniidü vaim latsi hirmuta.

    Aga meile miildü hirmsadõ tuu jutt, et sääl lähkün konagi järv oll’: mõtlõ ku hää, ku olõs mi aigu ka oll’u!

    Nõlvaku Kaie, Mehkamaalt peri



    Kuis essütäjä võtt’ mõtsan jalgratta är

    Kats suvvõ tagasi trehvsi essütäjäga mõtsan õkva kodo lähkül Harglõ kihlkunnan Lannamõtsa (Laanemetsa) külän.

    Oll’ illos suvõpäiv. Noorõ sõitsõva kodont är Võro liina ja mul oll’ hää miil, et ma es piä tuupäiv latsi perrä kaema. Võtsõ jalgratta, mar’amannõrgu, pandsõ telehvoni karmani ja sõitsõ tutvahe kodomõtsa.

    Pandsõ ratta kõivu nõalõ, nakse mustikit korjama. Mar’a olli umbõ hää ja noid oll’ pall’o.

    Tahtsõ kelläaigu teedä ja pistse käe karmanihe. A es olõki inämb telehvoni. Kaiõ sis maaha mustikipuhmi vaihõlõ, et vast lövvä. A olõ-s midägi.

    Sis mõtli, et om vast kodotii pääle sadanu vai olõ telehvoni hoopis kodo jätnü. Lätsi jalaga kodo, ratta jäti mõtsa. Es olõ telehvoni tii pääl ega koton. Koton mõtli, et võta tütre ratta ja lää viil mõtsa telehvoni otsma. Kihuti tagasi.

    Äkki kaiõ, et ümbrus om jummala võõras ja mu ratas om ka lännü! Otsõ ja otsõ, a ratast olõ-s. Mõtli, et kus tuu ull’ lugu om juhtunu, et mu ratas om nüüt är varastõt.

    Tull’ sääne tunnõ, nigu olõs kiäki minnu är essütänü. Mõtli viil, et kuis seo mõts nii tõistmuudu om. Telehvon lännü, ratas är varastõt, mõts võõras.

    Sõitsõ kodo, häbü oll’. Nigu Kiir olõs Vinnemaal käünü.

    Õdaku tulliva noorõ kodo ja ma pidi är kõnõlõma uma ulli luu. Es usu kiäki, et ratas om är varastõt.

    Lätsimi siis kõik kuun massinaga mõtsa. Tütär võtt’ mõtsa veeren uma telehvoni ja pruuvsõ helistä. Ja kae imet, säälsaman maan mu telehvon nakas’ki laulma.

    A nüüt oll’ vaia viil ratas üles löüda. Sääl oll’ kolm mõtsatiid. Nakasime sis ütte tiid piti minemä, saime vast kümme sammu tetä, ku ratas nakas’ paistma. Es olõki är varastõdu, a tõsõ tii veeren, kost ma es otsi.

    Tuust pääle kutsumi taad kotust Essütäjä mõtsas.

    Traksi Lia, puulvõrokõnõ Lannamõtsast



    Latsõ kaominõ

    Oll’ illos suvõpäiv kas 1934. vai 1935. aastal. Ellimi sis Kärgula vallan Rummi külän. Esä oll’ tüül, ma ja mu katõaastanõ sõsar ollimi imäga koton.

    Imäl oll’ plaan midägi hobõsõga tetä ja tä läts’ naabriküläst Kärgulast hobõst otsma.

    Meile loeti iks sõna pääle, ku ütsindä kodo jäimi, et mi kohegi kotost är ei lää. Ku esä vahepääl naabri poolõ läts’, sis mi iks hiilsemi täl silmnäolt takan minnä. Suur huvi oll’ iks umast ussaiast kavvõmbalõ minnä ja maailma avasta.

    Nii ma ka sis lätsi imäl tasakõisi takan minemä. Mul oll’ mõtõ, et ku tä hobõsõga tulõ, sis võtt minno ka pääle ja saa hobõsõga sõita.

    A ega ma vankri pääle es saaki, sibasi kodo är. Sääl oll’ mullõ edimäne küsümine, kon lats om. No ma es mõista midägi üteldä. Ega ma taadõ es kaeki, kas tä tull’ mul takan vai es.

    Otsõmi koton kõik tarõ ja huunõnuka läbi – ei koskil. Imä käve viil naabridõ man küsümän. Keski es tiiä midägi.

    Kõgõ suurõmb hirm tull’ tuust, et mi eläsimi Essuu veeren. Sääl oll’ pall’u egäsugu lumpõ. Päälegi juusk’ mi tarõ lähkült suur sükäv kraav. Säält võeti vett ja jahutõdi piima. Ku imä läts’ vett otsma, silgasimi mi ka takan. Imä hoiat’ iks meid, et ärke tulkõ lähküle, vii seen om näkk, tuu tõmbas kaalapite vette ja uputas är. Ega iks pelksit kah.

    Kavvõmbast iks kaimi, et vii kotsil lindlõsõ suurõ siibuga pikä kihäga olõvusõ. Imä ütel’, et na omma vanajuuda hobõsõ. Ildamba, kui koolin kävemi ja luudusluku opsõmi, saimi teedä, et nuu olli kiili.

    Naabri tulli meile appi ummi rihäde ja kunksõga. Segäti kõik nuu lumbi läbi, kost võinu surnukihä kätte saia. Imä keerut’ mullõ rihävarrõga jalasiiri piten: «Su peräst om kõik seo pahandus!» Mul es olõ midägi vasta üteldä, olli vakka inne.

    Rummi küläst läts’ ruusatii Kärgulla. Ütel puul tiid kasvi suur mõts, tõsõl puul oll’ kar’amaa. Otsiti kõik tuu mõts läbi ja kõnniti kar’amaal. Nakas’ jo õdak tulõma – ei last koskil.

    Ei mäletä tuud aigu, ku latsõ kaomisõ jutt jõudsõ tõsõlõ poolõ suud tuu nuka inemiisi kõrvu. Sääl elli üts vanainemine Kõdera Mari. Mari oll’ saatnu meile sõna, et lats om tä puul. Tä oll’ kuulnu suu pääl latsõ ikku, lännü kaema, lats oll’ ütsindä istnu turbasuu pääl.

    Mari oll’ toonu latsõ kodo. Tull’ iks nii vällä, et sõsar nakas’ mul takan tulõma ja käändse õigõ tii päält är. Säält oll’ turbasuuni hää tükk maad. Eks tä sis säält edesi minnä es mõista ja jäigi sinnä. Tuu oll’ tä õnnõs, et ikma nakas’. Ku olõs vakka olnu, es olõs kedägi tiidnü ja jäänüki üüses sinnä.

    Nüüt om mu sõsar 83 aastat vana ja eläs Võro liinan. Ma olõ tä käest küsünü, kas tä umma ärkaomist mäletäs. Ütles, et mäletäs kül.

    Leoki Hilja, Osola, Urvastõ khk



    Mõtsal omma uma mõttõ

    Latsõpõlvõn, ku kar’ankäümisest vai kodotöiest vähägi mahti saiõ, joosi iks mõtsanukka. Miildü vahti, kuis haavaleht värises vai kusikuklasõ pesän toimõhtasõ.

    Uma maasikmar’akotus oll’ mul salajan peetü, a seenil–palohkal kävimi tsõdsõga kavvõmban mõtsan. Egä kõrd, ku ma umma mõtsanukka hulkma lätsi, karist’ vanaimä, et ärku ma essügu. Ma olli suurõlinõ ja kiti, et uman mõtsan tuud ei juhtu.

    Vanaimä vaiõl’ vasta, ütel’, et tõõnõkõrd või essütäjä vaihõlõ sekä, ni mõistaki-i inämb kodo tull’a. Ma küsse, kiä tuu viil om. Vanaimä ütel’, et mõtsavaim vai kuri haldja.

    Sis kõnõl’ tä, kuis timä esi ütskõrd noorõmbahe kodomõtsa är essü. Läts’ nigu iks kodomõtsa siinde. Ku kodo poolõ nakas’ tulõma, mõistaki es inämb. Hindäperrä astnu iks tutvat tiid piten, ku kõrraga nännü, et tansaman paistus üts võõras talo.

    Käännü mõtsa vaihõlõ tagasi. Tulnu sis vahtsõst umma rata piten, ikõ vai naara – tuusama võõras maja vahis vasta. Jo tõmmanu hammõsälg hiitümisest likõs.

    Sis kõrraga nännü, et uma tütär lätt piimämannõrguga morro piten. Vanaimä tulnu tarrõ, rapuhtanu tükk aigu pääd ni imestänü, kuis tä iks umma koto är es tunnõ.

    Kuiki ma vanaimä juttu es usu, saisõ tuu mul iks kõrvun, ku mõtsan käve. Selle panni hindä jaos mõnõ märgi maaha: kas tõistmuudu puu vai kivi... Mõni aig takka tull’ hindäl kah sääne asi ette, et tulli mõtsast vällä nigu tutvahe kotussõhe, a paistu kogonihe võõras vällä. Õnnõs es torma õkva tagasi. Kõrraga käve pään nigu plõks, leie pildi klaaris, et taa omgi uma kotus.Sis viil jõudsõ tävveniste peräle tuu vanaimä essütäjä-jutt.

    Väljandu Ellen Koselt


      
     «Vahtsõmbat
    Võromaalt!»

    Vikerraadion
    egä neläpäävä!
      
     
     „Tagamõtsa”
    ETV-n
      
     Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
      
     
      
     
      
     Uma Internetin