Nummõr' 364
Hainakuu 7. päiv 2016

Uma Leht tulõ vällä egä katõ nädäli takast neläpäävä!
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Pääleht
     
  • Sporditrall Rõugõn
  • Uudissõ
     
  • Kanepi kogokunnapäiv meelüt’rahva kotost vällät
  •  
  • Vahtsõ vungiga suvi Pokumaal
  •  
  • Kaika suvõülikuul tulõ Tsiistren
  • Märgotus
     
  • Kolm küsümüst vahtsõlõ Põlva maavanõmbalõ
  •  
  • Kolm killo kotussõnimmi
  • Elo
     
  • Essümise-juttõ Uma Lehe jutuvõistlusõlt
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
     
     Loe Uma Lehe pdf-i:
      
     
      
     Tahassi saia Uma Lehe pdf-i egä kõrd hindä meili pääle?

    Andkõ teedä info@umaleht.ee pääle!
     
    Koha Priidu tsehkendüs
     
    Lugu sehvtiaamisõst ja tüüst kõrvalõ viilmisest
     
    Ütel kuumal juulikuu päävä õdagul tull’ mu täditütre mehele Urmassõlõ umbõla hää mõtõ: «Hummõn tulõ minnä Petseri turu pääle mustikit müümä!»

    Mu latsõpõlvõkodo oll’ suuri ja marju täüs mõtsu vaihõl ja mul oll’ hulka-hulka mustikit kor’atu. Urmassõ jutu perrä pidi Petserih saama vähempält kolm kõrda rohkõmp rahha ku Leevi kokkoostuh. Aasta oll’ sõs 1984 ja ma õnnõ kümneaastanõ.

    Vanaimä talo, koh ma eläsi, oll’ suvõaigu latsi täüs. Nii oll’gi, et tuul samal aol olliva sääl ka mu tõsõ tädi latsõ: Sven, kiä oll’ must kats aastakka vanõmp, ja Toomas, kiä oll’ must jälki kats aastakka noorõmp.

    Nigu arvada, ai Urmassõ hää jutt kõva ahvatlusõ pääle. Niimuudu mi sõs lätsimi hummogu viies mõtsa ja paari tunniga olliva kõik lähkri marju täüs.

    Urmas ai umalõ vereväle Žigulilõ helü sisse ja meid kolmõ heledäpäist ärimiist lubati kah üteh. Tõsõ, kiä maaha jäivä, panniva süäme pääle, et lõunas om vaia kodo tagasi tulla ja hainateol kah abih olla. Latsi tetä oll’ põllu riibmine, Urmas oll’ hää rõuguladuja.

    Petseri turu pääl kisksõ asi jamas. Pääle mi oll’ mustikamüüjit pall’o ja hinda olõ es. Sehvt es lää kuigi. Edimäst paksõ Urmas marju pangiga müügis, mille pääle osa ostjit pobisi ja käändsevä sälä. Sõs läts’ tä puuti, ostsõ kandilidsõ kruusi ja nakas’ tuuga mi marju pakma. Tunni aoga õnnõstu müvvä täpselt üts kruusitäüs.

    Sõs tull’ mi päälik vällä mõttõga, et Petseri liin olõ õi iks üts õigõ kotus mustikidõ müügis. Hädä oll’, et näil hindäl sääl suurõ mõtsa ümbretsõõri ja rahvas korjas esi marju. Urmas ütel’: «Vot Pihkvah olõs iks hoobis midägi muud! Sääl olõ-õi mõtsu ollaki!» Urmas karist’ meid kõrralikult är, et kotoh ei ütle kiäki, et mi Pihkvah kävemi. Õigõ sõna käeh, läts sõit Pihkva poolõ valla.

    Petserist kümme kilomeetrit väläh om hääd kätt järv ja tollõ üte küle pääl oll’ sõs ja om ka parhilla illos mõts. Urmas ütel’: «Kaegõ, latsõ, mis sildi ommava vinläse järve viirde pantu: «Tuld, vainlanõ om mõtsah!». Õigõhe oll’ sildi pääl kiräh «Ogon – vrag lesa!», mitte «Ogon – vrag v lesu!»

    Tädipoig Sven, kiä oll’ kõva aoluuhuvilinõ, kai targalt pääle ja ütel’: «Jaa, või-olla külh, siin olliva 1944. aastal kõva lahingu. Nuu jõudsõva ju mi Leevi ala kah... Huvitav, mille meil säänest silti olõ õi pantu!?»

    Tuu pääle mi pikält inämp es mõtlõ ja oodimi Pihkvahe jõudmist. A kas oll’ Pihkvah parõmp lugu ku Petserih? Es olõ! Sama hädä olliva sääl kah: mustikit pall’o ja ostjit vähä.

    Sõs mõtõl’ Urmas jälki vahtsõ müügitaktika vällä. Tä läts’ ja ostsõ üte turutädi käest lillikeisi ja naas’ noid umalõ kaubalõ pääle jaotama. Pääle lõunat käve meil kauplõminõ jo niisama, a meil naas’ kannatus är lõppõma. Urmas tahtsõ kõik mar’a är jagada. Pääle kõvva kauplõmist lubati meele osta tünnükalja ja jäätist, mis nägi vällä ku võiupakk.

    Mul tuust magusast olõ õs midägi ja süä ai vallu vanaimä peräst, kiä kimmähe uutsõ. A tädipoja oodiva Urmassõ lubaduisi täütmist. No jõudsõmõ sõs kah sinnämaalõ, et lubadusõ saiva täüdetü ja kodotii iih. Kodo ostimi viil küpsisit ja vanaesäle üte õllõ.

    Midä lähkümbäle tull’ kodo, toda rassõmpas läts’ Urmassõ süä: «Mis mi kokko lepseme? Koh mi kävemi? Tubli, Petserih!» Ku mõtsanuka takast kodopõld paistu, ütel’ Urmas, et näh, saiva miita kah haina rõuku. Mul nakas’ sõs viil halvõmp.

    Vanaimä oll’ murõn ja õnnõtu, Urmassõ naanõ vahtsõ vihatsõlõ. Vanaesä kai väegä kibedä pilguga pakutut õllõputlat ja es ütle midägi. Urmassõ naanõ Kaire ai umma tirri ja kai iks, kuis mi käest saassi teedä, koh mi päiv aigu ollimi. Ma lätsi tarõst vällä vanaimäle appi ja poiskõsõ jäivä süümä.

    Ku ma tarrõ tagasi tulli, küsse Kaire: «Kuis tuu Pihkva kali ka maitsas?» Nakse vastu aama, et ei tiiä ma tuust Pihkvast midägi, mis sa no ulli aat, mi kävemi Petserih. Sõs ohas’ Sven rassõlt ja ütel’: «Enel, olõ-õi inämp mõtõt võlssi. Mi kõnõlimi hinnäst sisse!»

    Pääle süüki oll’ Kaire paknu poiskõisilõ morssi. Sven oll’ vastanu: «Äh, taha õi! Pihkvah oll’ niipall’o hää kali!» Toomas oll’ viil mano pandnu: «Ja ku hää jäätis sääl oll’!»

    Silt järve veereh, koh «vainlasõga» hirmutõdas, saisõ viil mitukümmend aastat ja tulõt’ iks miilde tuud õnnõtut hainateost viilmise päivä.

    Liini Enel
    Vilustõ, Räpinä khk
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Hädän võõra keelega

    Latsõlats oll’ nigu iks suvõl maal vanaimä man. Ütel kuumal suvõpääväl istõ mõlõmba köögin: vanaimäkene tekk’ ristsõnna, latsõlats oll’ nõnnapite uman telehvonin.

    Vanalimäl läts’ ristsõna peris laapsahe edesi, õnnõ inglüse keele sõnno man tull’ latsõlatsõ käest api pallõlda.

    «Oskar, kuis om ’istuma’ inglüse keeli?» oll’ vanaimäkene järgmädse sõnaga hädän.

    «Sit,» vurist’ latsõlats kipõlt vasta. Vanaimä naas’ hindäette nohisõma ja tsähväs’: «A tan om õnnõ kolm tähte!»
      
     «Vahtsõmbat
    Võromaalt!»

    Vikerraadion
    egä neläpäävä!
      
     
     „Tagamõtsa”
    ETV-n
      
     Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
      
     
      
     
      
     Uma Internetin