Nummõr' 363
Piimäkuu 30. päiv 2016

Uma Leht tulõ vällä egä katõ nädäli takast neläpäävä!
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Pääleht
     
  • Tankla om tsirkõga hädän
  • Uudissõ
     
  • Koolilatsõ kirodi kodost ja luudusõst
  •  
  • Eelarvamusfestivali teematsõõr om paigan
  •  
  • Harglõ-Karula latsi suvõkuul
  • Märgotus
     
  • Kalli Kait: tola rollist om rassõ vällä saia
  •  
  • Umakeelidse ettevõtmisõ suvõl
  •  
  • Jaanijänku lugu
  • Elo
     
  • Üle piiri ei lää, a piiri omma kavvõl
  •  
  • Blogiga kuulsas ja kerges
  •  
  • Elo kisk iks katõlõ poolõ kõrraga
  •  
  • Ettevõtja hing
  •  
  • Hoit luudust nigu tsiga põrssit
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
     
     Loe Uma Lehe pdf-i:
      
     
      
     Tahassi saia Uma Lehe pdf-i egä kõrd hindä meili pääle?

    Andkõ teedä info@umaleht.ee pääle!
     
    Koha Priidu tsehkendüs
     
    Hussinaanõ
     
    Nigu õgal naabril omma naabri, nii olli ka meil. Nuu olliva sinnä tulnu inne tuud, ku mi paost (paossin ollimi Tsiberi-hirmun) tagasi tulli ja imä umma esäkodo tagasi sai.

    Naabrimiis oll’ pantu mõtsavahis ja täl oll’ nuur naanõ Lannamõtsast, kiä oll’ suurõst perrest peri.

    Nä olliva säändse pito armastava inemise ja nii oll’ näil õks alasi külälisi.

    Naasõl oll’ väegadõ illos sõsar, kiä miskiperäst oll’ tuuaigsõ võimuga pahussin ja ku tä sõs Roodsi kardinide takast vällä sai, tull’ sõsara manu elämä. Vast nii ütes suvõs, ku ma õigõlõ mäledä.

    Sõsaral oll’ üten sõbranne, kiä oll’ hää käega kunstnik – nimme inämb ei mäledä. Sääl sai edimäst kõrda nätä, kuis nägevä pildi pääl vällä vana kõlgusõ, kemmerg, rehetarõ ja kirriv süküs.

    Mi olli naabripoisiga nigu püks ja perse. Sakõst kuun. Kõrra, ku jäl sinnä joosi, hiitü ma väegadõ, ku näi, et rästigu olliva är nilutu ja rippuva sääl, kos muidu mõsu kuivi – var’o all.

    Ku sai arvo, et naa sivvu ei olõ elun, sai nigu tsipakõnõ parõmb. Hiitümise vasta joodõti minno tsukruviigä.

    Sai julgust tuu trelle takast tullu naistõrahva käest küssü: mille sa näid rästikit püvvät, tapat, nilut ja kuivatat?

    Sai sõs teedä, et tuu noorik plaansõ noist nahkust tetä hendäle pruntsi, peigmehele lipsu ja pükse ülevälhoitmisõs püksirihma. Jälle oll’ tuud kullõlda.

    Kas plaani täl ka tettüs saiva, ei mäledä, selle et nä kattõva säält varsti är. Olliva lännü Tal’nahe ja suurõs provvas naanuva.

    A mu mälehüsen sais tä kõik aig meelen ku hussinaanõ ja sääl maja man ma näi ka hussikuninga vai -kuninganna är. Oll’ pään sääne illos kruun ja helgäs’ väegadõ kuldsõlt.

    Kas tuu paistu mullõ vai oll’ kruun ka periselt, ma ei tiiä, aga nii tä mu mälestüsen om.

    Mõttusõ Kalõv
     
    Lombaka sannan?
     
    Seo lugu juhtu 1999. aasta suvõl, ku ma olli ildaaigu gümnaasiumi är lõpõtanu.

    Tuudaigu oll’ mu tädi Ülle tüükotussõn – latsiaian – kombõs egä suvi tüütäjile mõni välläsõit kõrralda. Ku vapu kotussit oll’, võisõ pereliikmit kah üten võtta.

    Tuu suvi oll’ plaan minnä Saarõmaalõ ja tädi kutsõ minno kah üten. Mi kävemi pall’odõn ilosin Saarõmaa kotussin.

    Üüses jäimi edimäsel õdagul mere viirde üte turismitalo mano. Kellel telki es olõ, säälhulgan ma ja mu tädi, noil lubasi talo pernaanõ magada sanna iinruumin.

    A sääl talon oll’ samal aol ka kamp suumlaisi üümajal. Mi pidimi magamasäädmisega niikavva uutma, ku nuu suumlasõ hinnäst är sannutiva ja tarrõ magama lätsivä.

    Meid oll’ sääl sannan uma kümmekund naist ja üts-kats miist. Mehe lätsivä mõsuruumi ja naasõ laatsõva uma magamiskoti sanna iinruumi põrmandu pääle lakja. Külealunõ oll’ kül kõva, a vähämbält olõ es lagja taiva all.

    Hummogu läts’ sanna uss äkki vallalõ ja üts võõras miis saisõ ussõ pääl. Tä mõista es arvada, et kõrraga nii pall’odõ naisiga kokko juhtus, ja oll’ peris hiitünü näoga.

    Viimäte miis iks kogusi hinnäst ja nakas’ midägi soomõ keelen kõnõlama. Mi tädiga saa-es arvo muud, ku et suumlanõ seletäs midagi «lombakast».

    Kiäki naisist mõista es õigõlõ soomõ kiilt. Mu tädi sis viimäte hõigas’ selgen võro keelen üle kogo sannaruumi: «Olõ-i meil tan üttegi lombakat. Meil kõik kõrralidsõ naistõrahva!»

    Õnnõs olliva mõsuruumin üles heränü ka mehe ja noist üts väha mõistsõ soomõ kiilt. Sis sai selges, et võõras oll’ uma rahakoti är kaotanu: lompakko = rahakott.

    Noortootsi Eveli Võro liinast
     
    Oskari pruunõ silmi lummusõh
     
    Viis aastat tagasi saimi hindäle taksikutsikakõsõ, vahtsõ pereliikmõ. Nimes sai tä Oskar.

    Joba järgmädsel hummogul oll’ Oskar tennü pahandust. Tä oll’ avastanu, et vüürüseh omma jalavar’o, midä saa tarrõ vinnada.

    Ku mi üles heräsimi, võtsõ meid vasta kõrralik tohuvabohu. Kõik oll’ segi ja mõnd jalavarjo oll’ Oskar viil maitsnu kah.

    Nuumsõmi väikukõist, a kes ilmsüüldä silmiga meile otsa kai, oll’ taksikõnõ. Mis sa iks ullikõsõga praalit!

    Lätsimi kotost är – kes kuuli, kes tüüle. Oskar pidi ütsindä kodo jäämä. Mõtlimi, millega vahtsõnõ lemmikelläi jälki hakkama või saia ja egäs mi essüki.

    Nii ku ussõ vallalõ teimi, näimi, et terve tarõ om aolehtiga är kaunistõt: lehe olliva kapist vällä otsitu, katski näritü ja põrmand kõik sahisõvat leheprükü täüs nigu vahtrõalunõ süsküslehti.

    Jälki uut’ Oskarit iih loeng, et nii ei tohe tetä. Väikukõsõ silmä lätsivä piaaigu vett täüs, nigu olõs tä meist arvu saanu, et om jälki kurja tennü. Hindälgi läts’ miil hallõs, koristimi tarõ är ja kutsik jäi magama.

    Rohkõmp säändsit asjo es juhtu, päält tuu, et vahel salahuisi um pinikene lavva päält söögi pihta pandnu.

    Pahandusõst um Oskar iks professionaalsõlt vällä tulla mõistnu: kaes meile ilostõ ummi pruunõ silmiga otsa ni tuust um küländ.

    Haameri Hanna-Liisa
    Vilustõ kooli 9. klass
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Konjakinuhe

    Jaanikuu edimäst päivä 1985 mälehtäs eesti rahvas juunipöörätüse nime all. Tuust pääväst naas’ masma võimulõ tulnu Gorba prikaas juumisõ kotsilõ. Nigu sis as’a käve, pidi rajoonileht avaldama parteile ja valitsusõlõ vahtsõ otsusõ puhul hääs kitvät vastakajja. Kõgõ löüdü inemiisi, kes olli valmis kirätüü är tegemä.

    Üts kiräsaatja tull’ umma artiklikõist är tuuma. Viinapoodist müüdä sõitõn ostsõ tä pudõli konjakit sünnüpääväs valmis. Jutu käve, et egäsugumanõ viinakraam kor’atas puutõst är. Pudõli pand’ tä sõidumassina põrmandu pääle, kon oll’ kirätüü kah. Ku tä massina kinni pidi, puttu putõl määndsegi kalõ as’a vasta ja läts’ katki. Papõr kirotusõga sai likõs.

    Ku miis uma kirätüü toimõndustõ vei, sai terve kalitor hääd konjakinuhet täüs. Massinakirotaja, kes juttu ümbre trükke, hoit’ nõnna kinni. Perän kõnõl’, et oll’ pelänü purjo jäiä. Kalitor haisas’ viil tõõsõl päävälgi. Inemise, kes toimõndustõ tulli, irviti: «Kas piäti pito vai?»
      
     «Vahtsõmbat
    Võromaalt!»

    Vikerraadion
    egä neläpäävä!
      
     
     „Tagamõtsa”
    ETV-n
      
     Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
      
     
      
     
      
     Uma Internetin