Nummõr' 362
Piimäkuu 9. päiv 2016

Järgmine Uma Leht tulõ vällä kolmõ nädäli peräst, 30.06.
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Pääleht
     
  • Talopiim lätt kaubas
  • Uudissõ
     
  • Mõnistõ muusõum tege skandaalsõ poodi vahtsõst vallalõ
  •  
  • Hää kodo päävä Räpinäl
  • Märgotus
     
  • Õuna Merike: tulkõ julgõhe rahvasporti tegemä!
  •  
  • Orava I olümpiämängo − õkvatii spordi mano
  •  
  • Kirä
  • Elo
     
  • Pildikõisi Umalt Pidolt
  •  
  • Vallavanõmb tege vanaimä perrä siipi
  •  
  • Kajak puu otsan
  •  
  • Pühäpaiku pildivõistlus
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
     
     Loe Uma Lehe pdf-i:
      
     
      
     Tahassi saia Uma Lehe pdf-i egä kõrd hindä meili pääle?

    Andkõ teedä info@umaleht.ee pääle!
     
    Liini Eneli siip Uma Pido laada pääl.
    Harju Ülle pilt
     
    Vallavanõmb tege vanaimä perrä siipi
     
    Harju Ülle

    Veriora vallavanõmbal Liini Enelil (42) olõ-i murõt, kost küläliisile kingitüst saia: tä tege esi vana ao muudu siipi.

    «Mu vanaimä oll’ uma nuka ainukõnõ seebikiitjä,» selet’ Liini Enel tuud, kost timä seebitegemise himo peri om. «A seebitego oll’ tuu asi, mille mant latsõ minemä aeti: seebikivi oll’ sääne söövitäv ja vanaimä iks peläs’, et midägi juhtus. Mi pandsõmi suurtõ tsiapatta vii valmis, vanaimä pandsõ rasva ja sis tulõ ala. Kavvõst kaimi, et midägi keedetäs ja hummogu kutsuti meid siipi lõikama, et kuis vällä om tulnu.»

    Selle jäigi Enelile peris täpsä seebitegemise oppus tiidmäldä: vanaimä kuuli inne är, ku latsõlats taibas’ timä käest tuud küssü.

    No 2005. aasta sügüse võtt’ Enel iks seebiteo ette. Tä kraamsõ mälust kõik vällä, miä vanastimäst miilde oll’ jäänü. «Käve viil naabrinaasõ man kah küsümän, a tuu ütel’, et ei tiiä seebist midägi ja et ku ma seebi valmis saa, toogu tälle kah,» muias’ Enel. «Naksimi sis mõtlõma. Vii vidäsimi är, nigu latsõst meelen oll’. Esi peimi tsiko. Tsial om iks 10–12 killo rasva, pannimi tuu nelä pangi vii pääle. Sis tull’ miilde, et kuusõvaiku panti kah. Pandsõmi kiimä ja naksimi märkmä, pall’o seebikivvi panda. Tuu oll’ mul häste meelen, et üte tsia rasva pääle läts’ kats ruhmkutäüt suula.»

    Et edimäne seebilaar tull’ häste vällä, sis sai Enel julgust mano ja nakas’ pruuvma, kuis siipi viil parõmbas tetä. Tä nakas’ kuusõvaiku inämb pandma. «Tuud om hää külmäga kätte saia, väiku terävä kirvõga toksi külest är,» selet’ tä. «Kotust piät kah tiidmä. Ma käü noorõndikun, kost põdõr om üle käünü ja puid kuurnu.»

    Enel ütel’, et midä inämb kuusõvaiku vai pedäjätõrva sisse panda, tuud kõvõmb saa siip ja parõmbidõ vatutas. «Inemise kõnõlõsõ kah, et avitas häste nahahaiguisi vasta,» ütel’ tä. «Egäl juhul mi koton määnestki tõist siipi inämb ammuilma ei tarvitõda.»

    Aastan tege Enel paar-kolm seebilaari, suurõmba jao seebist kink är. Tä ütel’, et umatett siip ei kulu nii ruttu är nigu poodisiip – suurõst seebitüküst saa perre viis inemist iks paaris kuus sannan pruuki.

    Paar suvvõ kutsõ Leevi rahvas vallavanõmba umalõ küläpääväle seebitegemist näütämä. «Tuu om iks kaemist väärt – nigu nõiapada –, kuis seebikivi nakkas rasva «süümä»,» muheli Enel. «Suur tossupilv käü vällä ja haisu viskas kah! No inemise ütlese, et mi siip lõhnas iks kõvastõ parõmbidõ. Vanastõ keedeti siipi soolikist ja rõipist, a mi panõmi puhast rasva.»

    Küläpäävä seebitegemise lõpõt’ üts ummamuudu juhtuminõ. «Kuna siipi kuumalt vallalõ ei saa lõigada, sis pühäpäävä hummogu pidi tagasi minemä,» selet’ Enel. «Lätsi ja kai, et kats külämiist istva seebipaa man. Üts sis ütel’: mi olõmi tan istnu kats tunni ja mõtõlnu, õllõ olõmi är võtnu ja õdagu võtsõmi viina, ütle, kellele tuu sääne paatäüs pasteeti om keedetü.» Mehe «pasteeti» maitsa es proovi, a ku Enel seebi vallalõ lõigas’, sis tull’ põh’ast kül üts õllõpurk vällä.

    Enel kiit külh siipi esi, a seod tarkust om opatu ka latsilõ. «Säänest vika tetä taha-i, et näil kellegi käest küssü olõ-i, ku kunagi esi tetä tahtva.» Täl om kirja pantu 98 lehekülge juttu hindä, perre ja külä tegemiisist ja sinnä pand’ tä kõik uma perre põhiretsepti kah kirja.

    Oppust omma saanu ka Veriora pernaisi seldsi 20 truksat naist, kiä omma selges saanu hulga vana ao tarkuisi verivorsti tegemisest käsitüüni vällä. Edimädsest Eesti aost peri selts käü vahtsõst kuun kümnendät aastat.

    «Ku aigu saa, taha pruuvi ka lipõga seebikiitmist. Vanastõ oll’ seebikivi väega kallis vai tedä väega es olõki saia, sis keedeti lipõvesi ja panti rasõv lipõviiga kiimä,» märgot’ Enel. «Sis saasi peris ilma tüüstüsligu keemiäldä siip. Olõs põnnõv kaia, kuis vana ao asi täämbädsel pääväl vällä tulõ.»

    Kurb om õnnõ tuu, et tsiarasva piät Enel no poodist ostma.Tä julgu-i inämb esi tsiko pitä, selle et eläs külä kesken suurõ Haameri tsiafarmi küle all ja tsiakatsk om iks ülearvo suur oht.
      
     «Vahtsõmbat
    Võromaalt!»

    Vikerraadion
    egä neläpäävä!
      
     
     „Tagamõtsa”
    ETV-n
      
     Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
      
     
      
     
      
     Uma Internetin