Nummõr' 362
Piimäkuu 9. päiv 2016

Järgmine Uma Leht tulõ vällä kolmõ nädäli peräst, 30.06.
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Pääleht
     
  • Talopiim lätt kaubas
  • Uudissõ
     
  • Mõnistõ muusõum tege skandaalsõ poodi vahtsõst vallalõ
  •  
  • Hää kodo päävä Räpinäl
  • Märgotus
     
  • Õuna Merike: tulkõ julgõhe rahvasporti tegemä!
  •  
  • Orava I olümpiämängo − õkvatii spordi mano
  •  
  • Kirä
  • Elo
     
  • Pildikõisi Umalt Pidolt
  •  
  • Vallavanõmb tege vanaimä perrä siipi
  •  
  • Kajak puu otsan
  •  
  • Pühäpaiku pildivõistlus
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
     
     Loe Uma Lehe pdf-i:
      
     
      
     Tahassi saia Uma Lehe pdf-i egä kõrd hindä meili pääle?

    Andkõ teedä info@umaleht.ee pääle!
     
    Koha Priidu tsehkendüs
     
    Ullimängmine lõppi ullistõ
     
    Edimädse ilmasõa aigu võeti mehe nigu iks vägüsi sõtta. Mi naabritalost Hote ehk Teppo Jaan pidi kah minemä. Üte lahengu aigu oll’ tä sis koskil Vinnemaa suuh mättide vaihõl pikäle ja pelläs’ hirmsahe. Oll’ sügüsene aig ja mättä pääl ilosa punatsõ kurõmar’a. Jaanil tull’ hää mõtõ – võtt’ noid ja pitsit’ purus ni määrse uma käevarrõ tuu supiga kokko. Sis mähkse viil määndsegi räbäliga kinni kah ja roomas’ tagala poolõ.

    Sääl ülembä kaiva kätt ja küssevä: «Kas sa iks jõvvat laatsaretti minnä?» Jaan läts’ki, aga vaihõpääl võtsõ räbäli käevarrõ päält maha ja puhast’ uma käevarrõ kah är. Staabin mängse joba, et om põrota saanu ja ei saa millestki arro. Näütüses küsüti, et mis nimi, sis vastas’, et Jaan Teppo, edesi, et kost vallast peri – iks Jaan Teppo, mis suga juhtu – jälki Jaan Teppo ja nii edesi. Tõisi vastussit es olõ.

    Sis kaeti, et taaga ei olõ sõah midägi tetä, saadõti vahtsõst komisjoni. Sääl selet’ Jaan joba, et täl käsi om tävveste tuim – midägi ei tunnõ. Arsti pruuvsõva nõkluga, kas tund midägi, aga miis oll’ nii kangõ, et es võpatagi. Esi viil ütel’: «Korrat, lüü vai läbi, ka midägi ei tunnõ!» Niimuudu pässigi Jaanikõnõ sõast är.

    Esä käest pärisi Jaan Hote talo. Sinnä oll’ pernaist vaia. Naabritaloh oll’ kinä tütrek Salme. Jaan nakas’ki sinnä tedä kaema käümä. Aga Jaan peläs’ väega inneaigsit juttõ ja arvas’, et kavalamp om kõik maha salada. Selle juhtugi, et ku ehalt läbi mõtsa kodo läts’, sis vahest kuulut’ nii, et mõts helisi: «Korrat, Salmet ma ei võta!»

    Salmel es olõ vika midägi. Muidoki võtsõ Jaan Salme är ja nä ellivä peris ilostõ. Näil sündü kats kimmäst poiga. Nu muudku kasviva ja koolih läts’ näil ka ilostõ.

    Üle valla olliva ka Jaani hobõsõ ilosa. Ku tä sõitsõ ja mõni tutva tii pääl kõndsõ, sis tä hõigas’ iks tuulõ: «Karga vankri pääle!» Tää oll’ ladna miis ja hää piirinaabri.

    Sõs alas’ tõnõ ilmasõda. Jaanil jälki hirmukõnõ – viimäte võetas sõtta. Tull’gi Vinne väkke mineki katsõ ja komisjon. Inne komisjoni minekit tull’ Jaan mu uno mano jutuga: «Sa sääne puul velskrit ja piät mehitsit, lasõ nä tsuskasõ mullõ tiidä kotusõ pääle, et häste üles paistõtas.» Teiväki sis nii ja Jaan pässigi tulõma.

    Läts’ mõni aastak, a sõda es lõpõ ja Jaani vanõmb poig pidi sõtta minemä. Tull’ jälki midägi ette võtta.

    Komisjoni minti nii, et poisilõ oll’ kett kaala pantu ja imä hoitsõ keti otsa, esä astõ malakaga takah. Vahel ai poig määnestki hellü kah. Mano seleti Jaan ja Salme ku ütest suust, et tä esi ei lää, taht är paeda, om ull’ ja tõisile esiki ohtlik. Saanu ildaaigu hobõsõ käest kapjuga vasta pääd ning tuu peräst ullis lännü. Poisi pään oll’ kül üts hiussilda laik innegi.

    Komisjon vist nakas’ki pelgäma ja poig pässi tulõma. Tõsõ pojaga oll’ nii, et ku komisjoni minek tull’, teivä esä ja imä täl meeste «riista» määndsegi jällelt haisva ja hirmsa tägaga kokko. Komisjonin nuu pidäsivä nõnna kinni. Muidoki ai tä suust häüssi vällä. Päätohtri kärät’: «Kasi vällä, sukka ei olõ kül midägi tetä!» Jaanil jäl hää miil, et tä nii häste poisi ull’õ mängmä opas’ ja nä sõast är pässivä.

    Pia sõda lõppi, Jaan ja poisi olli kõik alalõ. Es olõ näist kiäki suidsu- ega viinamiis. Jaan vaheõl eederit iks võtsõ, et tä jo haigõ. A ku süä täüs oll’, sis es taha tuud kah ja ütel’: «Jõvva-i ma kah kõikõ taad Alma kust är juvva!»

    Mõnõ ao peräst muutu Jaani vanõmb poig tõtõstõ veidü imelikus. Tahtsõ esiki esä maia palama panda. Vahõl ai peris ulli juttu. Tä viidi lõpus hooldõkotto. Tõsõl pojal läts’ kah tervüs kehväs ja viidi timägi pikäaolidsõlõ ravilõ.

    Vanol oll’ muidoki väega kah’o, et nä nii ullistõ poigõ olli opanu, a tetä es olõ inämb midägi.

    Sis matsõmi Jaani är ja Salme jäi ütsindä. Salme iks käve mõnõ kõrra poigõ kaeman. Nuu olli tedä kuigi tundnu ja esiki kuigivõrd uutnu.

    Nüüt omma nä ammu är lännu tõsõlõ poolõ. Mu uno püüdse näide koto viil säädä, a lõpus es taha Salme sääl ütsindä olla ja uma viimädse aasta elli tä mi kodotaloh. Säält matimi timä ka ilostõ maha.

    Nahkuri Liidia
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Puškini hiuss

    Vinne ao keskpaigan tull’ Võro Suu-kooli ütsändähe klassi vahtsõnõ tütrik. Oll’ vahva kambajõmm. Nimi oll’ Silvi, a mi naksi tedä Puškinis kutsma. Täl oll’ tsäron hiuss nigu vinne luulõtajal Puškinil.

    Tuudaigu oll’ koolitütrigel kõvastõ är keeletü hiust lokki, küüdsi lakki ja mokkõ ni kulmõ võõbada. Kombõlidsõl vällänägemisel hoitsõva oppaja hoolõga silmä pääl. Jutt om päämidselt vanõmbist naisoppajist.

    Inglüse keele oppaja, kedä kutsuti Books-Lady, saat’ Silvi pikembä jutulda klassist vällä kraanikausi mano lokkõ vällä mõskma. Silvi läts’ ja jäi sinnä pikäs aos. Tsipa inne tunni lõppu ilmu tä vahtsõst klassi, hiuss viil rohkõmb tsäron ku minnen. Inne ku leedi suu valla jõud’ tetä, ütel’ tsilkva pääga koolitütrik vabandadõn: «Loomulikulõ lokilõ mõskminõ ei mõo!»
      
     «Vahtsõmbat
    Võromaalt!»

    Vikerraadion
    egä neläpäävä!
      
     
     „Tagamõtsa”
    ETV-n
      
     Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
      
     
      
     
      
     Uma Internetin