Nummõr' 361
Lehekuu 26. päiv 2016

Uma Leht tulõ vällä egä katõ nädäli takast neläpäävä!
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Pääleht
     
  • Uma Pido tuu uma rahva kokko
  • Uudissõ
     
  • Rekordpuu jäl man: Tsooru lõhmus
  •  
  • Urbanilaat – hää uma kraami laat
  • Märgotus
     
  • Prangli Anne: egäl kihlkunnal om uma trumm!
  •  
  • Tävveste kõrralik luulõraamat
  •  
  • Väkev kingitüs Tsooru 500. aastapääväs
  •  
  • Mehiläne võtt’valu är
  • Elo
     
  • Aoluuklubi tekk’ Leevile sõatarõ
  •  
  • Suukülä kõo ummamuudu mõistatus
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
     
     Loe Uma Lehe pdf-i:
      
     
      
     Tahassi saia Uma Lehe pdf-i egä kõrd hindä meili pääle?

    Andkõ teedä info@umaleht.ee pääle!
     
    Koha Priidu tsehkendüs
     
    «Hää» roll seebigumänguh
     
    Ma kooliaol seebikit es kae, taaperäst olõs minno piaaigu vällägi visatu pundist, koh olli klassi kõgõ popimba ja moodulidsõmba tütärlatsõ.

    Seebigu olliva tuudaigo väega moodulidsõ as’a. Tunnõvaihil arotõdi ütsipulgi, mis eeläõdagudsõh jaoh juhtu. Ja nigu tuust viil vähä olõs olnu! Pia nakati esi seebikit lavastama ja läbi mängmä.

    Läbimängmist tetti tunnõvaihil koolimaja tulõtõrjõtrepi pääl, koh latsõ es tohe olla. Nä es tükiki sinnä ja tuuperäst oll’ sääl ütlemäldä vaiknõ ja rahulik mängi. Pidit pelgämä õnnõ oppajit, kiä mõnikõrd iks tukõrdi treppi kontrolma.

    Ma es saa seebikit kaia selle, et mul oll’ õkva tuul kipõl seebikide aol vaia kotoh Tillut ja Millat tal’ta. Imä kässe. Tä esi oll’ tüül.

    Tuust või es koolih tõisilõ kõnõlda joht – nä olõssi mu üle lehmiga maadlõmisõ peräst naarma nakanu. Sääne asi es olõ sukugi mooduh ja selle ma es ütle tõisilõ poolõ sõnagagi, mille ma ei tiiä, midä tuu Hassassiinu vai nuu tõõsõ sääl läbimänguh tegema piät.

    Tütärlatsõ kaiva, et ma olõ seebikide kotusõ päält väega mol’o ja nä es taha säänest tünäküt mängu võtta. Nä es taha minno eski sinnä trepi pääle üteh võtta.

    Ega ma es tükiki. Paar kõrda käve, sai arvu, et jälle om päält kaia, kuis tõisil om lusti pall’o, a esi saa ei minkastki arvu. Nakat viil võlss kotusõ pääl naardma, sekät mängu är, saat sõimada!

    A ütepäävä naksiva tütärlatsõ mullõ ku uni pääle tükmä: «Tulõ miika mängmä, meil om sullõ hää jago pakku. Ku sa ei tulõ, sis mi ei saaki mängi. Meil om ütte puudus!»

    Ma sis tuu mustõrdamisõ pääle lätsi kah. Tuust sai saatuslik päiv. Seostsaadik võeti minno egäl tunnivaihõl üteh.

    Kõgõ oll’ mul seebigumänguh kanda pääjago. Ma mängse tuud, kelle ümbre seebigutsirrul ilmotsalda käve. Tuud, kes pikät’ maah, käe vaheliti rõnna pääl, silmä kinni ja mis kõgõ tähtsämp – kiä es piä üttegi sõnna ütlemä. Ma mängse kaonukõist.

    Üts ilodu asi kaonukõsõ mängmise man muidogi oll’. Ku mõni oppaja juhtu tulõma, sis tõõsõ jõudsõva pakku joosta, a ma es jõvva nii ruttu pistü karada.

    Ma jäi tuuperäst kõgõ pääsüüdläses, kes oppajidõ hurjamist pidi kullõma. Oppaja ähvärdi, et ku ma taad külmä trepi pääl pikätämist är ei lõpõda, sis saa ma munasarju palanigu. Ja peräst säänest tõpõ ei saa ma latsi joht.

    Rebäse Kristel
    Vahtsõliina
     
    Tark latsõlats
     
    Mul om truksa Joeli-nimeline tütrepoig. Ku tä kolmõaastadsõs sai, sis ostsõ vanõmba tälle sünnüpääväkingis Lego mängumaja. Hummugu laulsõ nä poja ilustõ üles ja andsõ kingi kätte. Lats tekk’ paki vallalõ ja ütel’: «Minke ja pankõ ti mu Lego-maja kokku, ma lähä ja maka seeni edesi!»

    Pia sõitsõ tütre pere liinast maalõ Krabilõ mu velletütre sünnüpääväle. Tütre pere võtsõ mu kotust pääle. Ma olli õks külläminekis valmistunu: velletütrele oll’ kingitüs ostõt ja velletütre imäle kah – putõl kangõmbat kraami.

    Kingitüs oll’ mul ilustõ kingikotin. Tütrepoig nakas’ mu käest küsümä: «Vanaesä, mis sul sääl kotin om?» «Kingitüs sünnüpäävälats Jessikalõ.» «A mis putõl seo siin om?» «Seo om Vana Tallinn.» «Vanaesä, sa ei tohe seod juvva!» «Mille ei tohe?» «Vana Tallinn tege su rumalas ja abitus!»

    Mõnõ ao peräst helisti ma tütrele. Mõni aig kõnõldu, küsse tütär poja käest, kas tä vanaesäga kõnõlda taht. Tahtsõ külh. Muiduki oll’ latsõlatsõ edimäne küsümüs: «Tere vanaesä, kuis sa elät?» Ütli sis hindä arust elutargalt: «Mis tan õks. Elät kah. Üts päiv kõrraga.»

    Kõnõlimi viil veidükese, sis küsse ma Joeli käest: «Kuis sa elät?» Tütrepoig tiät’ vasta: «Mis tan õks. Elät kah. Üts päiv kõrraga.»

    Hindsigu Hidalgo
     
    Kiä tuu ull’ om?
     
    Ma elä siih Setomaa veere pääl vasta Vinne piiri. Ilma pinildä sändseh kotussõh kavva ellä ei taha. Ku mul kats vanna pinni är kattõva, sai sugulasõ käest vahtsõ noorõ pinikese.

    Läts’ viil kõrrakõnõ aigu müüdä, nii nakas’ ka naabri pini mi poolõ tükmä. Kuuli külä päält, õt peremiis om tälle kuri, nii õt õs nakka timmä väega tagasi ajama kah.

    Ütskõrd juhtu pinisõbrast tutva Soomõst kõlistamma ja ma võti jutu üles: «No om mul jälleki kats pinni, naabrimehe uma om ka no siih.» «A mille?» «A tä om säände poolõarulinõ.»

    Kõrrakõnõ aigu vaikus. Õgas juhus küsüti üle: «Kost sa arvu saat, õt täl kõik kotoh õi olõ?» «Ah, jutust om kõrraga arvu saia!»

    Viil kõrrakõnõ aigu vaikust tõsõh otsah. Sis hill’okõnõ küsümine: «Kas sa kõnõlõdõ kah sis timäga?» «Muidoki, kos sa päset! Täl omma tuu kotsilõ paprõ kah!»

    Vahtsõt vaikust tõõsõh otsah nakas’ täütmä hill’okõnõ itsitüs mu kõrval. Küläh olnu sõbranje Heli õs jõvva inämp kuigi naaru pitä. Ma õs saa õks viil arvu, mis tälle nall’a tege.

    Soomõ puul imeht’: «Teil andas pinnele kah tuu kotsilõ paprõ?» No joudsõ mullõ kah perale: «Mitte pinile, peremehel omma paprõ!»

    Aasa Aili
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Hambajant

    Hoolõkoton elli üten tarõn kats mutikõist. Uma «riigihamba» panni mõlõmba nigu iks üüses viiklaasi.

    Üts hummok lei üts vanainemine silmä valla ja kai kattõ hambaklaasi: hindä ja naabri umma. Kõrraga tundu tälle, et naabri klaasin omma timä hamba ja timä klaasin naabri uma.

    Kraps! oll’ mutikõnõ pistü, krahmas’ «õigõ» hamba hindä kätte ja tsusas’ naksti suuhtõ kah. Hamba passõ õkva nigu valõdu ja mutikõnõ karist’ tõist: «Mille sa mu hamba är varastit?!»

    «Nuu omma mu hamba, anna tagasi!» es võta tõnõ vanakõnõ süüd umas. Tõnõ hambit tagasi es anna ja vaiõlus paisu nii suurõs, et huuldaja tulli kaema, mis sõda tan valla om. Vargust nä es usu ja püüdse vanakõisi är lepütä. Es õnnistu.

    Jää-s muud perrä ku kutsu hoolõkotto hambatohtri. Tuu vei hamba ja umanigu õkva kokko.

    A tuuga hoolõkodo hambajant viil es lõpõ. Ku huuldaja tõsõn tarõn üte mutikõsõ suhvli valla tekk’, vahtsõ säält vasta kuus komplekti riigihambit. Huuldaja hiitünüt näko kaiõn naarat’ suhvli umanik lajalt: suust helkse vasta säitsmendä hamba…
      
     «Vahtsõmbat
    Võromaalt!»

    Vikerraadion
    egä neläpäävä!
      
     
     „Tagamõtsa”
    ETV-n
      
     Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
      
     
      
     
      
     Uma Internetin