Nummõr' 360
Lehekuu 12. päiv 2016

Uma Leht tulõ vällä egä katõ nädäli takast neläpäävä!
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Pääleht
     
  • Luuduskaitsõkuu jõhkra avapauk
  • Uudissõ
     
  • Põlva lähkül häötedi kats ristimõtsa
  •  
  • Talomiis lätt aigu tiinmä – kiä pidä tuudaigu tallo?
  • Märgotus
     
  • Tootsi Kristo: nikani ku pere ja kihlkund püsüs, püsüs ka riik
  •  
  • Vana-Võromaa ja Setomaa saava jäiä umaette
  •  
  • Trahvisäädüse «pümme» puul
  • Elo
     
  • Tahtmisõ vägi: ilma jalalda miis aeroobikatrennin
  •  
  • Karula mõtsalõhmussõ
  •  
  • Mõtsalõhmus – vana mõtsa puu
  •  
  • Võrokiilne Täheke
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
     
     Loe Uma Lehe pdf-i:
      
     
      
     Tahassi saia Uma Lehe pdf-i egä kõrd hindä meili pääle?

    Andkõ teedä info@umaleht.ee pääle!
     
    Koha Priidu tsehkendüs
     
    Leida vahtsõnõ vererõhurohi
     
    Naabrikülä Leida, ütsik vana naistõrahvas, oll’ juba pikembät aigu hädän korgõ vererõhuga. Pää käve hirmsalõ ümbre ja kõrvun kohisi ja unnas’. Paar kõrda oll’ kiirabiga koguni Võrru haigõmajjagi viidü, ku vererõhk joba üle 200 läts’.

    Seo kõik pandsõ Leidat õgasugutsiist tabletest ja tinktuurõst api otsma. Oll’ ka hainatsäisid juudu ja arooniamarju süüdü. Ei medägi. Vahepääl oll’gi nigu parõmb, a sis läts’ pää jäl hukka ja süägi nakas’ pupõrdama.

    Nii pidigi Leida tihtsäde Varstudõ aptiiki käümä, et kaia, kas om äkki vahtsiid rohtõ tullu, nigu aptiikriherr konagi oll’ luutust andnu.

    Üte iispäävä oll’ Leida jäl Varstudõ minemän, ku poolõ tii pääl tull’ vasta naabrikülä miis Juulu, paras lõvvapoolik ja viinamiis. Leida pidi ratta kinni ja kaivas’ Juululõ umma hätä.

    Miis muias’ pääd kõrvalõ käänden ja küsse: «A kas sa preservatiive olõt pruuvnu?» «Mis roht tuu um, kah õks vererõhu vasta sisse võtta vai?» uursõ Leida. «Muiduki. Mul ja mutil om ka kah kõik aig tuu rõhuga hädä. Ja nigu naksimi nuid preservatiive tarvitama, läts’ kõik juundõ,» selet’ Juulu.

    Leida uursõ edesi, et ei tiiä, kas nuid Varstu apteegin kah müvväs. «Müvväs-müvväs, ma esi kah osta kõik aig säält. Ommava esiki veidü odavamba ku liinan,» kitt’ miis.

    Leida istsõ ratta sälgä ja nakas’ edesi Varstu poolõ sõkma, esi hindäette vahtsõ rohu nimme kõrratõn. Apteegi man säädse Leida ratta ilustõ saina viirde saisma ja rutas’ apteeki. «Määnest rohtu ma seokõrd või pakku? Vai om sul mõni retsept kah üten?» uursõ Piitre, kiä oll’ esi kah paras nal’amiis, a muiduki ka tõsitsõlt võetav aptiikri.

    «Kas sul … preservatiive um?» saiõ Leida vahtsõ rohu ilustõ küstüs. «Ku suuri?» «Ah et nuid um sis mitmõ suurusõga vai… Anna mullõ õks kõgõ suurõmbit, vast nuu avitasõ parõmbidõ,» arvas’ Leida.

    Aptiikri pand’ pakikõsõ lavva pääle. Leida uursõ vahtsõt rohtu siist ja säält ja inne ku aptiikri medägi jõudsõ vahelõ küssü, ütel’: «Anna viil kümme tükkü!»

    Sis küsse viil medägi ka hambavalu vasta, kapsiini jalgu ja kässi määrmises. Kauba iist mastu, rutas’ naanõ kodu, et roht ruttu perrä pruuvi.

    Kotun pandsõ tä hambavalurohu ja kapsiini ilustõ suhvlidõ, a preservatiivi säädse lavva pääle ritta. Inne õdakust tallitust vaia õkva üts är pruuvi, vast om sis kergemp lehmäle vett vasta mäke lauta kanda.

    Leida uursõ vahtsõt rohtu. Nuusut’, pruuvsõ hambaga – nuid enämb pall’u täl alalõ es olõki – ja otsõ paki päält, mis sinnä um tarvitamisõ kotsilõ kirutõdu. A hämären es seletä silmä medägi säält lukõ.

    Nii tõigi naanõ pangist kruusiga külmä vett ja otsust’ vahtsõ rohu sisse võtta.

    «Seo om jo hulga suurõmb ku nuu tableti mis ma seoniaoni olõ võtnu. Ja vinnüs nigu kumm. Seoga võit kaalast kinni kah jäiä. A ma proovi häste piinüs tsälguta,» arut’ Leida hindäette. Jõiõ lonksu vett ala, pand’ tuu võõra ja kummidsõ as’a suuhõ ja nakas’ tsälkma. Es jõvva är tsälki ja niildse niisama alla, jõiõ vii pääle ja läts’ eläjit tallitama.

    Hommugu oll’ Leida joba targõmb. Otsõ suhvlist hää terävä kääri ja lõiksõ tuu kummidsõ rohu ilustõ tükes. Jõiõ vii pääle ja läts’ vällä aiamaad kitskma.

    Kas pää ka parõmb oll’, tuud es saa Leida kõrraga arru. A viiendäl pääväl tundu, et rohi nigu mõjus külh.
    «Täämbä vaia jo lavka man kah kävvü, leib om otsan ja vürtsikillõ ja võidu kah piäs ostma. Seo vererõhuroht tege süäme vesitses,» arut’ Leida.

    Lavka man trehväs’ ta kokku Juuluga. «Noh, kas pruuvsõt kah vahtsõt rohtu?» oll’ naabrikülä miis as’ast huvitõt. «Pruuvsõ külh, aga nuid om jo armõdu halv võtta,» kaivas’ Leida. «Kalli kah ommava ja mul om viil viis tükkü alalõ kah. Süü nuu är ja sis küsü aptiikri käest määnestki tõist rohtu.»

    Kalev – vanapoiss külä tõsõst otsast –, hindäl õllõputõl peon, kullõl’ Leida juttu, astsõ sammu ligembäle, pandsõ peo Leida kindsu pääle ja ütel’ hilläkeiste: «Leidakõnõ, nuid rohtõ piäs mi kuun tarvitama, kül sis sul vererõhk kah paika lätt!»

    «No sinnu joodikut külh nuu rohu ei avita,» ümäht’ Leida, istsõ jalgratta pääle ja nakas’ kodo poolõ väntämä, võrk leevä, võiu ja kilukarbiga rattasarvõn takti löömän.

    PS. Seo jutu kõnõl’ Leida mullõ esi 20 aastat tagasi, ku Võru bussijaaman aigu parras teimi. Nüüt om tä joba ammu Vana-Roosa surnuaian puhkaman.

    Silla Silver
    Tsiamäelt
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Eksäm lõppi peldikun

    Käen om lõpueksämide aig. Innembi kutsuti naid küpsuseksämis. Vinne aol oll’ edimäne eksäm kiränd ja tuu kirotaminõ oll’ väega pühä ettevõtminõ. Üts aasta tull’ kirota Šolohhovi «Ülesküntud uudismaast».

    Üten maakeskkoolin naksi sulõpää kipõlt nuuri peon sõnno ja lausit paprõ pääl ritta säädmä. Kirotajidõ hulgan oll’ ka tütrik, kes mõtõl’, et mõni asi tahtnu üle kaemist. Tullõn oll’ tä kooli välläkäüki käknü tuusama raamadu – oll’ ette arvada, et tuu või teemäs tulla. Abiturient küsse vällä. Vetsun istõ tä rahulikult poti pääle ja naas’ tiidmiisi värskendämä. A kõrraga karas’ ussõst sisse eesti keele oppaja ja sõnna lausmada haard’ lugõja käest raamadu. Eksäm tunnistõdi tühäs. Sügüse tull’ vahtsõnõ kiränd kirota. Sis, ku tõõsõ ülikuuli eksämit teivä...

    Parhillanõ mitmõkõrdnõ vanaimä kõnõl’, et kahitsõs seoniaoni, et es viska raamatut oppaja näten potist alla – olõssi vast EPA-kuuli opma päsenü. «Kül olõs mahtunu, europeldikit sis viil es tunta!» ütel’ tä.
      
     «Vahtsõmbat
    Võromaalt!»

    Vikerraadion
    egä neläpäävä!
      
     
     „Tagamõtsa”
    ETV-n
      
     Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
      
     
      
     
      
     Uma Internetin