Nummõr' 359
Mahlakuu 28. päiv 2016

Uma Leht tulõ vällä egä katõ nädäli takast neläpäävä!
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Pääleht
     
  • Võromaa kontrabassi saava uma tarõ
  • Uudissõ
     
  • Märgotamisõ festival jõud Vanalõ-Võromaalõ
  •  
  • Regionaalmaask’ umakultuurihoitjalõ
  •  
  • Ristipuu-kaart sai valmis
  •  
  • Adsoni luulõpäiv läts´ henge
  •  
  • Tii-näütüst kaema!
  •  
  • Kalamehe, Navile võistlõma!
  • Märgotus
     
  • Võrokese ja haldusreform
  •  
  • Hoia kihvt hindäst kavvõl!
  •  
  • Kiri
  • Elo
     
  • Haavapuu om Umal Pidol Kanepi kihlkunna puu
  •  
  • Hää jala plaat
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
     
     Loe Uma Lehe pdf-i:
      
     
      
     Tahassi saia Uma Lehe pdf-i egä kõrd hindä meili pääle?

    Andkõ teedä info@umaleht.ee pääle!
     
    Koha Priidu tsehkendüs
     
    Nuhe panõk
     
    Ku ma lats olli, sõs imä opas’ latsi koolin ja ma olli inämp aigu Võromaal mamma ja papa man.

    Unupoig Aarõ tull’ kah Talinast maalõ. Tuu oll’ sääne pääliina vurle muudu, tsimmikängä jalan, hiussõ õliga vasta pääd kammit, nii et õnnõ läükse ja nuhepilv käve üle pää.

    Ütskõrd näüdäs’ tä, kuis pääliinan tandsitas. Tuu tandsu nimi oll’ tvist.

    Tuu oll’ kül põnnõv kaia, kuis Aarõ nakas’ ihho väänämä ütele poolõ ja tõsõlõ poolõ ja sõs viil põlvi käändse kah nii, et põlvõkundi olli läbi pükse nätä. Kõgõ lõpus lasksõ pia-aigu sälä pääle pikäle maaha, a õnnõs viil es lasõ, putut’ õnnõ sõrmiga põrmandut.

    Ma kai taad niiku maailma imet päält. Sinnä mu võim viil es küünü, tä oll’ must vanõmp ja ütskõrd joosut’ lamba kah kaivu. Sõs olõssimi piaaigu mõlõmba tappa saanu.

    Oll’ päältlõõnanõ aig ja sõs tetti lõõnauinakut. Meil, latsil, määnestki und es olõ. Unupoig ütel’, et papalõ om vaia nuhet panda. Ma olli tuuga peri – olli kõgõ valmis kõik kommõjandi üten tegemä, mis tä vällä oll’ mõtõlnu.

    Unupoig tõi tagatarõst höörigu rohilast värvi väiko putli ja läts’ papa mano. Tuu oll’ sängün küllüle, ka kaabulotu oll’ üte silma pääle tõmmat. Tuu oll’ täl terve silm, millest tä viil näkk’.

    Pääle tuud, ku Aarõ tsilgut’ nuhet veid’okõsõ silmäkulmu pääle, juhtusi midägi säänest, midä mi es mõista ette nätä.

    Papa karas’ äkiste pistü unõ päält ja nakas’ suurõ helüga mi pääle rüükmä: «Ah ti, latsõsaadana hinge, tahati mu viimädse silmänägemise är tsurki!»

    Ku mi tuust arvo saimi, et nuhe oll’ tälle õkva silmä lännü, es olõ meil aigu inämp ussõmulku üles otsi, tagatarõ akõn oll’ lähembäl ja säält mi vällä hüpsimi. Läbi uibuaia ja mar’apuhmõ vahelt, õkva rüäpõllu pääle, kon suur põhukuhi saisõ.

    Mi es julgu säält esi vällä tulla. Tull’ joba õdak kätte ja nakas’ pümmes minemä, ku mammakõnõ hõiksõ: «Latsõ, kos ti olõt ollu, tulkõ süümä!»

    Taa oll’ ku Issändä hindä ilmutus ja pästmine. Ku joba süümä kutsuti, tuu tähend’, et õhu oll’ jälki klaaris puhknu.

    Holstõini Sirje,
    Põlva
     
    Hirmul omma suurõ silmä
     
    Vanal aol oll’ sääne kommõ, et ku oll pulmapido, puhtõ vai juubõli, sis külä pernaasõ tulliva ütte tallo kokko ja teivä mitu päivä inne pito süüke.

    Ütskõrd naksiva pernaasõ mi talon kotletilihha läbi lihamassina ajama, a massina väidse lätsi katski. Oll’ vaia naabri puult massinalõ väitsi lainama minnä.

    Mi puul oll’ külän pääliina miis Juhan. Pernaasõ palssi, et Juhan lääsi väitsi lainama. Tä oll’gi nõun, mis tuu sõs mõnisada meetrit üle mäe minnä.

    Üts tunn läts’ müüdä ja puul tõsõstki. Pernaasõ joba siunssi, et Juhan om jäänü naabri vanaimäga nii kavvas mulgatama. Naabri nuurpernaanõ läts’ asja uurma.

    Uma muru pääle jõudnu, silmäs’ tä, et Juhan istus lavvavirna otsan ja pini pidä all vahti. Juhan peläs’ üle kõgõ ilman pinne. Ku nuurpernaanõ pini hindä manu kutsõ, sai ka Juhan maaha tulla ja vanaimä käest väidse küssü.
    Naabri pini oll’ kõva haukja ja urisõja, a purõja es olõ. Hirmul olli suurõ silmä.

    Andrejevi Hendrik
    Parksepä keskkooli 5.b klass
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Küüdse külge – ja omgi uma!

    Ildaaigu müüdi Saarõmaa pulstipoodin maaha üte ostja kott üten kraamiga. Ütleti, et meretagonõ asi. A tulõ vällä, et mi armsal Võromaalgi om tõõsõ tsõõri puutõn inemiisi varalõ küüdsi külge aetu.

    Võro miis tahtsõ ütte pluusõt pruuvi. Pand’ kuhti konksi otsa ja naas’ pluusõt sälgä ajama. Äkki näkk’, et üts meesterahvas kisk timä kuhti sälgä. «Piä no kinni, taa om mu kuht!» hõigas’ pluusõt pruuvnu miis tälle. Kuhti himostaja kattõ poodist nigu tuul.

    Üts vanamemm oll’ puuti tullõn käümiskepi saina viirde jätnü, a ku är minemä naas’, es olõ abimiist kongi. Kuis memmekene ilma «hobõsõlda» kodo sai, tuud es tiiä inemine, kiä taa luu kõnõl’, üteldä.
      
     «Vahtsõmbat
    Võromaalt!»

    Vikerraadion
    egä neläpäävä!
      
     
     „Tagamõtsa”
    ETV-n
      
     Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
      
     
      
     
      
     Uma Internetin