|
|
| | | | | Latsõpõlv' lõppi 1941. aasta suvõl |
| | | | | | «Olli 12-aastanõ, ku latsõigä läbi sai,» ütles maalikunst'nik Kisandi Ado (76). 1941. aasta piimäkuu 14. pääväl naati tuhandit eesti inemiisi kiudutama. Vällä saadõti ka koolioppaja Kisandi Karli pere Võrost.
«Ma olli hää opja ja algkooli lõpun - sis oll' joba Vinne valitsus - saadõti minno Väänä-Jõõsuu | | Kisandi Ado näütäs maali imä sünnümajast Vana-Kasaritsan. | | pioneerilaagrihe,» ütles Ado. «Ütel pääväl tulli mu mano kats' tõsidsõ olõmisõga nuurtmiist säält |
pioneerilaagrist ja selledi, et ma piä kipõlt kodo sõitma. Üts' pand' mu Tal'nan Võru rongi pääle.»
Koton sai selges, et esä oll' kinni võet. Üül vasta 17. kuupäivä panti imä uman sünnükodon Vana-Kasaritsan latsiga autu pääle ja sõidutõdi Võru raudtiijaama. Ado oll' kõgõ vanõmb, Tarmol oll aastit viis' ja Piitrel kolm. «Mõtlimi kõik', et külh esäga jäl kokku saami. Võru jaaman oll' kats' vagunit, a tii pääl kor'ati näid mano ja sai pikk rong'. Vahepääl oll' valla päsnü S'aksa-Vinne sõda, sõaväerongõl oll' iinõigus. Peräle joudsõmi katõ kuu peräst, elämine tull' sisse säädi Tomski oblastin Novo-Makarovka külän,» seletäs Ado.
A imä uma mehega ja latsõ esäga es saa inämb kokko. Pall'o aigu ildamba sai nä tiidä, et Kisandi Karl lasti 1942. aasta keväjä Sosva vangilaagrin maaha. Süüs panti, et oll' kuulunu Esämaaliitu ja Kaitsõliitu.
Elost külmäl maal
Novo-Makarovka külä sai elopaigas ütetõistkümnele perrele mitmõlt puult Eestist. Külä olli tennü Kuubani kasaka, kiä olli kiudutõt 1933. - 1934. aastil ja edimält ellivä muldonn'õn. «Kasaka olli alõt palotanu, seedripuiõst olli jäänü hüdses kõrbõnu tüve. Nuu võtimi maaha sullõ-mullõ saega, oll' lõpmalda hää kuiv ahuküte. Päämine tüüriist Tsiberin oll' kirvõs,» kõnõlõs Ado.
Midä külh kõkkõ tull' tetä! Ado ütel', et tä avit' eski vasiga vasta võtta. «Ku vasik sündü, oll' väega külm ja mi hoiõmi tedä tarõn. Pidi perrä kaema, et vasik põrmandu pääle es kusõnu, õigõl aol pidi pangi ala tsuskama. Muido olõs tuu kraam' keldrihe kardohkide pääle lännü,» selet' Ado. Ku imä vinne naisilõ käsitüüd tekk', oll' Ado koton «pernaanõ». Ütel' velekeisile: «Kardohka omma loet, üle kolmõ kiäki ei saa!»
Tsiberi-seldsilise Valtri Hillari imä opas' Ado vitsust korvõ kudama. Noid müüdi poodin. «Sis naksi ma kah 250 grammi jahhu saama. Sääne oll' suuri inemiisi jahunorm', latsi uma oll' 100 grammi,» om Adol tollõaignõ häämiil' meelen.
Süük' oll' lõpmalda tähtsä, selle et nälg pitsit'. Nälg ja külm. Kisandi Ellen vahet' Tsiberihe tullõn uma ilosa rahvarõiva lubjavilte vasta.
Rehekuu kespaigan naas' maa külmämä, märdikuu algusõn tull' lumi maaha. Inne är es sula, ku keväjä vahtsõst lämmäs läts'. Hillari imä kuuli talvõl, seenimaani hoiti kütmäldä ruumin, ku maaha sai matta.
Üts' mälestüs halvast inemisest om kah jäänü. Tuu oll' massuinspektri. Kisandi Ellenil oll' sõamass masmalda, tuu kuri miis' lassõ näil kardohka keldrist massu kattõs minema viiä. «Ku tuu miis' är uppu vai uputõdi, oll' mul hää miil'. Ainugõnõ kõrd elon, ku kellegi surma peräst häämiilt tundsõ,» tunnistas Ado.
Inemine või egäl puul oppi
Inne Tsiberihe sõitu oll' Adol algkuul' lõpõtõt, Tsiberin läts' tä sinnä vahtsõst, et vinne kiil' selges saia. Keväjäs oll'gi selge.
«1948. aastal saadõti rühm latsi Eesti poolõ tulõma, ma olli kõgõ vanõmb ja nigu ülembüse iist,» kõnõlõs Ado. «Ka mu kõgõ noorõmb veli Piitre oll' kamban. Novosibirskin ollimi üüd suurõ silla all. Mi eesti kiilt trehväs kullõma miis', kiä meist arvu sai. Tä avit piledi saia. Ausa inemine oll', olõs võinu mii rahhoga är minnä.»
Võron läts' Ado tüüstüstehnikummi. Oppaja Lalli Pauli käe all meisterd' velele suusa.
1950. aastal läts' Stolõpini vagunin sõit vahtsõst Tsiberihe. Sääl Ado inämb kolhuusi es lää. Rajoonikeskusõn Baktšarin kammand' tä julgõolõgi hobõsõtallin. Sai krundi, naas' maiagi ehitämä, mille perän maaha möi. Adol oll' suur' tahminõ edesi oppi, a kõrraga es lasta: olõ-i rahvavaindlasõ latsilõ haridust vaia! Kolmõ aasta peräst sai siski võimalusõ.
«Sisseastmisel Tomski mõtsatehniliste tehnikummi parandi vindläse etteütelüse är, et tuu kah kuuli saanu. Ma naksi tüüstüs-tsiviilehitüst op'ma. Tehnikumi ütidseh elämiseh olli üüvaht', mul oll' korgõndõt stipp ja masti palka kah,» kõnõlõs Ado. Kursusõtüü jaos mõtõl' tä vällä ühendüskäügi, kon tõsõ kõrra korgusõlt sai tehnikumi ütest korpusõst tõistõ minnä. Tuu käük' vai viadukt' ehitedi viil Ado sääl ollõn valmis: alt sõidi auto, kinnist ühendüstiid piten käve inemise.
Kiä olõs Ado olnu, kui es olnu Tsiberit? Või-olla tisler'. Vai ehitüskunst'nik. Parhilla om arhitekt' Ado poig Kalju.
Ku Stalin oll' koolnu, tull' Ado tagasi ja lõpõt' 1960. aastil Tal'na polütehnilise instituudi ehitüsinsinöri ammõdipapridõga. Kursusõveli Kabini Jaan oll' kolhuusõ ehitüskontorin pääinsinör' ja kutsõ paari aasta peräst Ado tehnigaosakunda juht'ma. KEKin tüüt' Ado pinsini vällä.
Kisandi Ado ja timä naasõ Juta tarõ om ku kunstinäütüs. Ado om teedä vabaaokunst'nik, timä töid om katsan Õuruupa riigin, USAn ja Kanadan.
Ado ja Juta olli suurõ reisihuvilidse. Oll' plaanin ka Tsiberin kävvü, a inne tull' valitsusõ vaihtus. «Tuud tiiä külh, et Novo-Makarovka küllä inämb ei olõ. A Tomskin olnu huvitav kaia, kas mu tettü ütistüskäük' maiu vaihõl iks alalõ om,» arvas Ado.
| | |
|
|
| | Kae, miä ütel´!
Ku kiilt õnnõ kõnõlda ja mitte kirota, om ütel pääväl nii, et kiilt mõist viil mõnikümmend vanainemist.
Võro Instituudi direktri Eichenbaumi Külli võro keelen kirotamisõst (VT)
| |
| | |
|
|
