| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | Loe Uma Lehe pdf-i: | | | | | | | | | | | | Tahassi saia Uma Lehe pdf-i egä kõrd hindä meili pääle?
Andkõ teedä info@umaleht.ee pääle!
|
| | |
|
|
| Kaplinski Jaanilõ miildüs ellä mõtsa veeren uman talon Vana-Võromaa ja Tartomaa piiri pääl.
Harju Ülle pilt | | | | Kaplinski Jaan: ilma mõtsalda es mõistnu külh kuigi ellä! | | | Kirämiis Kaplinski Jaan (75) sai ildaaigu kats väega kõvva avvohinda: Euruupa kirändüsavvohinna ja Eesti riikligu kultuuri elotüüpreemiä.
Eloaig mässumiilne olnu ja näütüses presidendi ordeni mõtsa puu otsa riputanu kirämiis jää-i loorbõridõ pääle puhkama ja tsuskas iks sõnaväidsega kõkkõ, miä ilman har’a vereväs aja.
Sa elät Vana-Võromaa ja Tartomaa piiri pääl, olõt puul-võrokõnõ. Arvada mõistat võrokõisi ja mi kultuuriruumi pääle kaia üteliisi nii seest- ku vällästpuult.
Ma olõ alostusõ tennü, a kuigi ei lää edesi taa asi – tahassi kirota raamatu latsõ-ao suvvist, ku kõik suvõ sai Võromaal oltus. Võromaa om iks uma maa.
A taa elämine (Vana-Mutiku talo Veski külän – UL) om saanu jah piiri pääle. Ma olõ egäh asjah nigu piiri pääl: rahvus, kiil, elämine, ammõt... Egäsugutsit ankeete om rassõ kirota, ma ei mõista kuigi üteldä, kiä ma olõ.
Võrokõsõ ümbre käü esihindäst mõista mõts. Mõts ja vägevä puu omma keväjädse Uma Pido teemas. Sul om kah võrokiilne raamat «Mõtsa ja tagasi».
Mõts om mullõ kah väega tähtsä. Ma es mõistnu külh ilma mõtsalda kuigi ellä.
Midä mõts hingele and?
Mu edimäne ämm oll’ Kambja inemine ja kõnõl’ ilosat kambja kiilt. Timä ütel’, et ku süä om rassõ, sis läät mõtsa ja nakkas õkva parõmb.
Ma esi püvvä nii pall’o mõtsah kävvü, et vast ei lääki rassõs tuu elämine! (Muheles.).
Hää om mõtsah puid tetä vai mõnõ pihlapuu vähämbäs võtta, ku noid om pall’o tulnu. Mõnõ kadaja tuu vällä mõtsa viirde, koh om valgõmb.
Kas tunnõt, et mõni puu om vägevämb ku tõnõ?
Ega vanalrahval es olõ kah esihindäst üts puuliik pühä. Puu oll’ sis pühä, ku tuuga oll’ midägi sündünü vai mändsegi jutu olliva tuuga köüdetü. Vanõmb ja suurõmb puu – tuuga oll’ iks midägi juhtunu ja tuu man oll’ midägi nättü.
Eoste küläh, koh mu vanaesä oll’ sündünü, oll’ üts pühä katai. Jallai vai künnäpuu – tuu puu mullõ või-olla midägi tähendäs. Mul om kats tükkü pantu sinnä lumbi viirde. Koprahirmu peräst piät traatvõrgu ümbre pandma, vana võrk om joba kitsas jäänü.
Mul om mõni väega illos kuus, üts neli tükkü om. Ma olõ kõik aig mõtlõnu, et piässi är mõõtma, ku korgõ nä omma...
Parhilla tundva võrokõsõ suurt uhkust, et kõõ ilma kõgõ korõmb petäi kasus Vanal Võromaal Räpinä kihlkunnan Oodsipalon. A ku üts tark mõtsamiis es taibanu tuu puu korgust mõõtma naada, ragonu RMK ilmakorgõ pedäjä maaha ja möönü saekaatrilõ. Kuna sa olõt tundnu, et suurõ ja tähtsä as’a saatus sõltus ütest inemisest?
Üts inemine õigõh kotusõh või jah pall’o hääd tetä, ku om sääne aig. Vai võlsil aol...persehe käändä! (Naard.).
Kunaginõ Tarto ülikooli rektor vana Klement oll’ viimäte sääne inemine õigõl aol õigõh kotusõh. Võtt’ ülikuuli tagasi egäsugu inemiisi. Mäletä, et inglüse keele kõgõ parõmb tundja Silveti Johannes sai nii ülikuuli tagasi ja mu imä pässi laborist jälki oppajas tagasi.
Kas võrokõsõ piässi hoitma esihindäs olõmist vai laskma suurõl ilmal üle sõita taast kõgõst?
Ma olõ vaba inemine ja tii, mis ma taha. A mullõ miildüs hoita! Mullõ miildüs võro keeleh kirota ja kõnõlda.
Üts jidiši keele oppaja oll’ ülikoolõh ümbre ilma, timä kõnõl’ umbõs samma juttu: I am a fighter for lost things (ma olõ kaotõduisi asjo iist taplõja).
Ku kõik p... lätt, sis om ütstakõik, sis või ju võro keeleh kirota ja võro kiilt opata ka. Ja jummal sa tiiät, viimäte või kõik tõistmuudu ka minnä.
Parhilla kõnõldas pall’o tuust, kuis nuuri maal hoita ja maalõ tagasi tuvva. Midä sa arvat, kuis nuuri inämb maalõ tagasi saanu?
Asi olõssi parõmb ja kergemb, ku kolhoosiaigsõt ja vahtsõ Eesti ao aigsõt pagõmist vaihõpääl es olnu. Maaelo taht põlvõst põlvõ olõmist. Inemise tulnu tagasi, a kohe sa tulõt ja midä tegemä nakkat? Mul ei olõ säänest hääd retsepti.
Midä su hindä latsõ ja latsõlatsõ maaelost arvasõ?
Nä omma kõik poolõni tah maal kasunu ja mõtsa ei pelgä. Püüdvä kunnõ ja kae (näütäs pilti saina pääl), hoitva kannu üsäh! Tuud piät külh tegemä, et latsi inämb maaeloga kokko viimä. Sis või külh näil kunagi sääne mõtõ tulla, et tahas maal ellä, ja ku sääne võimalus tulõ, sis vast tulõva maalõ är kah.
Ku parhilla ümbretsõõri kaet, sis taa luminõ Eestimaa om iks perädü illos. Mille inemise tast är tükvä?
Ma saa väega häste arvo külh, mille vanõmba inemise tast är tükvä. Eestimaa talv või olla illos külh, a taa om väegade pikk! (Naard.) Tervüs lätt käest är.
Mul sai naasõga Madeira saarõ pääl üts kuu oltus ja õkva pall’o parõmbas läts’ tervüs. Taad lämmind iks nii hirmsahe tahat, ku olõt vana inemine!
Olõt ütelnü, et Hurda Jakob om su jaos Eesti aoluun üts tähtsämpi tegeläisi. Mille?
Hurt oll’ suuri muutuisi ao inemine ja sai arvo, et piät edevanõmbidõ perändüst hoitma. Tuu om sääne varandus, midä koskilt inämb tagasi ei saa, ku tuu är kaos. Timä näkk’, kuis vana häädüs ja inemise unõtasõ. Vot oll’gi õigõ inemine õigõ kotussõ pääl!
Ma olõ rahvaluulõ arhiivih istnu iks pall’o tunnõ. Olõ löüdnü Hurda kogodõst pall’o: puiõst, vanno uskmiisi ja häid ütlemiisi – võta ja tsuska kohegi!
Paar hääd ütlemist om meeleh Saarõmaalt: «Võlg jääs labida massa» koolnu inemise võla kotsilõ ja «Tuul om kaivu puult olnu» ku kardoka olli magõda. Vai tiijuhataminõ Hurda kodokandist: «Mine tast edesi, sis pöörä kurrakätt, sis mine taad kõvõrat kõivu pite viil veidü maad, sis pöörä tast sepä perse takast är hääd kätt ja tansamatsõn mõtsa takan taa omgi!»
Hurt om peri Põlva küle alt Himmastõst. Midä saanu Hurda peränd Põlvalõ anda, ku Põlva mõistnu tuud vasta võtta?
Piässi muidoki säält võtma, midä võtta and!
Edimäne «Vana kannel»: nuu ommaki jo timä hindä sugulaisi käest saadu laulu. Kooli võinu muidoki noid rohkõmb opata.
Kuis latsõ nimä vasta võtva, om suur küsümüs. Annõt piät olõma, et latsilõ midägi opata.
Mul hindäl oll’ nigu välgulüük, ku kats Karksi tädikeist lauli ülikoolih – sai arvo, mis tuu rahvalaul õigõhe om.
Sul om blogi, mille nimi om Ummamuudu, kirotat sääl väega ummamuudu mõttit.
Mul om sääl mõni mõtõ, mis om riigijuhtõlõ iks väega vastakarva. Selle iks liigut’ minno, läts’ süämehe, et Eesti valitsus and’ mullõ tuu elotüüpreemiä.
Viimäte sis ei piäki nii «paipoiskõnõ» olõma, võit iks vastahaukja kah olla! (Naard.). Mul om tuu rummal «viga» olnu kõik aig!
Olõt 75 ja iks om mässäjä hing seen?
No om jah! Ku süä väega täüs om vai vastapite, miil väega hää om, sis ma kirota. Tõnõ vast nakkas laulma vai tandsma vai lätt kõrtsi.
Miä om perämädsel aol süäme täüs ajanu?
Olõ iks mõtõlnu, et Eesti om liiga väiku maa ja rahvas, et es pidänü ei külmä ei palava sõa aigu kahurilihas minemä. A ku joba ütskõrd om antu sõrm, võtt taa ingli vai kurat terve käe ja võtt terve tävvega.
Midä sa viil kirota tahat?
Tuu Võromaa-raamatu taha valmis kirota ja luulõtuisi kah vinne keeleh.
Meil om vinläisist tettü sääne tont. A seo om nii suur maa ja sääl om nii pall’o inemiisi. Minno om sääl väega häste vasta võetu.
Mis om su jaos parhilla kõgõ tähtsämb elon?
Pere ja kodo. Tervüs.
Küsse Harju Ülle |
|
|
|
