| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | Loe Uma Lehe pdf-i: | | | | | | | | | | | | Tahassi saia Uma Lehe pdf-i egä kõrd hindä meili pääle?
Andkõ teedä info@umaleht.ee pääle!
|
| | |
|
|
| | Koha Priidu tsehkendüs | | | | Hõel kikas | | | Mu latsõiä kodu om Võromaal Kasaritsa külän, kos ma sis elli kuun vanõmbidõ ja katõ velega.
Ma mäletä-i täpsele, kuna taa lugu juhtu, a ma olli sis koolilats, nii et koski 1990. aastidõ keskpaik võisõ olla. Meil oll’ tuukõrd elämisen üts suur must pini, kellel hüä nimi kah – Tont. Tä oll’ sääne sõbralik pini: väega miildü latsiga mürrädä ja võõridõ pääle kah õnnõ hauksõ, külge lää es joht kunagi.
Ütsvahe oll’ meil kannu man üts umajago hõel kikas ja miskiperäst oll’ tä esiäränis hõel mu imä vasta.
Imä saa es õdaku eski ütsindä lehmä nüsmä minnä, esä pidi tulõma ja vitsaga man saisma, mudo kikas õkva tahtsõ kallalõ karada.
Sammamuudu pidi ka hoovi pääl kammandadõn imä alalõpmalda ümbre kaema, kos tuu kikas om. Ku tahtsõ tarõ mant kohe kavvõmbahe minnä, pidi kas kaika kätte võtma vai tuusama musta pini hindäle turvamehes üten hõikama. Tuud pinni sis kikas kah vähä varisi ja es tulõ ligi.
Ütskõrd oll’ imäl jälki vaia tarõ mant aida mano minnä. Ku laudast müüdä nakas’ saama, näkk’, ku kikas joba joosuga tä poolõ tulõ, tsiiva sorakil. Imä sis hõigas’ ruttu pinni: «Tont, kos sa olõt!» ja pistse esi ruttu aida trepi poolõ juuskma.
Ku tä sis aida mano pakku oll’ päsenü, käändse hinnäst ümbre, et kaia, kohe kikas jäi. A pilt, mis tä nägi, oll’ sääne: pini oll’ kõtulõ keset murro, paar kikka sulgõ suust vällä paistman, kikas esi oll’ kaonu.
«Kon kikas om?» küsse imä pini käest. A tuu kai immä segätside silmiga, nigu saasi ei arvu, mida imä täst taht. Lõpus näkk’ imä, ku aigupiten ilmu pini kõtu alt vällä üts jalg ja nakas’ õhun õkva ku andispallõvalt vehkmä. Peränpuulõ imä naarsõ, et õnnõ valgõ lipp oll’ varbidõ vahelt puudu.
Pini kai kah toda jalga ja sai viil sis arvu, et midägi om tä kõtu ala kinni jäänü. Tä saistas’ püstü ja nüüt pässi kikas vangistusõst vallalõ. Hirmsahe rüüken juusksõ tä lauda poolõ.
A ega tuu vaihõjuhtum kikka loomust parõmbas es muuda, nii õigõ pia lõpõt’ tä uma elopäävä sääl, kon hulk hõelit kikkit inne tedä – ahopotin.
Noortootsi Eveli | | | | Vana ao ull’usõ | | | Ku mu vanaimä koolin käve, sõs kanti jalan kaloskit. Koolist tullõn jäi tii pääle Savimägi. Nigu nimigi joba ütles, om tuu mägi väega savinõ. Poiskõisilõ miildü pääle tundõ säält kaloskidõ pääl alla liugu laskõ. Mäe lõpun oll’ sild ja silla alt juusksõ jõgi läbi.
Ütel pääväl saiva vanaimä ja tõsõ tütärlatsõ varrampa kodo. Silla kotsil tull’ näile mõtõ, et saeva silla poolõs. Hää mõtõ tetti ruttu teos.
Üts tütärlats elli säälsaman lähkül. Tä tõi kipõstõ kotost sae ja lõigatigi sild poolõs. Silmäga kaiõn oll’ sild õks üten tükün.
Tütärlatsõ käksevä hinnäst puhmõ taadõ ja jäivä poissõ uutma. Poisi tulliki suurõ joosuga. Lasksõva kaloskidõ pääl mäest huuga alla ja pandsõva edesi silla pääle. Sillakõnõ tegi praks ja poisi sattõva vette.
Mis tuust luust edesi sai, toda vanaimä inäp es mäletä, vai es taha mullõ kõnõlda, kuis tä koton triibulidsõ püksi sai.
Mahnatšovi Susanna Parksepä kooli 5. klassist | | | | Kon mi paavst om? | | | Seo lugu om juhtunu Kääpä koolin nii kümme aastakka tagasi.
Vahetunn oll’ õkva läbi saanu, koolimaja vaiksõs jäänü. Istsõ oppajidõ tarõn ja mõtli nakatõ vihkõ parandama, ku kõrraga läts’ uss valla ja sisse tormas’ mu klassi tütärlats Mailis, ähmi täüs, ja nõudsõ: «Kon paavst om?»
Naksi naardma: «Vatikanin muiduki.»
Mailis es lasõ hinnäst segäde ja küsse kimmält vahtsõst: «Kon mi paavst om? Meil tulõ arvuditunn, aga paavsti olõ-i kongi.»
Kääpä koolin andsõ sõs arvuditunnõ Pindi keriguopõtaja.
Aidma Hele, Puusepa | | | | Kiä om suurõmb võlsja? | | | Tsipa Piitre oll’ kõva jutumiis, tä elli Kanassaarõ küläh üte Visse Alliga (Alfred oll’ vast peris nimi) üte piiri pääl.
Piitre kõnõl’ kõgõ edimädse ilmasõa juttõ. Üts jutt oll’ sääne, et vanastõ olli ollu suurõtükü kuuli ketiga paarih. Nii et es olõ vaia rako mõtsatsihte – lasti lihtsäle suurõsttüküst kuuli minemä ja olnugi tsiht valmis.
Piitre kõnõl’, et Visse poodi mant lasti Suurõmõtsa külä pääle. Tagasi oll’ lastu Laanõküläst Kotisse alt läbi suurõ Siilabergi suu ja Mango maa Kanassaarõ koorõjaama mano vällä.
Ku Piitre tuud juttu kõnõl’, sis tä ütel’ mano: «Kae, ku ma kõnõlõ, sis võlsi õnnõ poolõ, a no ku Visse All kõnõlõma nakkas, sis võlss sada protsõnti!
Polli Elsa | | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Belarussi sinine
Võro teenindüskombinaadi mooduateljeen ummõldi umast ütentuudust rõivast ja ateljee kangast kah. Tuukõrd oll’ suur muud krimpleenist ummõldu as’a. A krimpleeni saamisõs pidit pääle pasma, ku ateljee tuud sai.
Ega sääl väega valli es olõ ja tahtjit oll’ pall’o. Ütskõrd tull’ üts jago, mis sai jäl kipõlt otsa.
Suurõ skandali kõrrald’ avvustõt ammõdi pääl naistõrahvas, kes ilma jäi. Tä ähvärd’ egäsugumaidsi sõnnoga ja nõudsõ kaibamisõ raamatut.
Telmistöie vastavõtja oll’ hindäle kah üte jupi krimpleenkangast kõrvalõ pandnu.
Märätsejät tulõharki kullõldõn läts’ tä miil murõligus. Raamatuhe kirotõt kaibus tähend’ tuud, et terve brigaat jäi preemiäst ilma.
Tuud es saa töie vastavõtja hindäle joht lubada. Tä andsõ uma rõivatükü är ja rahu oll’ jäl maa pääl. Krimpleeni saanu kundõ rõõsat’ suurõst õnnõst.
«Ah tühjä kah, mõni rõivapulst om mul iks sälgä panda. Ega värmgi es olõ suurõmb asi – sääne Belarussi sinine,» trüüste mooduateljee ammõtnik hinnäst.
Parhilla, aastakümnit ildamba, aja umaaignõ krimpleenihullus tedä naarma. |
|
|
|
