Nummõr' 353
Radokuu 4. päiv 2016

Uma Leht tulõ vällä egä katõ nädäli takast neläpäävä!
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Pääleht
     
  • Eläjäpidämine maaha jäetü – miä edesi?
  • Uudissõ
     
  • Mehe, laulma!
  •  
  • Jakkus Uma Pido loengusari
  •  
  • Pildinäütüs läts’ maad pite käümä
  •  
  • Käsitüü- ja söögimeistri Umma Pitto!
  •  
  • Hindätiidmise avvohind uut saajit
  •  
  • Võrol tulõ luulõ lugõmisõ päiv
  • Märgotus
     
  • Hääst väest
  •  
  • Kultuuriruum püsüs
  • Elo
     
  • Rõugõ pildimiis: kaamõra püüd tuu kah kinni, midä inemise silm ei näe
  •  
  • Lustlik uma kandi keelepäiv Ruusal
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
     
     Loe Uma Lehe pdf-i:
      
     
      
     Tahassi saia Uma Lehe pdf-i egä kõrd hindä meili pääle?

    Andkõ teedä info@umaleht.ee pääle!
     
    Koha Priidu tsehkendüs
     
    Üü mõtsah
     
    Tuu oll’ õkva pääle sõta. Pia egä päiv kävevä ümbretsõõri Vinnemaalt tulnu kotimehe.

    Ma olli sis vaivalt viieaastanõ. Vanõmba pidi kohegi ärä minemä ja minno jäteti kodo. Uss panti takast lukku ja üteldi, õt ma olõsi vakka, ku kiäki ussõ taadõ tulõ. Ega kõik ussõ es olõ lukuh ja ku kotimehe saanu arvu, õt pääle latsõ kedägi ei olõ, võinu naada elämiseh ringi luusma.

    Määndselgi aol kuulsõgi, õt kiäki om ussõ takah. Pia tull’gi tuu ümbre nuka aknõ mano. Ma tundsõ timä är. Tuu oll’ umast küläst väega halva kuulsusõga poiss. Tä oll’ must pia kümme aastat vanõmb.

    Tä näkk’ ärä, õt ma olõ tarõh. Käskse mul aknõ vallalõ tetä. Ma väiko ullikõnõ teigi aknõ vallalõ ja tä tull’ läbi aknõ tarrõ. Nakas’ kõrraga tarõh ringi tuustma. Rõivakirstuh oll’ meil karbi seeh hulga hõpõrahha. Tä võtsõ kõik raha hindäle ja ütel’, õt nüüt tä lätt Piusa rongi pääle ja sõit Võrro essä kaema. Tuu oll’ sääl vangimajah.
    Poiss nakas’ pelgämä, õt ku mu vanõmba kodo tulõva, sõs ma ütle ärä, õt tä raha varast’. Käskse mul rõivilõ panda ja timäga üteh minnä.

    Oll’ joba külm sügüsene aig. Maa oll’ külmänü. Panni villadsõ suka jalga, pal’tokõsõ sälgä, tsitsiräti pääha ja kaloski jalga. Seere olli pall’a. Nii mi naksimi Piusa jaama poolõ minemä.

    Ollimi viil uma nurmõ pääl, ku ma naksi kodo tagasi tahtma. Tä es lasõ ja vinnas’ minno edesi. Ma ajasi vasta, sis nakas’ minno pesmä. Viimäte võtsõ minno üskä ja vei edesi. Eks tä vässü ärä, ma iksõ ja kiusasi kah. Tä jätse mu maha ja esi rutas’ edesi.

    Oll’ lohonõ kotus, kost kodo õs paistu. Hindä tiidä naksi kodo poolõ tagasi minemä, aga olli vast määndsegi tsõõri tennü. Käve, käve, aga koto õs paistu kostkilt. Ei tiiä, kavva ma käve ja koh ma käve. Väiko rõivaga nakas’ külm. Olli hirmuh ja väsünü ja nakas’ joba pümmes minemä.

    Lats õs taipa kohegi tallo minnä. Lätsi üte külä veereh mõtsa. Tõmmasi üte noorõ pedäjä ala kerrä ja jäi magama. Ku üles virgu, oll’ väläh viil pümme.

    Lumi oll’ üüse maaha tulnu. Oll’ väega külm, värisi üle kihä. Ku näi, õt üts talo om lähküh, kos tuli om aknõh, oll’ niipall’o mõistust, et lätsi kangidõ jalguga sinnä. Sääl oll’ joba tiidä, õt ma olõ kaonu. Kodorahvas ja mitmõ külä inemise olli minno terve üü takah otsnu.

    Säält talost saadõti üts poiss ratsa hobõsõga mu kodo sõnna viimä, õt ma olõ üles löütü. Ma es saa edimält kõnõlda, hamba plagisiva nii kõvastõ.

    Sääl taloh anti mullõ kuuma tsäid ja panti tekke sisse. Varsti tull’ ka esä hobõsõga mullõ perrä. Olli kotost umbõs 3 km kaugusõl. Ma seleti, kuis ma kotost är tulli. Päti käest saadi kül osa rahha tagasi, osa oll’ täl joba ärä raisatu.

    Kotoh panti minno tekke sisse, ummõhtõ õs jää ma esiki haigõs.

    Puderzelli Linda
     
    Midä kül vällä mõtõldas!
     
    Ütel õdagupoolikul paar aastat tagasi helist’ mullõ üts kinä helüge nuurmiis.Tä nakas’ uurma, kas ma mõista võru kiilt. Olli tähtsüst täüs ja ütli, et elä Võrumaal ja mõista õks umma hääd võru kiilt.

    Täl sai häämiil ja tä uursõ, kuis üldä ütte vai tõist sõnna võru keelen. Seleti tälle kõik õks lahkõlt är.

    Kõrraga kutsõ tä minnu hindäge üten kosja. Esi selet’, et tä pruudi vanõmba omma võrukõsõ, kellele ei miildü eesti kiil. A tä esi võru kiilt ülepää ei mõista.

    Naksi suurõ helüge naardma, lei kässi kokku ja ütli: «Säänest nall’a ma kül olõ-i kuuldnu, et vanamutt võetas üten kosja!» Ja naardsõ viilkõrd väega magusalõ.

    Kõrragõ ütel’ nuurmiis võidurõõmsalt: «Tüngäkõnõ! Kullõlgõ Elmarist perrä.» Sai nigu puugõ pähä: tüngäkõnõ! Ku ma olli uma naardmisõ Elmarist är kuuldnu, mõtli, et jummal tennätü, et mu nimme es üldä. No kes minnu õks tund!

    Sai nii vaivalt mõtõlda, ku helist’ üts kavvõst sugulanõ: «Hele, sa....» Terve õdak oll’ seletämist.

    Aidma Hele
    Puusepä, Põlva khk
     
    Kummikumass
     
    Ütel pääväl kullõl’ mu imä poolõ kõrvaga televussõrit.

    Sääl kõnõldi parasjagu pääliina massõst. Mi, võrokõisi jaos om Talliin kavvõ kant nigu Hiinagi. Tuuperäst es nakka mu imä uudist kõrralikult kullõma.

    Midägi jäi iks kõrva ja äkki imä imest’: «Mis mass tu kummikumass om? Kas nuu, kiä käävä pääliinan kummikidõga, piät massu masma?»

    Ku imä mõlõmba kõrva vallalõ tekk’ ja hoolõga kullõma naas’, sai tä arvu, et teemas oll’ hoobis ummikumass.

    Haljendi Hans Erik
    Parksepä keskkooli 5. klassist
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Hiitümine mõtsaraa pääl

    Abielopaar sõitsõ maalõ. Ku Võrolt bussiga sõitma naksi, oll’ peris valgõ. Ka Leevin, kon nä maaha lätsi, oll’ valgõ. Noorõ naksi astma, minnä tull’ läbi mõtsa umbõs kolm kilomiitret. Illos oll’ lumitsõn mõtsan kõndi. Naas’ külh hämäräs minemä, a lumi and’ valgust.

    Ku majani, kohe nä lätsi, jäi astu paarsada miitret, käänd’ näile mõtsatii pääl ette politseiauto. Politsei karas’ vällä ja naas’ tõrõlõma: «Mille teil helkurit olõ-i?»

    «Kõik aig oll’ jo valgõ!» selet’ hiitünü noorik. Tä es tiiä politseid uuta kotussõn, kon inemiisi ja massinit liigus väega harva. Politsei lask’ külh paaril edesi minnä, a tuust aost om näil pümmembäl aol hilgats kõgõ ligi.

    Naanõ pini iist

    Külä pääle ilmu repän. Pääle kaiõn oll’ selge, et täl om kärntõbi. Hand oll’ nigu pintsli: pal’as ruuts, kon otsan karvatutt. Ka kasuk oll’ suurõn osan karvalda.

    Tuukõrd, Vinne aol, oll’ antu kõva käsk kõik tõbidsõ mõtsaeläjä är häötä. Kõva jahimiis Meieri Juhan haard’ rebäst näten õkva püssä.

    Pinni tä üten es võta, peläs’, et tõbi nakkas külge. Kammand’ hoobis naasõ vällä. Esi jäi püssäga nurmõ pääle puhmõ sisse pasma, a naasõlõ and’ käsü repän püssä ette aia.

    Naanõ lõigas’ rebäsel tii mõtsa är ja hauksõ pini muudu. Repän tekk’ki tuudsamma, midä olõssi tennü pinni näten: juussõ puhmõ poolõ. Pia käve pauk.
      
     «Vahtsõmbat
    Võromaalt!»

    Vikerraadion
    egä neläpäävä!
      
     
     „Tagamõtsa”
    ETV-n
      
     Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
      
     
      
     
      
     Uma Internetin