Nummõr' 352
Vahtsõaastakuu 21. päiv 2016

Uma Leht tulõ vällä egä katõ nädäli takast neläpäävä!
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Pääleht
     
  • Üts umavalitsus Vanalõ Võromaalõ
  • Uudissõ
     
  • Eesti lõunatipu saatus saa selges sügüses
  •  
  • Põlvan oll’ Hurda Jakobi mälehtüspäiv
  •  
  • «Mino Võromaa» uut latsi juttõ
  •  
  • Puiga kuts latsi näütemängupääväle
  •  
  • Vastlakombidõ programm Põlva Talorahvamuusõumin
  • Märgotus
     
  • Meesaku Vaike: 90% tervüsest om hindä tetä!
  • Elo
     
  • Pia 40aastadsõlt puutüümeistris
  •  
  • Kõlleri Mariina: verikäkki olõ joba ammu tetä tahtnu
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
     
     Loe Uma Lehe pdf-i:
      
     
      
     Tahassi saia Uma Lehe pdf-i egä kõrd hindä meili pääle?

    Andkõ teedä info@umaleht.ee pääle!
     
    Kõlleri Mariina praatsõ suidsulihha, sibulit ja tsisnokit.No sekäs tä nuu kokko lambavere, kesvä- ja rüäjahuga.
    Harju Ülle pilt
     
    Kõlleri Mariina: verikäkki olõ joba ammu tetä tahtnu
     
    Harju Ülle

    «Olõ tiidmise perimüskultuurist elu joosul kokku kor’anu, 25aastadsõlt mõistsõ õnnõ munna ja kartult praati!» ütel’ kultuurkapitali Võromaa ekspertgrupi käest perimüskultuuri tutvastegemise iist aastapreemiä saanu Urvastõ Kerikukülä Ala-Kõlli talo pernaanõ Kõlleri Mariina (53). Lambaliha- ja kamasüüke tegemise meistri opsõ seo luu kokkosäädmise aigu är verikäki tegemise.

    «Verikäkk miildüs mullõ väega: praadit är, panõt hapukoorõ pääle ja mm...» kõnõl’ Mariina. «A esitettüt käkki es olõ ma eski söönü, tegemisest kõnõlõmada. Imä ütel’, et panõ vere sisse jahu, ku tahat, sis lihha kah. Sõkut är ja omgi valmis. A ku suurõ tetä? Ku kõva tulõga piät kiitmä? Sändse retsepti perrä söögitegemine om nigu autosõit võõran liinan: mõistat külh autoga sõita, a ku tiiä-i, kohe minemä piät, olõt nigu edimäst kõrda rooli takan!»

    Mariina segäsi kokko lambavere, suurõmba jao kesväjahhu ja väikumba jao rüäjahhu. Pand’ mano läbikasunut suidsulihha, praatsõ sibulit ja tsisnokit.

    Inne tegemist oll’ tä murrõn, et vast sai soolanõ – verele pantas kah jo suula mano, muidu lätt klimpi. «Poodi-verikäki pandas kesta sisse. Kas neo iks püsüse puljongi seen kuun vai läävä lakja?» es jää Mariina murõ käkke kiitmä naatõn perrä.

    Lakja käki es lää ja ku praatõn tuu õigõ verikäki hõng nõnna lei, rahusi Mariina maaha. Lavva takan tsusas’ tä edimädsenä käkijupi suuhtõ ja kitt’: «Kes kinnisilmi süü, tuu külh arru ei saa, et nä kuigi tõistmuudu olnu tettü ku poodi uma!»

    Suidsutõt massavorst om järgmäne, mille tegemise Mariina kätte võtt. «Tuud tii kimmäle suvõl, talvõl viidsi ei suidsuahju küttä,» ütel’ tä.

    Edimädse perimüssöögi-oppusõ sai Mariina aastal 1989, ku vanaimä kuuli. «Puhtis tetti süvvä kolm päivä, nigu iks: liharulli, sült, pasteet...» selet’ tä. «Pääkokk, naabrimiis Kirschbaumi Piitre, tekk’ kamararulaati. Minnu jäeti üüses tuud kiitmä. Suurõ juraka rulaadi olli. Piitre opas’ är, kuis kivi vaotisõs pääle panda ja ütel’: «Ku ma hummugu tulõ ja ku kammar vallalõ om, sis piä meelen...» Tuu oll’ mu elu kõgõ suurõmb hirm. Istsõ pliidi man ja värisi, et kammar lätt vallalõ ja Kirschbaum ütles, et puhtõ omma hukan.»

    Kammar valla es tulõ, Mariina sai julgust ja opsõ tõsõ naabri käest är verivorsti ja leevä tegemise. Tõsõ as’a tulli perrä.

    «Eks taa perimüskultuur om mu manu juuri pite tulnu,» märgot’ Mariina. «Mu edevanõmba omma seo kotussõ pääl elänü vähämbält aastast 1700.»

    Vanavanaesä ostsõ talu vabas sada aastakka inne Mariina sündümist ja peränd’ pojapojalõ, Mariina esäle. «Vanaesä oll’ maakõrraldaja ja kultuurimiis, timäst es saa talupidäjät, a esä oll’ joba kümneaastadsõlt adra takan,» selet’ Mariina.

    Mariina avvustas pia kõiki vanarahva tarkuisi, vällä arvat kuukallendri.

    «Kunagi märkse üles kõik leeväküdsämise, mõsumõskmisõ ja sannankäümise ao,» selet’ tä. «Huvit’, mille es tulõ mõnikõrd leili visatõn higi vällä, mõsu es saa mõskõn puhtas ja leib es nõsõ, kukki kõik aig üts ja sama juur oll’! Pidi mitu kuud päivikut ja – mitte midägi es tähendä ütski kuufaas, es pehme kuu, es kõva kuu! Sis jäti perrä.»
     
    «Verikäki suurusõ kotsilõ üteldi, et «mahus peiu är», a mul omma väikse käe!» oll’Mariina päält käkke kokkoplätsmist murrõn.
    Harju Ülle pilt
     
    Käki omma keenü puljongi seen 15 minotit. «Illus, verd ei olõ keskel kah,» jäi Mariina rahulõ.
    Harju Ülle pilt
     
    Panni pääl tsiarasva seen praadidü verikäki omma lavva pääle jõudnu.
    Harju Ülle pilt
      
     «Vahtsõmbat
    Võromaalt!»

    Vikerraadion
    egä neläpäävä!
      
     
     „Tagamõtsa”
    ETV-n
      
     Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
      
     
      
     
      
     Uma Internetin