Nummõr' 352
Vahtsõaastakuu 21. päiv 2016

Uma Leht tulõ vällä egä katõ nädäli takast neläpäävä!
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Pääleht
     
  • Üts umavalitsus Vanalõ Võromaalõ
  • Uudissõ
     
  • Eesti lõunatipu saatus saa selges sügüses
  •  
  • Põlvan oll’ Hurda Jakobi mälehtüspäiv
  •  
  • «Mino Võromaa» uut latsi juttõ
  •  
  • Puiga kuts latsi näütemängupääväle
  •  
  • Vastlakombidõ programm Põlva Talorahvamuusõumin
  • Märgotus
     
  • Meesaku Vaike: 90% tervüsest om hindä tetä!
  • Elo
     
  • Pia 40aastadsõlt puutüümeistris
  •  
  • Kõlleri Mariina: verikäkki olõ joba ammu tetä tahtnu
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
     
     Loe Uma Lehe pdf-i:
      
     
      
     Tahassi saia Uma Lehe pdf-i egä kõrd hindä meili pääle?

    Andkõ teedä info@umaleht.ee pääle!
     
    Koha Priidu tsehkendüs
     
    Fiati viimnepäiv
     
    Ku mar’aaig käeh, kisk minno iks mõtsa poolõ. Nii oll’ ka pia paarkümmend aastat tagasi.

    Meil oll’ toda aigu väikene verrev katõ ussõga Fiat.

    Lepsemi sõbranna Heliga kokko, et olõ hummogu varra uma Fiatiga timä moro pääl ja läämi suuhu. Plaan oll’ vahtsit mar’amaid avasta ja anomit sai iks mitmid üteh võetu.

    Jõudsõmi Ilumõtsa raudtiijaama lähkühe ja otsustimi säält är mõtsa vaihõlõ käändä. Sõidimi ja peräkõrd löüdsemigi soidsõmba kotusõ. Marssõmi peris kavvõlõ. Kõik külauudissõ saiva är kõnõldus, a üttegi marja es lövvä. Marssõmi massina mano tagasi ja sõidimi jupi maad edesi. A es olõ sääl kah määndsidki marjo.

    Otsustimi är kavvõmbahe, üle raudtii sõita. Istõmi Fiatti. Kääni süüte sisse, a massin es kõssagi. Kaimi ütstõsõlõ nõutult otsa ja märgotimi, et tõukamisõga piäsi jo massin kah käümä minema. Ma olli inne nännü külh, kuis mehe nii tegevä, a esi pruuvnu es olõ.

    Hoitsõ üte käega ruuli ja tõsõ käe toeti ussõpiida vasta, et nii tõugata saassi. Heli läts’ autot takast tõukama. Hüpsi huu päält rooli taadõ. Fiat nakas’ vähä lökkelemä, takast tossu vällä ajama ja joba tä kävegi. Heli sääde ka hinnäst kõrvalõ istma ja marju otsminõ läts’ edesi.

    Sõidimi jupp aigo, ku ma näi, et kapoti veere vahelt tull’ vähä tossu vällä. Mõtli, et tuu vähä ei tii midägi ja sõidi edesi. Varsti oll’ joba veidü rohkõmp ku vähä, a sis näimi õkva ka säänest mõtsaalost, koh vähämbält palokit võinu olla, ja jätimi massina saisma.

    Vaivalt oll’ mootor saisma jäänü, ku nakas’ kapoti õga veere vahelt tossama ja oll’ sääne tsorrin, nigu olõs olnu säändseh peldikuh, koh pall’o kabiine ja kõigih kõrraga kiäki seeh kah.

    Pusõmi, mis mi pusõmi, a saimi kapoti katõ pääle vallalõ. Mõtlimi, et lasõmi massinal veidü puhata ja läämi niikavva marju otsma. A marju es lövvä mitte üttegi. Massina mano tagasi jõudnu, näimi, et massina all oll’ viilump. Selge, et nüüt oll’ koskilt vaia vett löüda ja massinahe tagasi valla.

    Tühju anomit oll’ mitmit, tuuga murõt es olõ. A kraav oll’ jumala tühi, mitte tsilkagi vett! Pikä otsmisõ pääle löüdsemi üte pedäjä, mille määnegi jõud oll’ kõigi juurtõga maa seest vällä tõuganu. Ja sääl juuri all, mulguh, oll’gi väikene viisilm.

    A oh hätä! Kohe tuu vesi valla! Ma es olõ inne mitte kunagi umma nõnna kapoti ala topnu. Sääl oll’ kats tünnü muudu anomat, kohe sai midägi valla. A kumba? Käändsemi punni mõlõmbil maaha, a selgust iks es saa. Kummastki es paistu midägi, mille kasvai lõhna perrä saanu üteldä, mis seeh om.

    Mõtli sis, et üteh saa olla vesi, tõsõh äkki määnegi õli. Otsusti kallada sinnä, koh korgi läbimõõt suurõmb oll’. Tuuperäst, et äkki vett pandas massinalõ tihtsämbält ku õlli ja selle omgi mulk suurõmb. Kõik vesi, mis meil oll’, mahtu är.

    Mõtli, et ku nüüt massin vett mano sai, sis lätt iks käümä kah. A võta näpust! Jälki tõukama! Nüüt es lää inämb nii lihtsähe. Tii pääl oll’ paks kõrd kuiva vallalist liiva. Nii et jala vaiuva iks kalossi veereni liiva sisse. Ma ei tiiä, kost tuu jõud tull’, a käümä mi tä lõpus iks tõuksimi. Oll’ joba hää miil, et kõik omgi häste. Es tossa ega midägi.

    Varsti teimi jälki piätüse. Ilodu iks peris tühju anomidõga kodo minnä. Joba paarikümne meetri peräst oll’ selge, et meile iks ei olõki määrätu seos kõrras marju saia. Tujo läts’ joba peris kehväs.

    Massin es lää jälki käümä. Õnnõs oll’ massin väiku kundi otsah, nii, et ma es roni autost vällägi, Heli avit’ vähä takast otsast ja joba tä kävegi. Nüüt mõtlimi külh, et inne koto inämb üttegi piätüst ei tii.

    Ega es saaki pall’o sõita, ku salongih nakas’ sääne tunnõ, nigu olõssi aurusannah. Et aknõst vällä nätä, tull’ akõnd seestpuult pühki. Sis ma näi, et väläst tulõ kah õgast võimalikust mulgust tossu.

    Ma ütli, et ei määnestki piätüst ja panni mugu gaasi mano, et kipõmbahe kodo jõuda. Tuu väikene Fiatikõnõ hüpel’ sääl mõtsavahetii pääl ku kunn lumpõ vahel. Hää miil sai, ku näi joba Heli tiiotsa. Heli ellli korgõ mäe otsah ja säädsegi auto nii, et allamäke hää juuskma laskõ. Heli paksõ kohvi kah, a määnestki jututujjo meil es olõ. Varsti säädsegi hinnäst kodo minemä.

    Mul oll’ vaia viil koskil 3 km edesi sõita. Istsõ massinahe, võti käügi vällä, et huug sisse saia ja toimõti nii, nigu innegi tennü olli, a massin mürisemä es nakka. Poolõ mäe pääl tekkü peris paanika. Edimäst kõrda terve päävä joosul.

    Jõudsõ viil mitu kõrda käüki sisse panda ja sis oll’gi mägi otsah ja mu verrev Fiatikõnõ tiiperve pääl saismah.

    Võti jala sälgä ja marssõ mäest üles Heli poolõ tagasi. Nüüt es olõ naistõrahvidõ mõistusõga kül inämb midägi pääle naada.

    Teimi vahtsõ kohvi ja jäimi uutma, kuna Helil miis tüült kodo jõud. Miis kai kapoti ala, vangut’ pääd ja ütel’, et siin avitas õnnõ kabõl. Tõigi sis kabla, köüt’ minno kõgõ mu Fiatiga kablaga traktorile taadõ ja nii mi kodo hoovi pääle lõpus jõudsõmigi.

    Tuus aos oll’ jo mu mehel ka tüüpäiv läbi. Tä kai kapoti ala ja ütel’, et üttegi õigõ kujoga jupstükkü sääl nätä ei olõ, kõik om üles sulanu. Mootori asõmõl oll’ esimuudu ravvakängär. Ma tahtsõ tiidä, kas ma tuu vii iks õigõst mulgust sisse valasi, a tuu kotusõ pääl haigut’ suur, ilma ütegi korgilda mulk.

    Mõnõ päävä peräst sai Fiati kodos vanaravvaunik Võrol. Mar’ah käü iks edesi, a säänest käüki, ku mitte üttegi mar’akõist ei lövvä, ei olõ kül rohkõmb olnu.

    Kiviti Kadri
    Orava, Vahtsõliina khk
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Lõpp hää, kõik hää!

    Minevä suvi oll’ kokkotulõk klassil, kes lõpõt’ keskkooli 55 aastat tagasi. Tuu nummõr oll’ illos, nii otsusti kõrraldaja kutsu noid kah, kes alosti, a es lõpõta. Ütsainus sääne klassiveli tull’. Tä kõnõl’, mille tä keskkoolist är läts’.

    Nuur ülikoolist tulnu oppaja, klassijuhataja üteliidsi, kässe kirota, mis opilasõ timäst arvasõ. Tuu poiss es saa oppajaga peris häste läbi, ilmast ilma oll’ jagõlõmist. Poiss kai, et nüüt om võimalus ka kittä. Ja tä kitt’ umma oppajat, nigu jõudsõ. A ku kirätüü tagasi anti, oll’ all suur verrev kats. Seletüses man ütsainus sõna: pugõminõ!

    Vana klassiveli ütel’ meile, et eesti kiil es olõki päämine, tollõga olõs tä toimõ tulnu. Keemiäga oll’ lugu hullõmb. Tä läts’ õdagukuuli. Ku kell oll’ keemiätunni kõlisnu, astõ klassiussõst sisse tuusama keemiäoppaja.

    Sis kai poiss, et lätt tõistõ liina muusigakuuli. Sääl laabu kõik. Poiss lõpõt’ muusigakooli ja takkaperrä viil konsõrvatooriumi. Täst sai kõva tegijä – oppaja ja juht.
      
     «Vahtsõmbat
    Võromaalt!»

    Vikerraadion
    egä neläpäävä!
      
     
     „Tagamõtsa”
    ETV-n
      
     Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
      
     
      
     
      
     Uma Internetin