| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | Loe Uma Lehe pdf-i: | | | | | | | | | | | | Tahassi saia Uma Lehe pdf-i egä kõrd hindä meili pääle?
Andkõ teedä info@umaleht.ee pääle!
|
| | |
|
|
| 2016. aasta tsirgust ja eläjäst | | | | Rasvatialanõ, 2016. aasta tsirgukõnõ | | | | Rasvatialanõ.
Lepiski Arvi pilt | | | Tialaisil om peris suur suguselts. Liinainemise tiidvä inämbüste ainult rasvatialaist, kel kõtualunõ kõllanõ nigu rääsünü rasv. Kui lumi maan ja sulõ kenäste puhta, om tialasõ kõtualunõ ka illus puhaskõllanõ nigu mõtsamehe mõõdulint.
Tegelikult om tä vast rasvatialanõ selle, et päämiselt timä jaos pandva inemise pekidse kamarajupi puu otsa vai naglaga saina külge.
Inemise mõtlõsõ, Jummal juhatas. Juhatas sinnä manu terve karja varblaisi, sinitialaisi, puukoristajiid (krandsikõisi), kiriviid ja rohiliidsi rähne.
2015. aasta pikä külmä keväjä peräst tõi üts meldsas (hallpearähn) eski uma poja perräjäänüisi pekitükke manu ja paistu, et üles nimä tuu söögi pääl kasviva.
Kunagi, kui ma olli nuur jahimiis, vihasti ma hirmsalõ üte sõbra pääle, kiä jätt’ ilusa soku laskmada, kuigi maad oll’ vast 10–15 sammu.
Kui ma sõs kaema lätsi, millen asi, näi säänest pilti: vana jahimiis istus, püssätoru sinnäpoolõ, kohes sokk kattõ, aga püssätoru otsan istus hall tialanõ ja vahis torru sisse. Suutialanõ vai põhjatialanõ – noidõ vahet ma ei mõista tetä täämbädse pääväni –, mahtunu vast piaaigu 12kaliibrilise jahipüssä torru pugõma ja uudishimmul om hirmus jõud.
Rasvatialast olõ ma õks salahuisi pidänü uma elu pästjäs. Nimelt jäi mu süä 13aastadsõlt reumahaigõs ja minnu panti haigladõ. Kuu aigu tävvelikku sängüre˛iimi om vast egalõ poiskõsõlõ liig, mul oll’ viil pääle kõõ muu ka allergia päämidse rohu vasta: tollõ ma ossõndi vällä, takastperrä söögi. Lõpupoolõ jäi nii nõrgas, et mõtli viil ainult surmast. Ega ma inämb es jõvvaki sängüst üles tulla.
Sõs, ütel pääväl nakas’ tialanõ aknõ takan pin’mä. Määndsegi meelega sai ma aru, et tialanõ pinn’ mu süänd ja vaimu kõvõmbas. Nii läts’ müüdä pia terve nätäl, kooni ütel pääväl ma näi, et haigõmaja kass oll’ mu tialasõ kinni püüdnü ja lõpõt’ umma söömäaigu. Ma mõtli tuu asja pääe puul tunnikõist ja anni sõs imäle teedä: sedämaid viigu minnu kodu, muidu ma pakõ är. Imä, muidu küländ umb inemine, võtt’ minnu kuulda ja katõ päävä peräst olli ma terve.
Paistu nii, et Taivataadil läts’ tuukõrd taivan tialasõ hingekeist inämb vaia ku mu umma. Vast sõs taivadsõ vikadi tahtsõ pin’mist.
Tialasõl om pall’u latsi, inämb ku mu vanaimäl, kiä kasvat’ üles viis last. Tialasõl olõ ma nännü pesän inämbüste katsat poiga, aga raamat ütläs, et hääl aastal 12–13.
Eri sortõ tialaisi vahel ei olõ suurt vahet. Poigõ söödetäs piaaigu üüpäiv läbi ja ma piät ütlemä, et mu marja- ja ubinaaian putukiil murõtut ellu ei olõ.
Muiduki, osa poigõ lätt kassõ ja tsirgukulle söögis, aga ilmangi ei olõ tuud, et tialaisi olõs ähvärdänü häädümine.
Ega mu vanaimä ka es pelgä, et eesti rahvas är häös. | | | | Kähr, 2016. aasta eläjäkene | | | | Kähr uma oosõ man Räpinä vallah juulikuuh mito aastat tagasi. Oll’ õdagonõ aig, timä poja tulliva kah vällä mängmä.
Lepiski Arvi pilt | | | Kähr om tävveõiguslik Eesti elänik, perisperemiis. Kõik nuu Kährimäe üle Eesti omma nime saanu tuu perrä, et sääl mäe sisen omma kähri uru.
Kui kährist kõnõlda, sõs peät kõgõpäält nime asja selges tegemä. «Kähr» om Lõuna-Eesti sõna ja ammõtlikun keelen (Põhja-Eestin) om timä mäger. Lähembä sugulasõ omma timäl kärplasõ: lasnits (nirk), suurlasnits (kärp), naarits, tuhkru, nugis, saarmas (udras, savvõrn). Kõik nuu eläjä omma kärplaisi sugukunnan.
Ei olõ aga sukugi kärpläisi sugukunnan kährik, kiä tuudi Eestisse 1950. aastal ja kelle kodu om Kaug-Idan. Kas nimme vai ullusõ peräst, aga ammõtnigu varastiva timä jaos Lõuna-Eesti nime (peaaigu). Ei olõ jo suurt vahet: kähr vai kährik. Tegelikult om tuu kährik hoopis koerlaisi sugukunnan ja tegelikult kutsva Lõuna-Eestin jahimehe tedä kärpkoiras. Nii et kiä noid kattõ kiilt segi ei aja, tuul om asi klaar. Egas juhus panõmi asja tabelide: | | |
| Lõuna-Eestin | Põhja-Eestin | | | | lasnits
suurlasnits
kähr
kärpkoir (ka kärp, kähripini) | nirk
kärp
mäger
kährik | | | |
| | Paar asja om kähril ja kärpkoiral sõski ka üttemuudu.
1.) Mõlõmba omma kõgõsüüjä. Süüäs nii villä, ubiniid, marju kui ka rõipid, munnõ ja väiksempi eläjiid. Mõni aastak tagasi harisi kats kärpkoira mul kassipiimä jooman käümä. Tuu lõppi näile halvastõ.
2.) Mõlõmba omma pia ütesuurusõ. Keväjält, ku rassõ talv sällä takan, kaalva ümbre viis kilu, sügüse üle kümne kilu.
3.) Vällänägemine om ka sääne, et vahet tiit päämiselt valgidõ triipõ perrä, mia kähril nõna pääl.
Paar aastat tagasi, ku Eestin käve kampaania, et kärpkoirõ om maru pall’u, hulga jääs autu alla, naksi ma asja uurma. Tull’ vällä, et ega kolmas-nelläs oll’ kähr. Autu alt läbi käünül nuu valgõ triibu väega silmä es paistu ja vähä om noid, kiä manu kaema läävä.
Tegelikult tulõsi kõnõlda tollõst, et kähr om hirmus kõva tüümiis. Kõik suurõmba uru omma timä kaivõtu ja ku sääl eläski parasjagu mõni repän vai saarmas vai kärp sisen, sõs tähendäs tuu, et uru perisperemiis om kas hukka saanu vai muialõ kolinu.
Kui aga kähr esi urun eläs, sõs om uru ette mitu pangi värsket liiva vällä kaabitu ja keskel om «renn».
Kui kähr (kähri) om üten paigan elänü pikembält, sõs om urgõ pall’u, mõnikõrd mitukümmend. Üle kümne uruga «kähriliina» jahimehe puttu ei tohe ja säält ka kõrralikku kähri kätte ei saa. Päämine jaht kährile õks käügi urupinnega. «Taks» (Dachs) tähendäski saksa keeli kähri.
Sügüse soetas kähr kattõ sorti tagavarasiid: naha ala rasvakihti ja urgu «sahvridõ» siini, pähkliid jm mõtsaande. Nii et – peremiis nigu piät.
Kui ma edimäst kõrda elun uma taksiga kähri pääle trehvü, sõs olli ma tävveste kimmäs, et sääl all om kahr, nii võimas oll’ tuu mörisemine.
Põrõlt kütitäs Eestin kähre aastan nii paarisaa ümbre. Mis mõttõga tuud tetäs, ma arru ei saa, kuna karusnaha inämb hinnan ei olõ. Vast sõs mõnõl om vaia määnestki ravitsõmise salvi tetä, tuu jaos om kährirasv üts parembiid, õkvalt karurasvast järgmine.
Ma olõ kähri rahulõ jätnü, kuna mullõ nimä midägi halva ei tii. Mu meelest piäsi säänest kõvva tüümiist, nigu kähr om, kõigildõ hoitma ja soodustama timä pesäurgõ kaibmist.
Hääd vahtsõt aastat kährile ja timä perrele! | | |
| | Pulga Jaan,
luudusõ- ja talumiis | | | | |
|
|
|
