Nummõr' 351
Vahtsõaastakuu 7. päiv 2016

Uma Leht tulõ vällä egä katõ nädäli takast neläpäävä!
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Pääleht
     
  • Uma Pido aastak
  • Uudissõ
     
  • 2016. aasta ilmast
  •  
  • Lõõdsapääliina tegemise nakkasõ huuga pääle
  •  
  • Lambi omma sügüsest pistü, a ei pala
  •  
  • Tartese kandlõplaat
  • Märgotus
     
  • 2016. aasta tsirgust ja eläjäst
  •  
  • Kiri
  • Elo
     
  • Ruitlasõ seiklusõ Indiamaal
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
     
     Loe Uma Lehe pdf-i:
      
     
      
     Tahassi saia Uma Lehe pdf-i egä kõrd hindä meili pääle?

    Andkõ teedä info@umaleht.ee pääle!
     
    Koha Priidu tsehkendüs
     
    Sannankäük
     
    Mõnõ aasta tagasi õkva pääle kolmõkuningapäivä kõlist’ mullõ Raivu, kellega aastit kuun saiõ tüütedüs, et tä pedä väikult umma sünnüpäivä ja tulku ma kah.

    Lätsi joba päivä minemä, et õks valgõvaluga platsin olla. Naksimi Raivu naabrimehe Reinuga sanna kütmä. Vana eestiaignõ suidsusann, tuu jo vaia varra küttümä panda. Sünnüpäävälats esi kammand’ tarõ man. Vana sõbra vaosiva kah vasta õdagut kokku.

    Kellä kuuõs oll’ sann valmis ja edimäne ving sannast vällä lõunõtõdu. Raivu naanõ arvas’, et mehe võis kõrraga sannan är kävvü. «Kooni ti hinnäst sääl õllõga sisse juhatat, ommava mul praadi ja muu parõmb joba lavva pääl. Kaegõ, et ennedä väga kavvas ei jää sinnä hojotama,» kitt’ naanõ ja kattõ tagasi küüki.

    Sann oll’ ausa. Kõrralik suur lava, nii et mahtsõmi kõik kõrraga lõunõt võtma. Ja sannaesüs oll’ peremehel kah kenäste üles vuntsitu.

    A mis päämine – sanna manu oll’ kaivõtu vahtsõnõ suur lump, keskelt iks uma viis-kuus meetrit sükäv. Muiduki oll’ peremiis ka ijäde mulgu ragunu, et sannast õkva lumpi saanu hüpädä. Veidü kitsavõitu tuu tundu, a mi jo piinü poisi.

    Andsõmi lava pääl sis vihalõ vallu ja lõunõtki sai mehemuudu kerüssede kupatõdus, nii et kivi pauksõ. Sis otsustimi hinnäst veidü lumbin jahutõda.

    Ku jär’ekõrd Leo kätte jõudsõ (timä oll’ meist kõgõ tüsedämb), sis nigu tä ijämulku hüpäs’, nii tä sinnä kinni jäie.

    Kaimi, et tä tege nall’a. A ku mehe nägu tõtõstõ tõsitsõs läts’, saimi arvu, et hädä om hukan.

    Kooni sa 20kraadidsõ külmäga pall’alt ijämulgu veeren iks vahit. Pannimi püksi-hammõ sälgä ja naksimi pruuvma, kas tsuklõjat saa ijä pääle vinnada.

    A Leo kõtt oll’ ijämulgu veere takan kinni nigu palgikuurma kannu takan – tagasipoolõ viil läts’, a ülespoolõ ei grammigi.

    Kül soovitimi kõttu sisse tõmmada, a ei midägi. «Kurradi mehe, tekke no midägi, ma külmä siiä ijämulku varsti kinni!» oll’ Leol joba päsemäldä värrin helün.

    Toivu soovit’ tsuklõja seebi vai rasvaga kokku määri, äkki sis om nilbõmb ja saami mehe kätte. Rein tõiõ iks sannast kuuma vett, et sõpra lämmistä. Ijämulgu sulatamisõs oll’ tuust muiduki vähä kassu.

    Ütekõrraga pand’ ijämulgun ollõi hirmsa helüga vanma. Tä oll’ arvada jalguga tsipõldõn lumbipõh’ast kala üles härätänü. Üts kokr vai karp arvas’, et tuu asi, mis olõnõvalt olukõrrast umma suurust muut ja külmän kokku oll’ tõmmanu, om suurõmbat sorti liimik ja kõlbas talvitsõs söögis külh. Nii tuu kala sis Leod haugas’ki. Õnn, et vast väiksemp kala oll’ ja «liimigu» hirmsa tsiplõmisõ ja rüükmise pääle är pagõsi.

    A miis oll’ iks ijämulgun ja asi nal’ast kauõn. Endel soovit’ kutsu kotsilõ kunagidsõ sõbra pästmise ammõtist.

    Tuuga es olõ jäl Leo esi nõun. «Mi.. mine tiiä, tu..tulõva, löövä puutshaagi sälgä vai na.. na..nakasõ kirvõidõga iiäd raguma,» kokut’ tä külmäst. Ta jo esi kah pästjä ollu, es taha ummi sõpru silmin naarualutsõs jäiä. «Löövä viimätsegi jupi maaha, mis kalast perrä jäie,» tsusksi ma perrä.

    Raivu poiskõsõ, kiä kah asja uurma olliva tullu, soovitiva õks pritsumehe kutsu ja laskõ lump kuivas pumbada. «Sis jo hää lumbipõhja müüdä vällä tulla,» olli tsura tarkust täüs.

    Ku joba uma veeränd tunni ollimi sääl motsila veeren mässänu, soovit’ Aavu kangi vai mõnõ lavvajupiga pruuvi kõttu sissepoolõ vaotada.

    «Ku..ku…ku ma siist viil ütskõrd eloga vällä saa, kü..kü..külh ma teile kurrat vaota! Inemise mõista ei kõrralikku mu.. mu.. mulku kah ijä sisse raku!» oll’ Leo väega vihanõ, esi näost joba peris sinine ja värisi üle kere.

    Tuu ao pääle oll’ Raivu aidast Husqvarna sae toonu ja käskse Leol nüüt häste paigal püssü. Rein joonist’ saapakundsaga tsõõri ümbre ijämulgu ja Raivu nakas’ aigu piten ijäd lõikama. Toivu näüdäs’ patareiga tuld, et saag joonõst sissepoolõ ei vaos ja viin olõjalõ külge ei putus.

    Ma lätsi sanna manu ja visksi kõvastõ lõunõt, et sann häste kuum olõssi. Ku tagasi lumbi manu tulli, aviti Rein ja Toivu puulkülmänü sõbra üten jäärõngaga sanna manu.

    «Kae, sa olõt nigu balletitandsja vai Lumivalgõkõnõ seo puulläbipaistva kleidikesega,» hinnas’ Kati, Raivu naanõ, kiä oll’ kaema tullu, kohe mehe nii kauas jääse.

    Kõigil oll’ sõbra päsemisest nii hää miil, et es taipa esiki tuud vassapaksust ijärõngast enne lava pääle minekit Leo kõtu päält maaha kisku vai katski lüüä.

    Ku miis lava pääl ja lõug ja käe enämb es värisä, sai tä arvu, et um viil poolõlda ijävangin ja pruuvsõ esi ijärõngast üle kõtu maaha kisku. A tuu oll’ viil kõvastõ ümbre kihä kinni.

    Es saaki muidu, ku Endel tõiõ sannaesüsest ahuroobi ja virut’ kõgõst jõust ijärõngast piten. Ijätükü linnasiva sanna müüdä lakja ja Leo näkku tull’ edimäst kõrda jälleki naaratus.

    «Nüüt võit vahtsõst ijämulku minnä, tuu nüüt suur külh, enämb sa kinni ei jää,» julksi ma soovita.
    «Kae Tsillu, su panõmi ülepää sinna ijä ala, sis kae, ku hää sääl um,» patsut’ sõpr mullõ ola pääle, tõsõ käega hansapudõlit pakkõn, kost tä esi joba mitu kõrralikku punnsuutäüt oll’ lasknu.

    Vihtsõmi kere kuumas, lämmistimi hans’aga seest puult vasta ja ku lauda istsõmi, oll’ kõigil hää miil häste lõppõnust sannankäügüst.

    «Sõbra, ma nigu siin kõgõ vanõmb, ütlä teile nüüt – naidõ mulkõga tulõ elun iks väegalõ ette kaia,» lõpõti ma uma lauakõnnõ, mis oll’ nii Raivulõ ku ka kõigilõ tõisilõ meestele mõtõldu.

    Silla Silver
    Tsiamäelt
     
    Meeleline pahandus
     
    Mu vanaima oll’ koolnu ja mi valmistimi puhtõsüüke. Vanatsõdsõ tütär Alvi tull’ kah meile appi. Lõunaaigu läts’ kodo lehmä nüsmä. Tagasi tullõn selet’ puulnaaruga: «Meil kotoh juhtu meeleline pahandus!»

    Täl mehekene tükke iks pudõlipõhja kaema ja oll’ tuupäiv kah pur’oh. Miis oll’ hindäle aiamaas’kaveini tennü. Veinipudõli olliva ülleh tarõ pääl.

    Meesterahvas oll’ lännü sis umma veiniteko kaema. Täl oll’ sääl kats 20liitrist pudõlit, kumbki es olõ peris täüs. Miis kai, et valas üte täüs ja sis kaes, mis peräga tetä.

    Nakas’ki valama, nõstsõ üte pudõli üles tõsõ kottalõ. A putõl libisi käest ja sattõ tõsõlõ pääle. Purus lätsivä mõlõmba. Tuu, mis pudõlidõ seen oll’, juusksõ müüda tarõpäälist lakja.

    Tarõ pääle oll’ liiv laotõt. Liiva sisse olli kassi kah ummi häti tennü. Mahajoosnu vein nakas’ läbi lae ja liiva tarrõ juuksma. Miis pandsõ anoma ala ja osa kallist kraami tsilku noidõ sisse. Meelehaigusõ pääle jõi miis toda tsilkvat kraami nii pall’o, ku jõudsõ.

    Ku Alvi kodo tull’, sis istõ miis põrmandu pääl ja iksõ. Ütel’: «Nüüt võta kül kabla ja lää lepistikku. Sääl puu hindä üles!» Alvi sis trüüstse umma miist: «Mille sa naksit ütsindä valama, uutnu, et ma tulõ kah appi!»

    Nahkuri Liidia, Väimälä
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Allahi sai

    Vanapaar käve poodin. Koton tsekke üle kaiõn hiitü memm: «Kimmäs om tuu, et pagolaisist mi ei päse. Joba möövä Allahi leibä ja saia!» Taat visas’ kah silmä pääle. Nii oll’ kirän jah.

    Poig tull’ kodo ja vana kõnõli tälle umast avastusõst. Poig kai ja naas’ naarma: «Tan om kirotõt: Allah. saiake. Tuu tähendäs, et hind om alla lastu!»
      
     «Vahtsõmbat
    Võromaalt!»

    Vikerraadion
    egä neläpäävä!
      
     
     „Tagamõtsa”
    ETV-n
      
     Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
      
     
      
     
      
     Uma Internetin