| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Jutuvõistlus |
| Elo |
| | |
|
|
| Uma Lehe jutuvõistlusõ juttõst | | | Uma Lehe jutuvõistlusõ þürii arvaminõ jutuvõistlusõ juttõ kotsilõ.
Mugu parõmbas!
Võro inemiisi umakeeline kirämõistminõ lätt kõrrast parõmbas. Luu omma hää tundmisõ ja vungiga kirja pantu, om olõman ülesehitüs, joba mõistõtas luku õigõl aol är lõpõta. Tuu asõmõl, et kats asja ütes sousti, kirotõdas joba eräle kats kõrralikku luku jne.
Et luu olli üttemuudu hää, panni seo aasta punktõ veidükese rohkõmb tujo perrä. Et kuis lugu hindäga üten vei ja mis tunnõ timäst tekkü.
Mul om ummi inemiisi peräst hää miil: kirämõistja rahvas!
Ruitlasõ Olavi
Pikembä olli parõmba
Timahava olli jutu pikembä, a sisutihtsämbä ja ladusamba. Veidemb oll’ tuust muust kõnõlõmist. Kuiki mõni hää juhtuminõ jäi kirjapandmisõ taadõ kinni, kõgõst es saa häste arvo.
Mullõ miildüse innembä lühembä jutu, a seokõrd panni täüspunkti kolmõlõ pikembäle jutulõ. Nuu olli väega laabsahe kirotõdu, hää keelega ja põnõva lukõ. Pikä külh, a midägi ülearvolist es olõ sisse pantu, kõik käve as’a mano.
Inämbüs luu omma tenoväärne aoluulinõ ja kodoluulinõ perändüs. Ku võistlusõlõ ei taha umma ello saata, sõs pankõ iks mälehtüse kirja, et tulõva põlvõ saasi lukõ, kuis umal aol elo käve.
Säinasti Ene
Kirotaminõ om rassõ tüü
Nigu egä tüü, taht kirotaminõ har’otamist: lugu esihindäst või olla hää, a ku kirotaja sõnavara on armõdu väikukõnõ vai ku tä kargas üte teemä mant tõsõ pääle, heietäs niisama aoviites maast ja ilmast vai nakkas hindäle tettü ülekohtu iist jutuvõistlusõl õigust nõudma (vot ma panõ ti kõik jutu sisse), sõs sääne jutt ei maidsa hää, om hapus lännü ja ikäv lukõ.
Õnnõs paistus, et jutu läävä egä aastaga parõmbas – seo aasta sai juttõ lukõn süämest naarda. Nii mõnõgi jutu man tekk’ rõõmu illus ja viguridsõ sõnatarvitusõga võro kiil (andkõ no andis, hää kirotaja, a ma sai kah ti käest hindäle paar armõdu teräst ütlämist, midä tõnikõrd jutu seen pruuki).
Juttõ perrä lask arvada, et võrokõsõl om süä iks õigõn kotossõn ja nal’alinõ ni ilolinõ miil alalõ hoiõt.
Latsõ kirotasõ väega häste (nimmi ja vannuisi es olõ man, a arvo saat õks).
Seo aasta ma mõtli, et Võro instituudi man võinu nakada läbi viimä luuva kirotamisõ kursust vai tsõõri noilõ, kinkalõ miildüs kirota vai kiä tahtva taad kunsti kimmämbält kätte saia – ega Contra, Ruitlanõ, Ilvese Aapo ja Kauksi Ülle kah peris taivast ei sata.
Sääl kursusõl võinu har’ota ka luulõtuisi kirotamist, selle et seo aasta oll’ ka värsse saadõtu. Vai hõigada vaeldusõs vällä hoobis võrokiilside luulõtuisi võistlus. Tekke är!
Kõivupuu Marju
Põnnõv keelepruuk
Ma loi edimäist kõrda näid jutuvõistluse jutte. Kõge põnevamb oll’ tuu, kuimuudu inemise kiilt pruukva ja kirja pandva.
Lövvi hindä jaos ka mitu vahtset sõnna, midä ole es innembi kuuldnu. Näütüses «puhus» – määneki nõiavitin, miä sokutedas tõsele inemisele, kinkale halva tahetas tetä.
Sisu poole päält miildü kõge inämb sannankäümise lugu, kon miis jäi ijämulku kinni.
A oll’ ka tõisi häid jutte – kuis telehvonijutust tull vällä, et pinil omma ullipapre, kuis latskene oppas vanaimäle, kuimuudu latsi saias, kuis kondoomega proomiti vererõhku alla saia jne. Olli mõne peris hää essütäjä- ja luupainajajutu.
Kama Kaido
Essütämise jutu olli põnõva
Timahavva oll’ väega hää tasõmõga jutuvõistlus. Oll’ nätä, et inemiisil om, millest kirota, ja ka kirotamisõ kunst om aastidõga kõvva parõmbas lännü.
Paistu vällä ka tuu, et koolilatsõ olli pall’o juttõ saatnu ja näide siän oll’ ka mitmit väega häste kirotõduid juttõ.
Mullõ hindäle miildü esieränis essümise jutu. Ma arva, et ku kaia Eesti ja viil Võromaa inemiisi kõrvuisi muu Euruupa rahvaga, sis mi mõista iks väega häste mõtsan kävvü ja säält ka ilosahe vällä tulla.
A iks om vahel nii, et võit umahindä tarõ takan mõtsanukan nii är essü, et mõista-i kohegi poolõ minnä (nigu mitmõst jutust lukõ sai, sis om tuu kõik iks essütäjä tüü). Mitu säänest puulhirmsat ja põnõvat juhtumist oll’ väega hääs jutus kokko kirotõt.
Suur teno kõigilõ kirotajilõ!
Koha Priit
Häste kirja pantu jutu
Rahvaluulõ arhiivi puult hindit andõn kai, nigu tõõsõki, jutu kirjapandmisõ mõistmist, a silm jäi pääle ka juttõlõ, kost määnegi nii-üteldä klassikalidsõ rahvajutu motiiv läbi käve.
Essümisjuttõn väega es olõki midägi müstilist, a näütüses Nõlvaku Kaie jutun «Hallniidü vanamiis essütäs» oll’ vanna rahvausku ja lugu oll’ esi kah laabsalõ kirja pant.
Kotussõjuttõst jäivä silmä Polli Elsa «Kiä om suurõmb võlssja» ja ka Leinusõ Arvo «Är kaonu mägi».
Eräle olõs võinu anda vällä mutigajutu preemiä, selle et ilosa jutukõsõ olli nii «Heeringälugu» (Tiganiku Leie) ku «Mehidselugu» (Reiliku Kalev). Perämädsele olõs võinu anda ka rahvatohtõrdamisõ jutu avvohinna. (Mille ma «Heeringäluku» mutigajutus nimma, tuud saati teedä, ku jutt lehen är trükitäs.)
Naa kats juttu nigu pall’o tõisigi (näütüses «Kon mi paavst om?» (Aidma Hele)) omma kinnitüses, et hää lugu piä-i olõma pikk.
Tuuiist Rebäse Kristeli mõnõ jutu olli parra pikä, a juttõn olli olõman nii algus, lõpp ku keskkotus, jutu olli kipõ ja es vao är, lukõ sai tundmisõga nigu olõssi kullõlnu hääd jutustajat.
Umalõ Lehele saadõdu essümisjutu võistlõsõ edesi Eesti Rahvaluulõ Arhiivi maastigujuttõ võistlusõl, miä lõpõs vahtsõaastakuu 15. pääväl.
Kaegõ tuu võistlusõ tõisi teemäsit http://www.folklore.ee/era/kysitlus/Minu_maastikud.pdf ja võtkõ ossa! Ja väega hää olõs, ku nuuki jutu olõssi võrokeelidse, meil arhiivin om keelemõistja rahvas.
Valpri Valdo |
|
|
|
