Nummõr' 350
Joulukuu 22. päiv 2015

Uma Leht tulõ vällä egä katõ nädäli takast neläpäävä!
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Pääleht
     
  • 2015 – inne suurt vällämurdmists
  • Uudissõ
     
  • Uma Leht tulõ vällä neläpäävä
  •  
  • Jouluaol tii-näütüst kaema!
  • Jutuvõistlus
     
  • Jutuvõistlus tõi hää saagi
  •  
  • Uma Lehe 2015. aasta suurõ jutuvõistlusõ avvohinna
  •  
  • Uma Lehe jutuvõistlusõ juttõst
  • Elo
     
  • Vahtsõnõ aasta tulõ iks tandsuga
  •  
  • Jouluaig om üllätüisi aig
  • Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
     
    Koha Priidu tsehkendüs
     
    Võõras küläh
     
    Uma Lehe suurõ jutuvõistlusõ võidujutt!
     
    Rammuka küläh elli pere, kiä olli kõik Vinnemaalõ kiudutõdu tuuperäst, et perepuja es lää Vinne sõtta ja varssiva hinnäst mõtsah. Üts veljust kuuli Siberihe, a tõõsõ naksi aastidõ peräst kodo tulõma.

    1959. aastal joudsõ kodomaalõ Karla, kellel oll’ kositu veneläne naanõ Galiina, ja viil näide katõaastanõ poig. Edimäne lats, tütär, olõvat Siberih är koolnu ja matõtu üte niidü pääle, kohe ollõv pantu toikist rist (surnuaida sääl es olõki).

    Pere nakas’ elämä kuuh esä ja Karla sõsara Ellaga. Viimäne oll’ vindläisi pääle verevihanõ, es kannahta noid silmäotsahki. Toda tuuperäst, et tä esi kah kiudutõdi Siberihe. Sääl sai tää umal nahal tunda julmust, vaiva, kannahtuisi ja peräkõrd jäi ka sandis.

    Ella sõimas’ kõik aig Galiinat vinne kaats’kas, es taha süvvä anda, lait’ tä töid maaha, pilgas’ õgatmuudu.

    Galiina oll’ hää, sõbralik inemine, kullõl’ kõik halvustava är ja es aja sukugi vasta. Tälle miildü väega läbi kävvü küläinemiisiga, et noidõ käest eesti kiilt oppi. Külärahvas võtt’ tedä lämmält vasta ja avit’ ku sai.

    Galiina oll’ mi puul alalinõ küläline. Imä kõgõ paksõ tälle süvvä.

    Galiina kaivas’, et ku Karla viina võtt, sõs lüü Ellaga ütte punti ja hõrss’va mõlõmba tedä. Ku tä aho küttümä pandvat, sõs Ella viskas vett tullõ ja ütlevät, et vindläne mõista-i määnestki ahjo küttä.

    Mi sõsaraga kävemi tuudaigu viil tsiakar’ah. Galiina tull’ kõgõ mi mano. Mi opsimi tälle eesti kiilt ja timä meile vinne kiilt. Galiina oll’ väega andõkas ja eesti kiil sai tälle kipõstõ selges.

    Aasta peräst sündü perrehe tütär. Mi kävemi sõsaraga kõgõ titat kaema. Tuudaigu kõnõl’ Galiina vabalt eesti kiilt, kül aktsendiga.

    Ella jonn ja näägutämine kasvi õga pääväga suurõmbas. Vahel es julgu Galiina inämp üüsegi kotoh olla. Pagõsi suvõl mõtsa vai kellegi sanna pääle.

    Tuulaol läts’ meil läbi külä Lätti õnnõ hobõsõtii. Lätläse käve alatigi hobõsõga alõvihe ja ka mi autolavkahe. Sääl koskil oll’gi saanu Galiina lätläisiga kaubalõ.

    Ütel kargõl urbõkuu hummogul, ku Ella ja Karla tüühü är olli lännü, saisõ hopõn saaniga naasõ värehti iih. Galiina võtt’ mõnõ as’a ja istsõ hobõsõ pääle.

    Viieaastanõ pall’idõ jalguga pojakõnõ lipas’ viil ikuga takah ja lehvit’ imäle järge. Katõaastanõ tütrekene magasi rahulikku und.

    Aastidõ peräst, ku tütär ja poig joba suurõs saiva, otsõ nä pall’o immä: Lätist ja õgalt puult, a es lövvä.

    Liira Singa
    Vahtsõliina khk
     
    Oi, pojakõnõ, mine ehitüspuuti!
     
    Käve tohtri man umma hätä kaibaman. Ku tohtri oll’ jutu är kullõlnu, tsehkend’ tä mõnõ ao arvutin. Sis ütel’, et kirot’ mullõ retseptirohu, minku ma apteeki, säält saa rohu kätte.

    Arvsi, et kül poig õks tuu. Tohtri ütel’ ka tuu rohu nime. Tii pääl kõrtsi viil mitu kõrda mullõ võõrast nimme ja ku poig säädse liina minemä, ütli tälle uma rohu nime.

    Apteegin nõudsõgi poig: «Andkõ termovatti!» Apteekri ütel’: «Kulla nuurmiis, minke ehitüspuuti, säält saati termovatti.»

    Poig aiõ vasta: «Lähä-i ma kohegi, arst kirot’ imäle retseptirohu, kaegõ.»

    Oll’gi kirän: Dermovate.

    Aidma Hele,
    Põlva khk
     
    Trehväüs soega
     
    Jõuluaig oll’ käen ja mõtli, et käü Hopan lavva pääle pandmisõs midägi parõmbat ostman. Läti sõira, õlut, mud’ogi lehmäkompvekke ja näide verivorsti, mis um üle suidsutõt.

    Plaan peetü ja autulõ helü sisse. Olliva valgõ jõulu. Tuu oll’ aasta peräst riigipiiri kaomist.

    Hopan saiva kõik plaanidu as’a ostõtus ja naksi tagasi sõitma. Sai õkva sinnäkotsilõ, kon viimätsel aol tuu piiripunkt oll’: sändse väiku kundi otsan.

    Kai: pini keset tiid ja midägi lõugu vaihõl. Jäti autu saisma. Kai, et tuu pini ei olõki pini, a om susi. Hallivatimiis.

    Oodi kipõn aigu, susi vahtsõ mullõ otsa ja ma tälle. Viibassi käega, et no mine joba. Susi kaiõ ja läts’ üle tii ja lumõvalli, pand’ suun ollu asja maha ja tull’ tagasi.

    Nii tä tõi viil kats umma poiga üle tii – et nuu nutsagu ollivä tä poja, sai ma arru sõs, ku nuu liigudivä hinnäst.

    Arvada võit, et susi kolisi Lätimaalt Eestimaalõ ümbre. Kas olli jahimehe tä elu põrgus tennü vai millegi muu peräst, kiä tuud tiid.

    Noh, tan Paganamaa kandin viil noid mõtsu om. Nii susi riskse uma eluga, et poigõ kaitsa ja tuu kokkusaamine oll’ sääne esimuudu, et um mul seeniaoni meelen, nigu olõs eelä johtunu.

    Mõttusõ Kalõv
    Rõugõ khk

    Toimõndusõlt: kõrraga oll’ rassõ usku, et jouluaol võissi soel poja olla. Küssemi arvamist soe-elo tundjidõ Lepiski Arvi ja Saarma Urmassõ käest. Mõlõmba ütli, et väega harva või säänest asja siski ette tulla. Urmas märgot’ viil, et tuu võisõ olla ka soe ja pini hübriid, soepini, määne om soega pia üttemuudu, ja näid eläs nii Eestin ku Lätin.
     
    Jupka külä
     
    Oll’ aig, ku sai liinaelust villänd ja tahtsõmi umma maalappi, umma maia, umma lilliaida, ja õks liinalõ lähküle.

    Õnn naaratki. 1992. aastal saimi Puusepä külä Peede talu umanikõs. Maja oll’ ehitänü Jõepera Jaan umalõ pruudilõ Väiso Sophiale aastal 1922. Vaihõpääl oll’ majal olnu mitu peremiist, tuuperäst oll’ külünõukogo paprin kotussõnimes krunt nummõr 24.

    Tahtsõmi talulõ õks nimme ja suurõ mõtlõmisõ pääle pandsõmi Niinepuu, selle et krundil kasusi kats kimmäst lõhmust.

    Liinast Puusepä küllä sõitõn pidi nõudma mahaminemist tiiotsan, kon oll’ piimäpukk.

    Ku buss kinni pidäsi, ütel’ üts vanõmb kavala näoga miis muiatõn: «Ah sa elätki nüüt Jupka nukan?»

    Küsse, kost taa nall’akas nimi. Tull’ vällä, et seo külänukk oll’ õnnõ naisi perält, mehi olõki-es ja tuuperäst nakatigi sedä kotust nii kutsma.

    Täämbädsel pääväl om külän pall’o nuuri perrit, aga vanakõsõ tundva ka hinnäst siin häste. Eski Kaika Laine om ülnü, et seo kotus om elämises hää, kuigi tä ei olõ kõrdagi siin käünü.

    Juhkami Tiiu
    Põlva khk
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Kuusõvarga

    Kolm inemist sõidi tüü peräst Võrolt Antslahe. Tii veeren jäi silmä mõtsanukk, kon kasvi pall’o kuusõpuid.

    Tüükaaslasõ arodi umavahel, et tuu es tohtnu olla suur patt, ku paar väikeist puukõist hindäle kodo jõulupuus viiä.

    Tagasi tullõn jäti nä massina tii viirde ja lätsi kuusi vällä valima. Kõrraga oll’ iinpuul kuulda räginät. Äkki omma kontrolli, käändvä viil trahvi kaala?! Egäs juhus tõmmati puiõ varjo.

    Ku nä jäl nõna välla julgsi tsusada, näivä, kuis kats kujjo tulistvallu, rii pääl paar-kolm kuusõkõist, mõtsast vällä rühe. Vet nä olli tuusama as’a pääl välän ja hiitüvä umakõrda tüükaaslaisi massinast tii veeren.

    «Kärnkunn»

    Oll’ aig, ku pia egä külämehe saina pääl rippu püss. Miihi seen oll’ jahimiihi, noil oll’ mõtsa minekis lupa vaia. Kiä tahtsõ, võisõ umas lõbus kah pauguta.

    Aastavahetusõl olõs külä vahel nigu sõda vallalõ päsnü. Püssä pauksõ, kiäki tärist’ sekkä viil kuulipritsiga.

    Külä kõgõ suurõmb nal’amiis jahil käümisest es hooli, a iso pauguta oll’ külh. Laskmisõs võtt’ tä jalgrattalaagri kuuli. Nuu olli suurõmba ja kõvast terässest. Pääle paugutamist näkk’ timä püssätoro välla nigu kärnkunn.
      
     «Vahtsõmbat
    Võromaalt!»

    Vikerraadion
    egä neläpäävä!
      
     
     „Tagamõtsa”
    ETV-n
      
     Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
      
     
      
     
      
     Uma Internetin