| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| Luiga Anu märk, et ku midägi suurt muuta, piät tuud inne rahvaga arotama.
Harju Ülle pilt | | | | Luiga Anu: inemise, ütelge julgõmbalt umma arvamist vällä! | | | Valgjärve valla kultuurijuht Luiga Anu (49) valiti Põlva maakunna sädeinemises. Tuu tiitli passis tälle: ku Anu kõnõlõs, sis tõtõst kibõna lindäse – tsärre naanõ ei pelgä vällä üteldä umma arvamist ka haldusreformi egä pagulaisi kotsilõ.
Midä tuu sädeinemise tiitli sullõ tähendäs?
Et pidi olõma üts inemine, kes viisis vähäkese pastakut liiguta ja paprõ pääle asju kirja panda! (Muhelõs.) Ma olõ tuud esi kah tennü tõisi kotsilõ.
Mändse ärtettü as’a üle om sul kõgõ inämb hää miil?
Tuu om rassõ küsümüs, nigu kiäki küsünü, määne lats sullõ rohkõmb miildüs, ku sul mitu last om. Ku olõt asjo tennü süämest, ommava kõik tähtsä.
Ku Valgjärvel nii 25 aastat tagasi pääle naksi, kõrraldi edimält kodukandipäävä, et haarda rahvast kokku tulõma ja ütidselt midägi tegemä.
Ku viimädse ao asjust kõnõlda, sis olõ õnnõlik tuu üle, et mi kandi lõõtspillikuningas Tartese Heino om võtnu vaivas lõõtsa- ja rahvakandlõmängmist härgütä. Tä om kokku kutsnu pillimehe üle Eesti – kats suvvõ omma olnu Valgjärvel suurõ lõõtsapido. Edimäne kõrd oll’ üten pillimiihiga pia 900 inemist, seo suvi 500–600.
Nii et hää asi tõmbas rahva kokko ka sändsehe väikeiste paika ku Valgjärve?
Jah, ku tiit õigõt asja ja süämest. As’a kasusõ noidõ inemiisi ümbre, kes iist võtva ja kiä omma tuu as’a pääle mihkli.
Tuu nime pääle tulõ õkva miilde Savõrna mihklilaat, midä sa kah kõrraldat.
Seo aasta oll’ üle aigõ suurõmb mihklilaat: Savõrna küläplats jäi kitsas, kõivuallee oll’ suurõ tiini müüjit täüs. Inemiisi oll’ ostman kah rohkõmb. Muidu om meil Savõrnan sääne hädä, et korrusmaja omma inemiisi täüs külh, a kõtutasõ sääl aknõ pääl, alla laada pääle kaema ei viisi tulla.Perän om hää üteldä, et meil külh siin midägi ei toimu. A no iks om sändsit, kes vingva, ja ka sändsit, kes tegevä.
Kuis om maaelo muutunu?
Kae murrõga, kuis maainemine piät väiku as’a, näütüses sularaha peräst mugu kavvõmbalõ minemä. A saa-i ju minnä naabri manu munnõ ostma ja üteldä, et siil mass kah kaardiga.
Ku nüüt väikese valla kokku pantas... Inne suuri reformõ tegemist piässi tuud asja rahvaga arutama. Pelätäs, et inemise ei tiiä ja ei mõista, nakkasõ vasta ja... A ku inemiisile rahuligult ja väega lihtsän keelen seletä, sis nä saava arru külh.
Inemine piässi ka esi julgõmb olõma. Ku määnegi asi iks sukugi ei miildü, piät julguma tuud vällä üteldä. Mi inemine hoit sakõst hinnäst hainast madalampa, et vast lätt hädä esi üle. Ei lää! A perän ikõtas, et olõssi pidänü tõistõ tegemä ja mille mi esi es ütle umma sõnna sekkä.
Määne pidänü tuu maa olõma, midä haldusreformiga kokko köütä, nii et esihindäs olõminõ är ei kao?
Eestläisil om olnu uma territoriaalnõ jagunõminõ – olli kihlkunna. Kihlkunnapiire taastaminõ olnu kultuurilidsõn mõttõn peris as’alik.
Taa om muiduki aoga muutunu, ku pall’u kiäki ummi juuri tiid ja noid tähtsäs pidä. Üleilmastuminõ jõud egäle poolõ. Mi tahami väega ütte sammu astu noidõ tõisiga ja olõmi väega varma är unõtama tuud, mis meil hindäl om.
Ku inemine eläs ilusan kotussõn, nigu Valgjärve vald om – mu meelest omma tan Eesti üte ilusamba vaatõ –, ega tä tuust arru ei saa, et täl illus elokotus om. Inemine saa asjust arru sis, ku tä noist ilma jääs. Nii om umakultuuriga kah. Mi kandin om tuud viil hoiõtu ja tuu käü inemiisil elustiili manu.
Ma olõ kõnõlnu pall’udõ nuuri inemiisiga, kes omma käünü ilma piten. Nä ütlese, et tuu om väega hää tunnõ teedä, kon su juurõ omma.
Inemise saava seost arru, ku omma maailma nännü ja suurõs kasunu. A tuud pidänü ka latsilõ edesi andma maast madalast. Tuu om sama loomulik nigu hingämine vai süümine.
Sa tiit tüüd ka nuuriga. Midä nimä elost mõtlõsõ?
Mõnõ saava tuust arru, et elun saat luuta õnnõ esihindä pääle. Tuuga avitat hinnäst, ku noorõst pääst pall’u opit ja proovit hulga asjo läbi. Hää, ku nuur käü suvõl tüüd tegemän. Tä saa arru, mis tälle passis ja mis sukugi ei. Saa kimmämbä tsihi, midä edesi opma minnä.
A om sändsit kah, kes ütlese, et ei tiiäki, midä tahtva. Mõni tahtki olla väikene kulgõja.
Kiä sa tahat olla ja midä elon viil är tetä?
Hää olõs, ku ma ütskõrd är kao, et inemise es pidänü mõtlõma: saimi sitast valla! (Muhelõs.) A suuri plaanõ tohe-i nii väega tõisilõ kõnõlda – võit är sõnuda. Mullõ läävä sändse vanarahva ütlemise kõrda.
Kas olõt mõtsa- ja maausku inemine?
Ma usu, et inemine saa esi hinnäst avita ja kõik tuus tarvilik om timä ümbre olõman.
Inemise hädäldäse, et kae, ku hulga rahha lätt apteeki rohtõ pääle. Olõ-i vaia hinnäst sinnä apteeki vidädä! Tulõ ravimtaimi kor’ada ja talvõhummugut võissi alusta tuuga, et võtat nõglapaiumarju luitsaga. Tiit hainatsäid ja panõt mett sisse. Inemine piät inämb elämä ütenkuun luudusõga, sis om tä tervemb ja rõõmsamb.
Inemise pelgäse tuud, et siiä tulõva võõra, kiä taad umma ja ütist olõmist lahkva.
Ma ei pelgä, a mul om suur küsümüs: kas nuu, kes siiä tulõva, tahtva siin ellä nigu uman kotun ja tahtva seod kultuuri ja seo maa kombit avvusta? Vai tahtva tulla tuuperäst, et saia hindäle vähä parõmb elo, ku sääl, kost nä tulõva, ja tetä hindäle uma reegli?
No halbu asju tegevä jo ka uma inemise uman riigin. Väega tahassi nätä, et inemise opisi siiä maamuna pääle är mahtuma ja kuun elämä, mitte ütstõist är häötämä.
Küsse Harju Ülle
|
|
|
|
