| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| Habekakk kai Začeki Sveni Soomõn kah murdunu puu otsast nigu Naha külän luuduskaitsjit.
Začeki Sveni pilt | | | | Habekakk laot’ siiva üle Võromaa | | | Harju Ülle
Minevä kuu lõpun saiva Mõnistõ luuduskaitsja tsirgutiidläisi (Eesti linnuharulduste komisjoni) käest kinnitüse: tsirk, kedä nä keväjä Naha külän näivä, oll’ tõtõst habekakk – Eestin väega harv tsirk.
«Märdsikuun lätsimi kuun Pedäjä Tooniga Naha küllä. Meil om sääl Lõunatipu matkarada ja tahtsõmi päält talvõ kaia, mis saisun taa om,» selet’ Tulviste Hele. «Oll’ hommuk, päiv paistsõ, sõidami – äkki näemi, et sääl, kon om Naha dolokivikarjääri plaanitsõmisõ plats, istus murdunu puu otsan üts kakk.»
Luuduskaitsja jäti massina saisma, et suurt tsirku lähembält uuri. Kakk lämmist’ hinnäst päävä käen ja inemiisist edimält vällä es tii. A ku Tulviste Hele autoussõ valla tekk’, et pilti tetä, läts’ kakk lindu.
Kuu ao peräst hulksõ Tulviste Hele luuduskaitsõseldsi inemiisiga jäl sääl kandin, otsõ takan lindorava ja roherähni pessi. Tastsamast lähküst, kon eelmäne kõrd kakku nätti, löüdse Hele üte kakusulõ.
Koton naas’ Hele kakku määrämä, a jäi hättä: es klapi händkaku sulgiga, kedä tä esi arvas’.
Hele saatsõ sulõst tettü pildi kakutundjalõ Leelovi Eedile. Pia tull’ vastus, et sulg om habekaku uma.
«Ma es julgu tuud arvatagi: habekakku nätäs Eestin mõni ütsik kõrd aastan ja sis kah Põh’a-Eestin,» imest’ Tulviste Hele.
Habekaku nägemisest lätsi paikligu luuduskaitsja huugu ja naksi sääl viil ümbretsõõri kaema. «Ütspäiv tullimi Nahalt tagasi ja jäl istsõ tuusamanõ kakk vast sada miitret tuust edimädsest kotussõst, üte murtu tüve otsan,» rõõmust’ Tulviste Hele. «Kakk oll’ sis binokliga häste nätä, oll’ habekakk.»
Tulviste Hele luut, et as’atundja saava sõita Eesti lõunatippu habekaku jälgi ajama. «Seo kant om nii läbi uurmada, inemise sääl väega ei liigu,» selet’ tä. «Tasus tulla mitte õnnõ seo kaku peräst, sääl om pall’u muud harva kah: suvõl trehvsimi Nahal bussitävve bioloogõga pääle mustalõ toonõkurõlõ, kiä otsõ rahuligult tiiviirsest kraavist kunnõ. Mi, Mõnistõ kandi inemise, olõmi musta toonõkurgõ nännü, a muidu om tuu kah väega harv tsirk. Hää, et luuduspildimiis Aheri Georg oll’ tuukõrd üten ja sai mustast toonõkurõst pilti tetä.»
Tõsõ dolokivikaivandusõ (Kalkahu) plaanitsõmisõ kotussõ pääl lindas ümbre kunnakodas ja ka timä pesäkotus om teedä.
«Piät viil uurma, kiä meil eläs, ja näid om vaia ka kaitsa,» ütel’ Tulviste Hele.
Luuduskaitsõala võinu tetä suurõmbas
Paikligu luuduskaitsja omma pandnu keskkunnaministeeriümile ette, et Piitre jõõ kaitsõala võinu suurõmbas tetä: ümbretsõõri eläs nii hulga harvu eläjäkeisi ja tsirkõ, kasus kaitsõalotsit kasvõ.
Kaitsõ ala võtminõ pästnü tuu kandi ka katõst suurõst dolokivikaivandusõst, midä ärimehe plaanva Eesti lõunatippu tetä.
Keskkunnaministeeriüm võtt’ mõttõ arotamisõs ja and’ keskkunnaammõdile ülesandõ tuu kant läbi uuri. Kas keskkunnaammõt nakkas uurmisõga pääle 2016. vai 2017. aastal, saa selges vahtsõaastakuul.
«Mi väega loodami, et tuu maa katõ jõõ vaihõl, mis om püsünü putmada, jääs putmada ka edespite,» luut Tulviste Hele.
Kolmas kõrd mi kandin
Eesti linnuharulduste komisjoni teedä om seo kolmas kõrd, ku Vanal Võromaal nättü habekakk om iks kimmäle tuu tsirk. Edimädsenä om pantu kirja tsirgulõ kurvalt lõppõnu trehvämine inemisega aastal 1991: Põlva kandin läts’ habekakk pinile kallalõ ja jahimiis lei tä püssäperäga maaha. Ilosast tsirgust tetti topis.
Karula kihlkunnan Karula rahvuspargin om habekakku trehvänü Kama Kaido. «Olõ tedä peris mitu kõrda nännü, üts nägemine läts’ 2007. aastal kirja kah,» ütel’ Kama Kaido. «Taa ei ole egäpääväne tsirk, a habekakku om võimalik meil Karula kandin tävveste nätä.»
Võromaalt peri fotomiis Začeki Sven tekk’ habekakust hulga ilosit pilte Lapimaal. Parõmba pildi trükse är ilmakuulsa luudusaokiri National Geographic (05.2010). | | | | Habekaku sulg, mille Tulviste Hele
löüdse Naha dolokivikarjääri
plaanitsõmisõ platsi mant |
|
|
|
