| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | Koha Priidu tsehkendüs | | | | Ullis lännü põdrapull | | | 1985. aasta jõululaupäävä oll’ kolhoosin nigu iks vahtsõmba ao orjariigin tüüpäiv. Lõuna paiku sõitsõ ma kodo. Vahepääl oll’ värske lumi maha sadanu. Kodohuuv oll’ lehmäjälgi täüs.
Televiisuritarõ aknõ all oll’ kõvastõ tambitu ja aknõst sisse vahitu.Tarõ takan oll’ mu vastsõnõ kalasavvu ahi, kalamehe au ja uhkus, kaugõlõ ubinapuiõ ala pilpis lüüdü.
Hing läts’ täüs. Karksi tarrõ. Naasõ vahtsõvõ telekast «seebikat». «Kurat! Pulli omma laudast vällä päsnü, huuv om paheldõ pööret!» olli ma vihanõ. A kõik mu viis pulli magasiva laudan, ussõ-aknõ terve.
Lähembäl kaemisõl sai arru, et tegemist om põdrajälgiga. Nu jäle lätsi üle mäe aida takka. Mõnikümmend sammu kaugõmbõl saisõ suur põdrapull, ilosa sarvõ pään.
Kõlisti umalõ jahisõbralõ Raadi Juulusõlõ: «Põdrapull om ullis lännü: om kõik mu elämise purus pesnü ja sais nüüd aida takan.»
Jupp aigu oll’ toron vaikus. Juulus märkse: «Kas sa olõt ullis lännü vai om siski põdõr.» Jäi aga viimätse manu ja lubasi kipõlt kohalõ sõita.
Ku Juulus uma «Ivan Willisõga» peräle jõudsõ, oll’ põdõr kaonu. Jäle lätsi üle põllu Sundsi külä poolõ. Sõitsõmi takan.
Sundsi külän kuulsõmi, et üts naastõrahvas koskil üllen rüük kõva helüga appi. Suvõ Manni saisõ üllen laudapäälse mulgu pääl ja kisõnd’.
All pulstsõ põdõr allalastut hainaunikut. Võtsõ siis lakaredeli sarvi otsa ja virut’ kaugõdõ. Lõpus säädse sammu külä taadõ suu pääle.
Pandsõmi redeli tagasi ja avitimi vanamemme alla. «Kas viimnepäiv om kätte jõudnu?!» oll’ mammi ähmi täüs.
Sõitsõmi suu pääle, kos tuu «viimnepäiv» meid uutsõ. Egäs juhus käändsemi villise otsa kodo poolõ.
Mõnõkümne sammu takan saisõ põdrapull, kiil suunukast pikält ripakil välän. «Eläjäkene om suunukka mulgo lahknu, säält keele läbi tsusanu ja ei saa inämb suhvõ tagasi. Selle käügi külläpiten api otsman,» märgut’ Juulus.
Märgutimi, et kiil tulõ kuikimuudu tagasi saia. Lõigassimi pikä õngõridva taolisõ lati. Otsa köütsemi konksu. Lätsimi tuu riistapuuga kiilt suhvõ tõmbama.
Pull saisõ paigal ja kai mu tegemiisi, kiil ripakil. Nii ku konksu ots keele külge puttõ, tõmmas’ pull keele lupsti suuhtõ, lei pää alla ja tormas’ meile kallalõ.
Välgokiirusõga ollimi autu pääl. Edesi es saa, villise tagaots oll’ õhun pulli sarvi otsan. Pästse tuu, et autu edimäne sild kah vedäsi. Saimi kaugõmbõlõ pakku.
Ka Kargaja Endel oll’ kohalõ jõudnu. Kolmõkõisi pidäsimi sõaplaani.
Endel löüdse, et nuu ilosa sarvõ, mis piäsi põdrapullil sedäaigu puulvallalõ pään olõma, tulõ kätte saia.
Tõimi mu kotust veoautu. Endel pikä roovikuga ronisi krusa kasti. Ma sõitsõ põdra kõrval. Endel pruuvsõ roovikuga sarvi maha lüvvä.
Es miildü pullilõ, et timä uhkid sarvi kolgitas ja pull tormas’ paksu võssu är. Sinnä mi perrä es lähä.
Üüse sattõ paks lumi maha. Mis tuust põdrapullist sai, ei tiiä täämbädse pääväni. Targõmba pää arvsiva, et pull võisõ marun olla.
Prisko Mart, Urvastõ khk | | | | Ikulugu «kärbläisiga» | | | Seo lugu juhtu umbõs 65 suvvõ tagasi, a püsüs eluaig meelen. Ma olli vast nellä- vai viieaastanõ. Tuukõrd käüti pühäpääväl iks sugulaisil külän ja mu paps oll’ häste kipõ külänkäüjä, latsõ iks üten.
Ütskõrd suvõl ollimõ Karulan Latikul, timä sõsarõ puul. Sääl oll’ tõisi külälisi kah, Mundi rahvas ja Kulbini puult. Suurõ inemise aiõ tarõn juttu, meid, latsi, oll’ aian vast katõsa, ma kõgõ väiksemb.
Latika Jaanil oll’ suur uibuaid ja tiä oll’ ka kõva mehiläidsi pedäjä. Mi kotun tuukõrd mehiläisi viil õs olõ, perästpoolõ kül.
Mullõ miildüsi väega nuu ilusõ väikese majakõsõ. Ei olõ meelen, kas tuu oll’ Latika Marõ vai timä veli Ennu vai kiäki kolmas suurõmbist latsist, kiä andsõ mullõ rabarbõrilehe kätte ja ütel’: «Mine ja lüü naa kärbläse säält minemä, sõs saat seo ilusõ väikese maja hindäle.»
Muiduki pandsõ ma suurõ robinõgõ õkva «kärbläisi minemä lüümä». A nuu «kärbläse» tulli mullõ hirmsa pirinõgõ kallalõ ja ma saiõ õkva paar kipõt sutsakat.
Ma pandsõ kül hirmsa rüükmisegä pakku ja visassi hinnest haina sisse pikäle, a üts jõudsõ joba mu peräni suuhvõ kah sutsata.
Tuu rüükmise pääle juusksõvõ suurõ inemise vällä ja veie minnu tarrõ. Sääl panti viinalappõ pääle ja egäüts pruuvsõ uma ikuluuga mul vallu vähämbäs võtta.
Suurõmbõ latsõ pandsõ mõtsa pakku ja õs tulõki inne õdakut säält vällä.
Mukka midägi hullu õs juhtu. Tollõst saati ei olõ mehiläse vai heriläse tsuskaminõ minnu kunagi paistõ ajanu vai tõistmuudu halvastõ mõonu.
Alopi Ene | | | | Kõlbmalda tsialiha | | | Sõda oll’ läbi, sakslasõ lännü ja vinläse võimul. Talodõst oll’ võet är viimäne hobõnõ ja viläseeme kah. Es olo tikkõ, suula, tsukurd (keedeti piitest siiropit). Leibä oll’ kah vähä.
Toosi tikkõ sai puuda liha iist. Nii kasvatõdi maal iks egäh pereh tsiakõnõ.
Kavval oll’ immis är paarita, sõs oll’ hindäl tsiapõrsas. Noid sai müvvä kah ja lugõja pandsõ kirjä üte tsia (midä inämb eläjit, tuud rohkõmb pidi riigimassu masma).
Üteh perreh tõi immis ilmalõ 15 põrsast, a nisso oll’ immissel 14 ja üts põrsas jäi perrä.
Võeti sõs tuu põrsas puuhu ja viidi tarõ mano. Väiko tütär tekk’ põrsalõ tarõnukka asõmõ ja lutit’ täl kõtu täüs. Egä vaba minoti mänge tollõ põrsaga.
Ku lats’kõnõ lehmi ja lambidõga kar’amaal käve, kõnd’ põrsas terve päiv üteh.
Põrsas muidogi kosusi kõvastõ ja kand’ joba suurõ tsia nimme. Ütel pääväl, ku lats’kõnõ oll’ koolih ja miis kotost är, kuts’ imä naabrimehe ja tapiva tsia är. Õdagusöögis kiitse imä tuust tsiast tükü är.
Kodo jõudnu lats’kõnõ lask’ silmäviil tulla. Miis nõst’ tükü lihha hindäle ette, a nõst’ sõs kaussi tagasi ja läts’ är vällä suitsu tegemä.
Sai selges, et tuu liha ei kõlba süümises, tsiga oll’ iks olnu sõbra iist. Ega pinni vai kassi kah iks potti ei topi.
Järgmine päiv panti tsiga vankri pääle ja sõidõti Petserihe turgu. Õnnõs oll’ jätet üts tsiga viil ja hoobis ilma lihalda pere es jää.
Sari Meeme | | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Tark pini ja pullivelest «piiririkja»
Üts miis oll’ 1960. aastidõ algusõn Põh’a-Eestin piiritsoonin eelektriliini ehitämän.
Oll’ talvõaig. Piirivalvja olli pini nii häste vällä opanu, et tuu mõistsõ piiri ütsindä är kaia.
Liiniehitäjä vahtsõ, suu ammulõ, kuis nelä jalaga piirikaitsja kõnd ettenättüt rata piten ijä pääl.
Piiririkmist tull’ tuun kandin harva ette. Ütskõrd suvõl oll’ üts pulliveli taasperi kõndnu mere poolõ ja perän õigõt pite tagasi. Paistu, nigu olõs kats inemist merest vällä tulnu.
Kost nä tulli ja kohe lätsi? Naati huuga otsma. A tuu miis oll’ kätte saadu ja uma tembu iist trahvi masnu. |
|
|
|
