| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | Koha Priidu tsehkendüs | | | | Kassi trahvminõ läts’ vett vidämä | | | Ellimi aastakümnit tagasi Väimälän üten majan Kivi Arvoga. Latsõ olli ütevannudsõ ja iks luurassimi, et kummal perrel andõkamba. Sis võtsõ Arvo ja ehit’ järve viirde majakõsõ, mi aga kolisimi muialõ. A kokku saimi iks edesi.
Arvo om jahimiis. Tä kasvat’ mitund tõugu jahipinne kah. Viil praavit’ tä vigatsit eläjit ja timä latsõ olli noidõ eläjidega suurõ sõbra.
Ütskõrd tõi Arvo kodu vigatsõ rebäse. Pandsõ tuu aia viirde suurdõ puuri elämä.
Arvol oll’ ka uhkõ punanõ kõuts, kellest kirotõdi eski lehen – tä sai mändsegi kassi-ilu avvuhinna. Kõuts täl nimes oll’gi.
A ütel õdagul saisõ Arvo ussõ takan kuri naistõrahvas. Tsaagat’ ja ja nõud’ kahju kinnimasmist: Arvo kass murdnu maaha suurõ portsu kanapoigõ, nuu vaia vällä massa. Moonaküla naasõ olli ostnu tibukõisi – väikokõsõ, a hirmsa kalli. Noid oll’gi Arvo kõuts rabanu.
Arvo võtsõ rahakoti ja massõ nõutu summa. Esi rehkend’, et pall’u nigu oles, es saa arvu kah, mitu kanapoiga Kõuts sis murdsõ.
Kõuts es liiguta taa jandali pääle kõrvugi. Timä pikut’ aknõlavva pääl. Arvo kai kassi ja lei käega, et olku noh...
A kats päiva ildamba oll’ sama naanõ sama jutuga jälki ussõ takan, seokõrd Kõuts üsan. Arvol läts’ silmi iist pümmes. Haard’ Kõutsi, juussõ üle hoovi ja visas’ kassi rebäse manu: olku sis «luuduslik trahv!»
Miis massõ kanapoja kinni, saat’ naasõ är, tuuga läts’ umajago aigo. Sis läts’ tarrõ ja näkk’ – Kõutsil kõtt taiva poole, makas! Tull’ vällä, et tuu repän ja Kõuts olli suurõ sõbra: magasi eski rebäse puurin katõkõisi nikani ku repän är kuuli.
Raudkatsi Ene | | | | Dieedi buum | | | Üts hommuk, ku kohvi rüüpsi ja kaarahelbepudron luitsaga sonksõ, kuulsõ raadiost vahtsõ paleodieedi kotsilõ miskit väega põnõvat. Raadiojaama peris häste ei mälehtä: oll’ tä Elmar, Uuno, Marta vai Vikerraadio. Ai kõrva suurõs.
Dieet andvat pall’o energiat, a saman võtvat üte ropsuga liigsõ kilogrammi maaha. A mul om naid kilokõisi mito kõrda üle normi... Otsusti paleodieeti pruuvi.
Õkvalt oll’ Raamaduklubi kataloogin raamat «Paleo dieet» kah saia. Ostsõ raamadu ja naksi dieeti uma naha pääl pruuvma. Kukki suurt usku olõ-i mul dieete sisse kunagi olnu. Ku iks iseluum nõrgukõnõ, avita-i ütski dieet.
Järgmädsel hummogul praatsõ lihha munnõga. Peekonit võtta es olõ – poodin olli õnnõ kõik vannu immiste šteigi.
Tuud süüki tull’ süvvä ilma leeväldä. Ka kohvi pidi lürpmä ilma tsukrõ ja koorõlda. Süä veidü kur’as läits, a elli edesi.
Lõunasöögis oll’ vana immisse praat keedupõrknidõga, kõrvalõ ei leibä ega kardokit. Oi sa jeerum, ku sõs pääle süüki neo hirmssa rasvaröhitise naksi käümä!
Õdakudsõ pudro asõmõl (teräviläsüüke es lubata) jälki immis keedukapstaga. Kapstas istsõ külh mullõ, a mitte mu maolõ ja soolikilõ. Üüse olli õhku täüs ku kalatill, es saa sukugi maada.
Hummogu arvssi, et lasõ seedeorganidõl puhada, ja kiitsõ kaarahelbeputro: tuu om iks mu sisekunna kipõstõ puhtas tennü. A söömäldä seo pudõr pliidiveere pääle jäigi: halgaht’ miilde, et süvvä tohtsõ õnnõ tummõt riisi vai tatraputro, tuudki paar kõrda kuun.
Panni poti vahtsõdõ tulõlõ ja kiitse laari tatraputro, mu mehe lemmiksüüki. Pudõr es istu pekidse tsiapraadiga sukugi.
Õdakus plaansõ kiitä piimä-klimbisuppi, a sõs hõigas’ abikaasa, kiä mu dieedipidämist rangõlõ perrä kai: «Sa ei tohiki klimpõ süvvä ja piimätsilkagi suuhtõ võtta!»
«No eks ma sõs juu tassikõsõ miiga tiid: rahustas närve ja tege tervüsele hääd,» ohassi ma.
A inne viil ku jõudsõ tiikanni tulõlõ panda, õiend’ tõnõpuul: «Ullikõnõ, makõt ei tohi puttugi, saat diabeedi!»
Peris söömäldä es saa jäiä, sõs es saanu üüse sooligakorina peräst silmi kinni. Hiilse külmäkapi mano, võtsõ pooliku hapnõkoorõpaki, kugisti seo kõrist alla ja sõs teki ala!
Järgmäne päiv läts’ sammamuudu – hummogus liha, muna, must kohvi.
Lõunaaigu – kanapraat kaaliga. Õdakus kala põrknaga. A lahja Peipsi kala tull’ asõnda rasvadsõ Norra lõhega. A Norra lõhet saava kõgõ süvvä õnnõ kahru. Pensionääri tengelpung säändsele luksusõlõ pikält vasta ei piä.
Ku kampaania hinnaga saa, õnnõ sis või lõhet osta. Ku telekan tetäs lõhemüügi reklaami, sõs põrotami kipõlt Võro liina suurtõ puuti. Vaihõl söömi lõhe kõtuviiri, hõrnast vai skumbriat.
Kuu aoga oll’ mul vahtsõ dieedi sälgruuds selge: kolm kõrda päävan lihha ja munna, mano kalla, kanna – midä rasvatsõmb, toda parõmb. Sõs viil juur- ja puuvilä, õks midä tuuramba, toda parõmba. Pääle tuu pähkmit peotäüsi kaupa.
Puul aastakka ildampa uutsõ ma iks viil suurt energiät, a tuu es jõvva kuigimuudu peräle. Vastapite, päiv-päävalt tundsõ hinnast kehvembidi.
Kumardada es saa, kõtt oll’ ku sügüsene kürvits. Kävvä kah es suta, jalg lävepakust korgõmbalõ es nõsõ.
Hingäminõ oll’ ku paravossil. Puusa ümbremõõdus es jagu ütest mõõdulindist, tulnu viil tõnõgi appi võtta.
Tur’alihassõ ollivä kuun seerelihassõga veidü kasunu, a rahha oll’ niipall’o veidembäs jäänü, et tull’ iks tuu pall’o kitet dieet är lõpõta.
Säinasti Asta | | | | Huumor haigõmajan | | | 1980. aastil olli «süämeasjuga» Rõugõ haigõmajan. Tohtri ja õe teivä ravitüüd südämligult, hoolitsõvalt ja visksi viil nall’a kah, nii et tervüs tull’ pallo kipõmbalt, ku kehvä tujoga olõssi tulnu.
Üts nuur sanitar ollõv kunagi balletti opnu – katõn käen kandikutäüs süüke, tekk’ tä jalaga ussõlinke valla. Mõnõ radikuliidihaigõ vai kipsin jalaga mehe pruuvsõva tuud trikki perrä tetä…
Tõnõ, venne rahvusõst sanitar, mõistsõ väega täpselt kana kaagatamist perrä tetä ja tekk’ hummukidõ koridori pääl «herätüst».
Kolodinskaja Külli | | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Huvisõit Leningraati
Vinne aol sai vällämaalõ väega harva, hinnadu reismise kotussõ olli Leningraat ja Moskva, Krimm ja Kaukasus. Taa jutt om võrokõisi käügist Leningraati.
Pääväkava oll’ tihtsä, a anti ka vapa aigu uma käe pääl ümbrekaemisõs, päämidselt puutõn käümises. Kokkokõnõldul aol pidit tagasi olõma. A üts kamp naisi oll’ kohegi kaonu. Oodõti ja olti murrõn, kohe nä jäivä. Peräkõrd olli essünü, iks võõras liin...
Kõva puul tunni ildamba ilmu kaonu kambakõnõ vällä. Tull’ vällä, et nä olli trehvänü ütte kavvõmbalõ rohupuuti. Osti sääl eederit ja vatti. Ja mitte veidü! Jakku sõbrulõgi.
Kõgõ vihatsõmb oll’ naispartorg. Vast kahits’, et esi hää noosi pääle es trehvä…
Ene ja Maie
Võro raamadukogo lugõmissaali tull’ meesterahvas ja küsse: «Kas Enet om?»
Tälle vastati: «Enet täämbä ei olõ. A om Maie.»
A tull’ vällä, et miist es huvitagi raamadukogohoitja. Timä tahtsõ entsüklopeediät saia. |
|
|
|
