Nummõr' 347
Märdikuu 10. päiv 2015
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Pääleht
     
  • Uma Meki suurlaat Võrol 7. märdikuu pääväl
  • Uudissõ
     
  • Võro keelen lugi ette rekordarv koolilatsi
  •  
  • Vahtsõ vana-ao raamadu
  •  
  • Perimüsmuusikit oodõtas Moostehe
  •  
  • Ummamuudu joulu
  •  
  • Naasõ nurmõst ja mehe mõtsast – Umma Pitto laulma!
  • Märgotus
     
  • Kuis regilaul ja mõts kokku pasva
  •  
  • Võrokõsõ muialpuul: süä om iks koton
  • Elo
     
  • Eesti lambavilla imeline muutuminõ
  •  
  • Ettevõtja: hingele piät kah midägi tegemä!
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
    Uma Lehe
            jutuvõistlus
     
    Võrokõsõ muialpuul: süä om iks koton
     
    Võro keele nädälil küsse Vana-Võromaaga köüdetüisi inemiisi käest, kelle elo no muial sisse om säetü, kellega nimä võro kiilt kõnõlõsõ, ku sakõst kodokanti trehväse ja miä kodokandist kõgõ inämb süämen om.
     
     
    Paksu Kai (Kann, 55),
    Uhti kõrdsi pernaanõ, peri Rõugõst

    Võro kiilt ma kõnõla õga kõrd, ku saa. Võromaa piir om märk, et nüüt tulõsi võro kiilt pruuki. A ku poodin nakkat kõnõlama – ma sakõst käü Võrol Maksimarketin –, sis aetas silmä suurõs ja ei mõistõta midägi vasta üteldä.

    Uhti kõrtsin ma pruugi võrokeelitsit lausõjuppõ – no et Võrol üteldäs nii vai naa. Ja kae, sakõst üteldäs vasta: «A meil üteldäs nii...»

    Võromaal ma kõnõla kattõmuudu võro kiilt – Rõugõn üttemuudu ja Haanin Haanimaa muudu.

    Ku Rõugõ inemine ütles, et lätt Haanjalõ, sis Haanimaa inemine ütles, et lätt Haanihe. Tuu vaiõlus käü kõik aig, et mis om õigõ: Rõugõn «om», Haanih «um». Kiil om tõnõ, kuigi om ütessä kilomiitret vahet. Ma austa Võromaa inemiisi, taha kõigiga niimuudu kõnõlda, nigu nä esi kõnõlasõ.

    Kolmõ Hämkoti mehega oll’ hää haani kiilt kõnõlda, a noid inämp olõ-i. Keldri Enno kirot’ ka juttõ Umma Lehte. A jäi majapalangun suidsu kätte.

    Kodokandin käü sakõst. Vanast oll’ lihtsä: hopõn vei kodo, olkõ peremiis ütskõik mis saisun. Ku mul viländ saa, sis ma istu autohe ja ruul käänd iks Võro poolõ, käänä ei Tal’na poolõ egä muialõ. Mul om Haani kotus, Rõugõ talu, imä kortin Rõugõn, sõsar, tsõdsõ, Jaani-Peebu surnuaid. Tihtsäle tsiiruta sääl niisama ringi, kae vannu kotussit. 100 km sinnä ja 100 tagasi – olõ-i midägi vaia, õnnõ rihm lõdvas laskõ.

    Rõugõ kodokandi elo, söögitegemise ja kõik muu olõ ma Uhti kõrtsi toonu. Kõgõ man, mis tiit, mõtlõt: mis mamma tegi, mis papa tegi. Hää, et olõt peri sändsest kimmäst kotussõst, Võromaalt. Ku võrokõsõ kõrtsin kokko saava, sis tunnõt, kuis vägi nõsõs. Võromaal üteldäs: hää pidu oll’, süvvä anti, üten panti. Mi jaos om tuu loomulik, õgal puul olõ-i. Hääs inemises peetäs võrokõist. Süä valtas, et ei saa samma asja Võromaal tetä. Läts’ nii.
     
     
    Saluveere Olev (66),
    Ülenurmõ gümnaasiumi direktri, peri Lepässaarõst

    Võro kiilt ma kõnõli uma imäga, kedä no inämp olõ-i. Ku tõnõ ka mõist, sis tulõ kõnõlõminõ esihindäst.

    Võromaalõ väega sakõst ei trehvä – ku vanõmba elli, sai rohkõmb käütüs. A lää kõgõ hää meelega. Tsõdsõ eläs Võrol ja vanõmbidõ kortin Kosõl om alalõ – sinnä joud veli kül rohkõmb. Kotus om illos ja Valgjärveh om hää ujomah kävvü…

    Olõ Jantra algkoolih ja Haan’kasõ 8-klassilidsõh koolih opnu. Oppaja olliva hää ja ma pässi Nõo keskkuuli.

    Mälehtä, et latspõlvõh loi ütte raamatut, kon oll’ juttu Brasiilia vahtsõst pääliinast. Ja mõtli, et Lepässaarõ võisi kah olla suur keskus suuri maiuga, suurõ raudtiijaamaga…
     
     
    Haukanõmmõ Monika (Sarapuu, 43),
    Riigikogo liigõ, peri Mõnistõst

    Võru kiilt kõnõla õkva, ku üle Võru maakunna piiri jõvva. Muiduki imäga, vanatädi ja sugulaisi-sõpruga Võrumaal. A trehvä ka tüü peräst Võrumaalõ, mul om hää läbisaaminõ tervüseviaga inemiisi kuaga (Võrumaa puuetega inimeste koda) – ja jäl om põhjust võru keelen kõnõlda. Tal’nan om võimaluisi veidü.

    Ma olõ tuust põlvkunnast, kiäle koolin võru kiilt es opata, ja tuust tunnõ puudust. Hinda väega tuud, et täämbädsel pääväl jo mitmin kuulõn opatas.

    A ku näütüses autuga sõida ja raadiost tulõ võrukiilne saadõ, sis jää kullõma. Ku latsiga olõ, kullõmi üten ja kõrdami näidega sõnnu. Latsiga om põnnõv aruta, midä üts vai tõnõ sõna tähendäs. Ka vanavanõmbidõga om kokku lepüt, et ku latsõ ommava Võrumaal, sis näidega kõnõldas võru keelen.

    Ma olõ Mõnistõn ja Varstun koolin käünü. Murõt tege, et inemise läävä umast kodukandist är. A hää miil om jäl noidõ üle, kiä ommava jäänü ja ütte ku tõist ette võtva.

    Mõtsavele talu ja tõsõ ettevõtmisõ – pall’u inneskiidsi koolikaaslasi toimõndas. Ma pruugi kõgõ võimaluisi inemiisi sinnäkanti viiä vai saata. Rõõmsas tege, ku Mõnistõn omma laulu- ja tandsupidu. Süä om iks sääl.
     
     
    Söödi Jaan (51),
    muusigamiis, peri Põlvast

    Võro kiilt olõ mõnikõrd kõnõlnu Kalda Indrekuga, vai ku Kama Kaido pääliina trehväs, ja Tuksami Jaagu ja Ilvesse Aapoga… Mõnõ laulugi olõ võro keelen laulnu.

    Ma olõ Tartun sündünü, a vanõmba saadõti Põlvahe. Puul mu klassi oll’ võrokiilne, poodin ja õgal puul ümbretsõõri kõnõldi võro keelen ja tuu jäi hindälegi külge.

    Määndselgi aol oll’ keeleteemä rohkõmb käsil. Elleri muusigakoolin oppõn püüdse kursusõtöid rahvamuusikaga köütä, ka oppaja juhati sinnäpoolõ. Eesti Rahva Muusõumin tüütämine vei kah rahvamuusikaga rohkõmb kokko.

    Võromaa kandin käü sakõst. Imä eläs Põlvan ja esinemiisi om. Ku kodokanti jõvva, tulõpääle ärtundminõ. Suurõs kasuminõ om sääl olnu. Ku Tartost vällä jõvva, teküs kodonõ olõk – kõik tii, tiikäänägi ommava teedä. Tunnõ, et olõ siist peri, et olõ uma.
     
    Karpovi Sten (31),
    Vanemuisõ näütlejä

    Tiiä õnnõ ütsikit sõnnu, miä vast ommava maal vanaesä man oltust aost külge jäänü. Vai ommava nuu «sukka», «mukka» ja «umbõlõ hää» – õkva tuud sorti keelekäändmine, mille õga võrokõnõ joba imäpiimäga üten saa.

    Küsse Leimanni Eve
     
     
    Ku kõva
    sannalinõ sa olõt?
    Kae perrä!
     
    „Tagamõtsa”
    ETV-n
     
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
     
     
     
    Uma Internetin