| Kuis regilaul ja mõts kokku pasva | | | | Tulõman om mõtsateemäline Uma Pido | | | Võru keele nädäli aigu mänge rahvaga Võrun RegiMõtsaMängu. Kuis sääne sõna kokku sai? Ütelt puult omma regilaulu, tõsõlt puult mõts. Mõtsan om egäsugutsit imelikkõ asju – säält tull’ tuu «mäng».
Lugu sai algusõ nii, et lätsi üte perrega mõtsa. Väiku lats oll’ üten. Ütli tälle: «Tahat, ma näütä sullõ, mul om väretimäng!» Sääl mõtsan om kotus, kon kõik puu omma är vaonu sändsis kaaris. Kõik puu omma nigu väreti.
Jõudsõmi sinnä kotussõ pääle ja näütsi tuud latsõlõ. Lats kai ja küsse: «Väreti külh, a kon tuu mäng tan om?» Säält tull’ mul idee naada mõtsa-mõttidõga mängmä.
Mõtsan käü ma egä päiv. Mõnikõrd jõvva mõtsan mõtõlda, mõnikõrd ei jõvvaki – kaot är kohegi, hajunõt kõgõs. Tulõt liinast ja läät mõtsa, om sääl hää mängi mõttidõga, et mis sis, ku puu õkva salvõstasi mu mõttit. Kuis tuu «mõttõtii» sis lätt: mõnõ kotussõ pääl ju ei olõki inämb mõttit ja ku nakkat mõtsast vällä tulõma, mis sis saa.
Egä kõrd, ku mõtsan käüt, omma mõttõ ja mõttõrada ummamuudu – olõssi põnnõv teedä, midä nuu puu sis salvõstanu omma.
Regilaulust. Olõ iks mõtõlnu, mille mullõ regilaul nii hirmsadõ miildüs. Kõik inemiisi as’a tulõva luudusõ kaemisõ kaudu vällä. Ütskõik, midä inemise omma mõtõlnu, kõik aig omma nä ummi mõttit võrrõlnu puiõ, lilli, ilmaga.
Kõik regilaulu omma köüdedü luudusõga. Ütelt puult inemine külh kõnõlõs umast elust, a tä saa-i ilma luudusõlda.
Edimäne laul, miä minnu väega mõtlõma pandsõ ja om kavva aigu saatnu, om: «Velekese-sõsarakõsõ, kaegõ puiõ pääle, üts om sääne, tõnõ määne, a kõik üttekokku kummardasõ, ütte paika painutasõ.»
Hinge om lännü ka laul tuust, kuis miis magatas mõtsan naisi ja mõts tuu pääle häös. Kuis tuu mõtsa sis jäl kõrda saasi?
Ku inemine ei olõki mõtsa hukka ajanu – tuud om tennü näütüses torm –, sis mõts om iks inemise elupaik ja inemine piät tuu kõrda tegemä. Et saasi edesi ellä. Tulõ tetä väkev ohvõrdus, et mõts jäl elämä ja tsirgu laulma saasi.
Mõts esi sünnütäs vahtsit mõttit. Kaet mõtsan – oi, mõtus! A läät lähembäle, om hoobis kand. Mu meelest om kunstnik Valtri Ets tuud väega häste edesi andnu ummi piltega. Egä inemine, kes mõtsa lätt, löüd säält midägi. Nuu väretigi: ku sa noist läbi läät, kohe sa sis jõvvat ja kas sa säält viil tagasi tulla saat?
Ma lää mõtsa ummi mõttidõga ja tiiä, et mõts avitas.
Ütskõrd kai, ku ilusalõ pikä sirgõ pedäjä kasusõ. Kavvõlõ-kavvõlõ vällä, tuhandit-tuhandit. Mõtli, et ku sama pall’u inemiisi om kuun, ma kül sinnäpoolõ ei kae.
A Uma Pido teemas passis mõts häste. Ku nii pall’o inemiisi üten sais ja laul, sis sa tahat kullõlda ja esi lauljidõ hulgan olla. Midä inämb inemiisi üten saasi laulma, tuud võimsamb om. Tuud «mõtsamb» om. | | |
| | Roose Celia,
perimüsmuusik | | | | |
|
Pääleht
