Nummõr' 346
Rehekuu 27. päiv 2015
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Pääleht
     
  • Võro keele nätäl kuts kõnõlõma
  • Uudissõ
     
  • Kihvtivaba vili lätt häste kaubas
  •  
  • Uma Meki VI suurlaat
  •  
  • Tähtraamatut saa Lindora laadust
  •  
  • Pühäpaiku pildivõistlus
  • Märgotus
     
  • Burkadest ja muustki, miä kultuuri ala käü
  •  
  • Om hingiaig: mäletämi ja mälehtämi
  • Elo
     
  • «Ristipuu om inämb väärt ku tuu puu iist saadu raha»
  •  
  • Hää tego − söögikorjaminõ
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
    Uma Lehe
            jutuvõistlus
     
    Om hingiaig: mäletämi ja mälehtämi
     
    Kooban

    1944. aasta. Kats suurriiki sõdisi üte tsipakõsõ maalapi peräst siin, Läänemere veereh.

    Viimädse sõaaesta augustikuuh oll’ sõategevüs Võromaalõ jõudnu. Rahvas oll’ hirmul, es või jo teedä, mis juhtus. Õigõt otsust oll’ rassõ tetä. Üts osa külärahvast arvas’, et läävä sõa iist pakku. Mõnõ arvsi, et pagõmisõl ei olõ mõtõt. Kohki piät rinde üle laskma. Parõmb sis kotoh ku võõrah paigah.

    Mintigi mõtsa kaitsvat varjo otsma. Küläst puul kilomiitret oll’ Liivakorg, äkilidsi ja korgidõ, liivatsidõ külgiga sälkorg. Oro põh’ah juusksõ selge puhta viiga oja.

    Oro põh’ast korgõmba perve pääle võisõ olla üle kümne miitre. Org oll’ ammust aigu olnu rebäside elopaik. Mäekülgi seeh olli näide uru mitmidõ vällä- ja sissekäükega.

    Sinnä, rebäside urgõ mano kaivõti hindä jaos kah kuup, kohe sai tuulõ iist varjo minnä. Äkilidse oroperve olli hüäs kaitsõs. Kuup es olõ kuigi suur: viis-kuus inemist mahtu saisma vai istma. Ka eläjä olli orgo hindä lähkohe tuudu.

    Kooba- ja mõtsaelo oll’ kestnü jo üle nädäli vai kavvõmb. Tahtsõmi väega tarrõ umma sängü. Lätsimigi kodo. Kiä olõs võinu arvada, et ollimi viimäst kõrda umah tarõh.

    Silm sai vaivalt kinni minnä, ku tulli linnugi ja naksi süütepommõ pilma. Küläh sai pihta kats maia: vanalellä ja mi uma. Pomm, mis maja palama pandsõ, oll’ sadanu vaivalt 20 cm kaugusõlõ imä sängüst.

    Lellätütär Hilda oll’ kah meil, imä ütsindä katõ väiku latsõga või-olla ei olõski tulõst vällä saanu. Ku vällä jõudsõmi, palli katus jo suurõ leegiga. Hirmust ja heitümisest puulsegädsenä jõudsõmi kuupa tagasi. Tuu tiidmine, et meil ei olõ inäp kodotarrõ, es olõ viil peräle jõudnugi.

    Eläjä jäi lauta, noidõ jaos aigu ja jõudu es olõ. Lehmä rüükse nii, et mõtsa oll’ kuulda. Õnnõs laut palama es lää, tuul vei tulõkibõna tõsõlõ poolõ.

    Üteh kodotarõga häösi ka eloh vaiaminevä as’a ja hulga suguvõsalõ tähtsit mälestüsasju. Tarbõasju saimi aopikku tagasi, a mälestüse umma mu pääh seeni, ku ma olõmah olõ.

    Kuu aigu ildampa raput’ meid viilgi valusamb saatusõlüük. Kuna es olõ inäp lämmind tarrõ, külmetimi ja jäimi mõlõmba velega difteeriahe. Ku viimäte läbi hädä arsti mano saimi, oll’ velekese jaos joba ilda. Ülekohtudsõlt veidü oll’ timäle elopäivi antu. Tuu oll’ ainukõnõ kõrd, ku imä saatusõ vasta mässämä nakas’: «Mis mullõ taad latsõkõist nätä antigi, ku nii ruttu är võeti.» Velekene oll’ kuvvõ ja poolõ aastanõ.

    Ku imä 39 aesta peräst Ennokõsõ kõrvalõ panti, tull’ havva kaibmisõ aigu väikene kirstukõnõ nättäväle. Oll’ viil tävveste terve.

    Havvakaibja olli heitünü, arvssi, et kirst satas nääde silme all kokko. Es juhtu midägi. Kirst oll’ tammõpuust, külätisleri tettü. Uno August oll’ pandnu kirstu sisse tammõtõru kah.

    Aestakümne umma müüdä lännü, aig ei olõ täämbädseni jõudnu kaitsõkihti hingehaavu pääle kasvata.

    Laanekivi Õie Kolepi küläst

    Pääasi, et meelen om

    Elukirja päätoimõndaja Aasmäe Anneli kirut’ ildaaigu surnuaian käümisest. Et ku elät riigi tõsõn otsan, jovvat harva sinnä, kohe kõgõ lähkümbä matõt, a kas nuist sis vähämb hoolit…

    Uma Lehe lugõja tiidvä häste, ku kõrran omma mi surnuaia, ku tihti sääl säädmän käüdäs. Ummi haudu säädmä tullõn kaedas ka sugulaisi-tutvidõ platsi üle, koristõdas vai kuiunu lilli ja küündletopsiki ärä.

    Lääne puul, merele lähembäl omma kombõ tõsõ. Mõnõ platsi omma peris haina kasunu, a kivi omma kõrraligu ja vahtsõ, mõnda hauda säädäs enne jaanipäivä ja kaonu inemise sünnüpäävä aigu.

    Vaivalt külh, et säält kandi rahvas umist surnuist vähämb huul. Aasmäe Anneli arvas’ kah, et ku surnuaian tihti ei käü, sis võit kalliid inemiisi ju tõistmuudu meelen petä. Lillipenner, miä immä, essä vai vanavanõmbiid miilde tulõtas, või olla kotun kah.

    Mu imä es piä tähtsäs, määntse lilli surnuaian kasusõ, pääasi, et plats kõrran om. Aga taalõ miildü väega kotun lille vaasi tuvva, ku tarõ puulbävä mõstus sai. Ku nüüt latsõpõlvõkotun käü, om kah edimäne asi lille tuvva, ku tarõ kõrda saava.

    Aga vanaimä, kiä lillipendreist armõtudõ pedi, ütel’ õks üte ja tõsõ ilusa lilli kotsilõ, et taad istutõgõ mu havva pääle kah. Nii et timä platsi pääl Harglõn tulõ mul alasi tuu jutt ja timä helü kõrvu.

    Tsõdsõ havva pääl tulõ miilde, et ku taaga viimäte siin haudu säädsemi, kinnit’ tä üle, et rihaga tulõ liivä pääle sirgõ juti tõmmada.

    Varsti om vällän pümme ja tii nilbõ. Kavvõdõ surnuaida kuigi tihti ei sõida. Mäletämi ja mälestämi sis kotun, ütte inemist üttemuudu, tõist jäl tõistmuudu – nä olli jo kah egaüts ummamuudu.

    Nõlvaku Kaie, Mehkamaalt peri

    Hüvästejätt Nopsaga

    Tõimi eläjäpoodist meretsia. Pelgligul Nopsal võtt’ mi kodoga harinõminõ aigu, a ku är harisi, saiva meist suurõ sõbra.

    Kats aastat tagasi võtimi mano suuri armsidõ silmiga kassikõsõ. Nimes sai Sfinks ja uma edimädse nädäli elli tä köögikappõ takah. A pelgligust kassipojast kasvi väärikas lõvi.

    Nopsa jäi vanõmbas ja tõbitsõmbas. Kävemi tohtrõ man, a Nopsa siitmine oll’ kõrrast är. Aasta tagasi, paar päivä inne hengipäivä, oll’ mu elo kõgõ kurvõmb päiv. Tsillokõnõ Nopsa es piä inämb vasta. Esiki timä «veli» Sfinks oll’ väega kurb.

    Mõtsa Loona (13)
     
      
     Ku kõva
    sannalinõ sa olõt?
    Kae perrä!
      
     
     „Tagamõtsa”
    ETV-n
      
     Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
      
     
      
     
      
     Uma Internetin