Nummõr' 346
Rehekuu 27. päiv 2015
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Pääleht
     
  • Võro keele nätäl kuts kõnõlõma
  • Uudissõ
     
  • Kihvtivaba vili lätt häste kaubas
  •  
  • Uma Meki VI suurlaat
  •  
  • Tähtraamatut saa Lindora laadust
  •  
  • Pühäpaiku pildivõistlus
  • Märgotus
     
  • Burkadest ja muustki, miä kultuuri ala käü
  •  
  • Om hingiaig: mäletämi ja mälehtämi
  • Elo
     
  • «Ristipuu om inämb väärt ku tuu puu iist saadu raha»
  •  
  • Hää tego − söögikorjaminõ
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
    Uma Lehe
            jutuvõistlus
     
    Koha Priidu tsehkendüs
     
    Pull tekk’ pulli
     
    Tuu suvi, ku Eesti vahtsõst vabas sai, oll’ meil kotoh hulga eläjit: lehm, lamba, tsia, kana ja umakasvatõdu pull nimega Pundsu.

    Ütel suvitsõl puulpäävätsel pääväl pidimi kaonu mehe Juhaniga minemä Pühäjärvele vabaõhuetendüst kaema. Lehm ja pull olli kar’amaal: pull oll’ sääne rahulik, käve kõik aig vällä kuun lehmäga.

    Pandsõmi tõõsõ rõiva sälgä ja jäimi uutma massinat, mis meile perrä pidi tulõma. Autut es tulõ viil ja mõtli, et käü ja kae iks kar’amaal viil inne är.

    Oh üllätüst – Pundsut es olõki inämp kar’amaal! Oll’ ketist vallalõ tõmmanu ja jalga lasknu. Naksimi tedä takah otsma.

    Mi naabritaloh oll’ õkva sann kütetü. Pernaanõ Taimo oll’ üteh latsiga sannah. Kõrraga heitüvä väega är: suur pull kai sanna aknõst sisse, tekk’ jämme helüga «muu», lask’ ümbre sanna, tull’ jälki aknõ mano ja tõmmas’ keelega üle sanna aknõ.

    Ku väümiis tarõst ussõ pääle tull’, läts’ pull madala trepiastmõ pääle ja kai säält väümehega tõtt. Pernaanõ tekk’ sanna ussõ vallalõ ja hõigas’, et helistagu väümiis naabriile, kiä eläjit pidävä. Väümiis kõlist’ meile ja küsse, kas meil om pull kaonu.

    Juhan läts’ sis vahtsidõ rõiviga üle põllu Pundsulõ perrä. Näkk’ naabri ärlahutut traataida – Pundsu tüü. Mi pull oll’ huuvi pite kõndnu, lillipindre pääl käünü ja aiakraami vao är sõknu. Ku pull Juhanit näkk’, oll’ täl hüä miil, et sai peremehe kõrval är kodo astu.

    Pull sai pantus lauta. Pühäjärve vabaõhuetendüsele jäimi ildas.

    Ku ma perän naabrinaasõlõ Taimolõ kõlisti, sis tä ütel’: «Teil om iks suur ja jämme pull, ta või kaalu uma 500 killo!» Tuu jutu pääle küssemi eläjämõõtmisõ lindi ja tull’ vällä, et oll’gi 510 killo.

    Linderi Kaja
    võrokõnõ Aakrõst
     
    Auto jäiegi ostmalda
     
    Taa lugu juhtu aasta 1965 paiku. Aig oll’ sis vaenõ. Ku sa jõudsõt kuigi rahhagi vällä tiini, sõs kõkkõ kaupa es saa tuu iist osta. Nii oll’ ka autidõga – ostulua saiva väega ütsigu inemise: asutuisi kaudu rajooni eräldüsplaani perrä päämidselt eesrindlasõ, nigu näid sis kutsuti, ja mõnõ juhtiva tegeläse.

    A no ka hariligu inemise tahtsõ iks väega autot saia. Sis ütskõrd nakas’ koskilt kuulduma säänest uudist, et Ukraina pääliinast Kiievist saa osta Zaporo˛etsit, rahvakeeli sapakat. Auto pidi olõma sääne kehväkene, a noh, as’a ai iks kuigi är.

    Mõnõ tragimba sõidiki Kiievihe, oodi sääl mõnõ päävä vai ka nädäli, olli jär’ekõrrah ja sis, ku häste läts’, sõidiva sapakaga kodo.

    Tuust kuulsõ ka mu kallis äiapapa Juhan, kes oll’ joba pensionil.

    Tä oll’ – rahu timäle – kogo uma elo olnu väega tragi asju ajama. Juhan tüüt’ päält 40 aasta raudtii pääl mitmõn ammõtin, ehit’ üles tühäle maalõ kõrraligõ huunidõga talo. Timä tüüd mäletäs põra Jõgõva jaama man suur nimeline mälestüskivi.

    Juhan oll’ arotanu, et täl aigu om, kiilt kah mõist, korjas raha kokko ja lätt ost umalõ pojalõ üte sapaka är. Pojast hindäst nigunii minejät ei saa, täl olõ-õi aigu ja kiilt kah häste ei mõista. Juhan võtt’ uma velepoja Augusti üteh ja linnassivaki Kiievihe sapakat ostma.

    Kõgõ inne otsõva hindäle üümaja ja sis lätsivä liina pääle kaema. Liinah tull’ pikäpääle iso minnä sinnä, kohe keisrigi jalaga lätt. Löütigi sis sääne kotus. Nigu tuukõrd iks oll, oll’ tuu tsimmendist põrmandu seeh mulk.

    Äiapapa tekk’ är mis vaia ja nakas’ sis hinnäst kõrda kohendama. A oh hätä – raha oll’ kuvääriga rõnnakarmanin. Tuu kuväär sattõ karmanist vällä ja õkva mulgust alla.

    Juhan küsse kohalidsi käest, et mis nüüt saa. Nuu es mõista kah kõrraga midägi üldä.

    Sis tull’ näil mõtõ, et kaeva üte autotsisterni. Pikä otsmisõ pääle saivaki auto, mis tõmmas’ peldigu tühäs, vast iks üteh rahapakiga.

    Autu tühend’ hindä kohegi kavvõmba nurmõ pääle är. Juhan Augustiga lätsi üten ja naksiva tuu sodi seest sis rahha otsma. Hädä oll’ tuuga, et kuväär oll’ är ligonu ja raha kõik lakja lännü. Nii nä es saaki inämb kõkkõ tuud kattõ puult tuhandõt ruublit kätte.

    Sis nä ostsõva liinast kats Lenini teost, nuu olli suurõ ja es olõ väega kalli kah.

    Tulliva üümaja mano ja naksiva sis rahha puhtas mõskma. Ku puhtas saiva, sis panniva raha raamatidõ vahõlõ kuioma.

    Kõgõ tuu jandi pääle oll’ egäsugumanõ auto ostmisõ iso kaonu. Rahha oll’ iks puudus kah. Es jää näil üle muud ku kaia, kuis kodo saa. Miil oll’ muidoki väega haigõ.

    Tuud janti es taheta kotoh kõnõldagi, a August oll’ lõpus iks kuigi vällä lobisnu.

    Nahkuri Liidia
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Vanapaprõga umakasu seen!

    Vannapapõrd kor’atas seo ilma aigu kah, a Vinne aigu käve tuu esieränis suurõ huuga. 1960. aastidõ algusõn käve üten Võro liina koolin kõva korjaminõ, kuurialonõ oll’ abis tulnuid latsi täüs. Osa sortsõ, tõnõ jago kaalsõ paprõpakkõ.

    Egä päiv oll’ platsin 5. klassi Silvikene. Lats’kõnõ kor’as’ hillätassa hindäle vällä rehkendämise vihu, et opmist kerembäs tetä.

    Katski es olõ midägi – Silvikesest sai ildampa tubli raamadupidäjä. Külh oll’ katski kuuri katus, kon vannapapõrd var’o all hoiõti. Vihm leot’ osa suurõ hoolõga kor’atut kraami är.
      
     Ku kõva
    sannalinõ sa olõt?
    Kae perrä!
      
     
     „Tagamõtsa”
    ETV-n
      
     Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
      
     
      
     
      
     Uma Internetin