| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | Koha Priidu tsehkendüs | | | | Esimuudu vorstimassin | | | Tuu aig om 40 aasta takan, ku ma viil nuur olli ja võrgupalli lei. Meil kaubandusõn oll’ kõva naisi mandsa, noid edimäisi kotussit and’ iks kokko lukõ.
Pidimi jälki määndsidelegi üle vabariigi võistõluisilõ sõitma.
Kõgõpäält tull’ viimätsel momendil pommuudis, et buss, minka pidimi sõitma, läts’ katski. Asõmalõ ei olõ kostki saia.
Tsusati sis korgõmbal puul pää kokko ja löüti, et muud päsemist olõ-i ku vorstividämise massin.
Et lämmi aig, pingi säetäs saina viirde – mis vika. Õnnõs tuudaigu olõ-es sääl külmühtämise massinat sehen, muido olõssi perän pall’alt iäpulga tuud palli klobinu.
Sohvris naksiva kats ülembät, üts iks kõvõmb ku tõõnõ. Miihi mandsa mahtu kah viil pääle.
Inne sõito peeti hoiatuskõnõ kah, et om nädälilõpp, ütiskondligu inspektori võiva umma triipõga savva lehvitä ja massina kinni pitä. Tol juhul olku mi vakka ku villakoti, hengädä iks lubati.
Egä-s vorstimassinaga tohe inemiisi vitä, mi treenit iho es anna jo kuihki maugu mõõtu vällä.
Targõmba naasõ viil küssevä, kas sohvriil kõik tarvilidsõ pookstavi iks omma olõman. «Jaa-jaa,» kitivä nuu kats.
Sõit läts’ki vallalõ. Kipõn harinõmada jo oll’ ilma komfort-istmisõlda, a käve külh.
Perädü aig oll’ sõidõt, ku äkilidselt nõksahu massin saisma. Kõnnõkõmina perrä saimi arvu, et peleht inspektori uurva vorstimassina tiid.
Õnnõhtusõs õkva sis, ku massin saisu raksat’, kummoht’ Jakkup uma õllõ punnsuutäüt, ni tõmmas kurku. Timä sis hoitsõ köhhä kinni, esi näost lilla ku keedet piit. Mi jälki peimi naaru, et kõtu krambin.
Minkaperrä vinüsi saisuaig perähtü pikäs. Ku joba tundminõ tull’, et nüüt naa «vorsti» plahvatasõ, naas’ massin paigast võtma. Naarimi sis hindä tühäs.
Väiku ao perrä jäie massin vahtsõst saisma. Mõtlimi, kas jälki... a sis tsusas’ sohvri Kaljo pää ussõ vaihõlõ.
Ütel’, et näil iks oll’egi üts pookstavikotus katõ silmä vaihõlõ ja tühäs jäänü. Taivalõ teno, et nä är mõistiva klaari: edesi lasti sõita ja noid «vorstõ» es naada nuusohtama.
Põrohtimi edesi, jo hämäräs naas’ kiskma, ku mõtsapiähtüs tetti. Ütekõrraga tull’ naispoolõ päält ilmahtu killõ-vallus rüükmine. Joosimi puntrahe kokko, et mis vallalõ.
Noh, Maila kükühtänü, mõlguhtanu mõttit, ku kõrraga määnegi külm elläi kannikahe karanu. Edimäne herähüs om iks, et huss. No oll’ õnnõ väiku kunn.
Ku peräle saimi, oll’ joba nii ilda, et magamiskotussõ anti saina viirde õkva inne mõsuruumi.
Sääl mi tulõvadsõ vastalidsõ sis marssõva üle mi jalgu õdagu ja üüse kooni hummoguni vällä.
Pääle naid vintsotuisi pelässimi, et mi mängovorm om vaonu alomadsõ pulga pääle, saa-ei pallilõ külgepitengi.
A hoobis värskis leie – pannimi edimädse kotusõ kimmäle kinni.
Õnnõ Jakkup saie uma kaara kätte tuu võlss kotusõn õllõkärpämise iist. Kas jäiegi õlu kõttu kinni vai saie tuud ülearvo pall’o... Nigu tä võrgo kottalõ karas, ni kohtonik sääl pukin tsirist’ ville ja hõigas’: «Nummõr katõssa (tuu ollegi Jakkup), kõtt võrgun!» Pall ja plusspunkt jällehki vastaliidsi mandsalõ.
Väljandu Ellen | | | | Tubli talgulinõ | | | Innembi oll’ maainemiisil õks sääne muud, et rassõmba sügüsedse tüü nigu rehepesmine ja kartulivõtminõ tetti talguga. Talguliidsile midägi es masta, a süük pidi hää ja kimmäs olõma. Tuu oll’ ega pernaasõ auasi.
Rõugõ kihlkunnan Vana-Roosa kerigu lähkün elli üts «vabaherrä» Lutsu Aleksandri, rahvas kutsõ tedä Lutsu Allis. All’ oll’ kõva talgutõl käüjä – teedä oll’, et lõpõtusõs sai hääd süüki ja mõnikõrd vast kipõt kõturohtu kah. A et hääst-parõmbast rohkõmp hendä kõttu saia, rühkse All õks edimädsenä söögilavva manu.
Mu vanaimä Leena kõrrald’ kah uman Kungla talun talgu, ja nigu alasi oll’ ka Lutsu All’ platsin.
Talgurahvas tull’ viil muru pääle kokku, kõik mõski kässi ja siruti sälgä, ku jo All’ tarrõ läts’. Vanaimäl oll’ laud katõt, leib ja keskmidse savikausiga (umbõs kolm liitrit) lihasuust lavva pääl. Ta läts’ küüki, et kartuli, kapsta ja lihapraat kah tuvva.
Ku vanaimä vahtsõ kausiga tarrõ jõudsõ, oll’ All’ soostikausi ette võtnu ja kühveld’ suurõ luhitsaga suusti hindäle sisse.
Vanaimä oll’ ütelnü: «All’, võta õks karduliid kah, näet, leib om jo lavva pääl ja kapsta tulõva kah parhilla.» All’ es tii tuust vällägi. Oll’ õnnõ mühätänü: «Mis sa, pernaanõ, mu peräst murõtat, seo supikõnõ om mu jaos hää õnnõ. Kae no, kuis talgurahvas süümä saa!»
Inne viil, ku kõik talgulidsõ tarrõ jõudsõ, oll’ Allil kauss tühi, habõna käüssega puhtas pühitü ja pink tõisi süüjide jaos vabas tettü.
Kindma Maimu | | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Kadõ bussijuht
Liinaliinibussi pääle tull’ kinä noorik. Lehvüt’ 20eurotsõga ja tahtsõ tuuga massa 50sendidse piledi iist. Bussijuht ütel’, et täl tagasi anda olõ-i. «Miä sõs saa?» küsse näio. Bussijuht ragi iks vasta, et saa-i rahha vallalõ tetä.
Taa tsinglõmisõ pääle kakkõ kannahtus häätahtligu olõkiga tüümehel, kiä noorigu takan bussi pääle saamist uut’. «Sordi no siist, näiokõnõ, saat hädäst valla,» üte’ miis ja küünüt’ tütrigu poolõ ruhmigutävve raudrahha.
«Bussijuht võinu tütrikul umõhtõ ilma piletilda sõita laskõ!» tsoskat’ imä, kiä latsõga bussi pääl istsõ. «Emme, tä ei saa, kae, mis täl nimi om – Kade!» ütel’ tütär ja näüdäs’ nimesilti bussijuhi pää kotsil. |
|
|
|
