| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | Koha Priidu tsehkendüs | | | | Nigu taivaesä kingitüs! | | | Kats aastat tagasi oodi pääliinast piltnikku, kiä tahtsõ must pilte tetä raamadu «Haug» jaos.
Pääliina piltnik Kullamaa Aivar (aokirä Kalale fotograaf) pidi jõudma pääle lõunat mi Põrmu talo mano, et Põrmu järve veeren sanna takan must ja mu tsiidsost Jimist pilte tetä.
A pildi pääle olle vaia ka haugõ. Lätsigi sõs hummogu varra kellä kuvvõ paiku Kogrõjärve viirde, et pildistämise aos mõni PURAKAS saia.
Sääl läts landi otsast mitu haugõ är (sõidiva vesikuppõ sisse ja jäivä sinnä kinni) ja üts rüüvli napsas’ mul kogrõ õngõ otsast är.
Nii es saaki ma mitmõ tunni joosul üttegi PURAKAT kätte. Tulli sandin meeleolun kodo ärkina.
Pääle lõunat tulle Aivar Tal’nast ja säädse Põrmu järve veeren uma fotograafivärgi üles. Tekk’ sõs must ja Jimist hulga pilte. Kuna es olõ sukugi hüä havvõvõtu ilm, sõs ütli tuud ka piltnikulõ (puhksõ põh’atuul).
Mul olle siski järve veeren uma elosöödä õng üten.Panni nigu nal’a peräst üte 150–200 g hõpõkogrõ otsa ja visassi järve. Lei viil kolm kõrda risti ette, anni uman kaalan olõvalõ hõpõristile suud ja ütli: «Mine ja murra!!!»
Tuul hetkel läts päiv üte pilve taadõ (sääne asi miildüs havvõlõ ja pand ta tõõnõkõrd võtma).
Piltnik nakas’ ummi kodinit joba kokko korjama, et ärkina minnä ja sõs tuu haug võtsõgi. Lasi tuul PURAKAL kõrralikult kogrõ alla neeldä ja tõmmassi ta kaldalõ. Haug oll’ 3,3 killo rassõ ja Jimi tulle tedä ka nuhutama.
Pääliina piltnikul saie väega hüä miil ja nii nakas’ vahtsõnõ fotosessioon mu ja PURAKAGA vahtsõst pihta!
Kullamaa Aivar ütel’, et timäl ei olõvat säänest asja varõmb juhtunu, et nii telmise pääle kalla saias.
Tä olle Kalale aokirä jaos pildistänü (paar nädälit inne mu mano tulõkit) Matvere Markot Suurõl Imäjõõl – tuu olle saanu vaivalt kilodsõ havvõ poolõ päävä joosul.
Tuust mu havvõst saiva väega ilosa pildi raamatuhe «Haug», miä ilmu aasta tagasi.
Tuu olle tõtõst nigu taivaesä kingitüs tnigu mu imä perän ütel’.
Otsa Kallõv | | | | Gaasi iks käävä? | | | Ku vana Joss 1953. aastal är kuuli, käve ma Võrol Suu-kooli 4. klassin. Või-olla nuu Kremli tohtri olli suurõ juhi ja oppaja üle ravitsõnu jo mõni päiv innemb, a rahvalõ anti kuulmisõst tiidä 5. märtsil.
Tuu uudis kanti klassitarõn ette. Oppaja Pedras lugi väega värisevä helüga as’a ette ja mi, latsõ, saisimi tassakõstõ kullõldõn püstü. Äkki käve kõva käräkas, kiäki takastpuult pingist lasksõ piiru ja hais oll’ pia jo kavvõmbalgi tunda. Oppajal sai är loetus, a kiäki es nakka suurõ helüga naarma kül. Pedras lask’ meid klassist vällä ja sääl mi sis trepi pääl jõlksimi. Ei olõki meelen, kas tunni lätsi edesi vai lasti är kodo.
Meil oll’ suurõmb osa tütrikist klassin lasknu pümmesoolõ är lõigada. Mullõ tä vallu es tii, a ma mõtli, et võisi ka moodu peräst sis Võrolõ haigõmajja minnä. Imä oll’ mul apteegin tüül ja arvas’, et ku iks valutas, sis parõmb om jah talvõl tuu vällä lasta lõigada. Täl hindäl oll’ augustin lõigatu ja läts’ mädänemä. Päälegi, nigu tä ütel’, om uma kandi miis Oravilt, Piho Ruudi, hää tohtre. Ma ei tiiä, kes tuu lõigas’, a tuu om kül meelen, et peräst lõikust es tohe juvva. Suu oll’ kuiv ku Sahaara. Nuid valgõ halatiga tegeläisi tull’ mitu tükkü palatihe, kos meid oll’ neli hinge, ja sis nä küssevä, kas gaasi käävä.
Ma es mõista tuu pääle muud üteldä, et imä käve kül õkva peräst lõikust joba.
Kõrvaltsängüst üts noorõmb naistõrahvas ütel’, et latskõsõl om nõna kinni, norskas ja lask piiru nii, et tõõsõ ei saa maada. Mul oll’ nii häbü, a tohtri kitt’ tuu pääle, et Härma Miina oll’ 1928. aasta laulupidol ku koori iin käe üles nõsti, kõva peeru lasknu ja ütelnü, et ega tulõjat keeldä ei saa. Ja ku kõtt om kõrran ja gaasi käävä, sis tervüs tulõ.
Tohtriherrä tekk’ mu meele hääs, a ma es tihka iks piiru laskõ, kahvsõ tassakõstõ pussu teki all. Üts vanõmb naistõrahvas oll’ ka koskilt lõigat. Ma es mõista tuu sõna hemorroidid tähendüst, a ku arst tõõnõ päiv timä käest küsse, kuis istu om, sis ma sai ka tiidä, et tuu tähendäs potil käümist. Tädi ütel’, et tä ei saa kävvü, vallus om. Arst ütel’ sis põetajalõ, et toogu sis tälle küündle.
Ma peräst näi, et tuu tädi uursõ nuid väikukõisi küündlejupikõisi, nuhut’, veerüt’ sõrmi vahel ja pand’ üükapi pääle tagasi. Pia oll’ õdagunõ kraatminõ. Põetaja jagi kraadiklaasõ ja sis tuu tädi küsse: «Ei näe nuil küündlil tahti seen ja tikkõ ei olõ kah. Kummast otsast nä palama pandas?»
Õdõ tahtsõ naaru kinni hoita, a tuust tull’ kõva puuks ja nii tä palatist vällä juuskõ. Hää, ku gaasi käävä. Nii ütel’ ka Piho Ruudi.
Plumanni Kaja-Riina | | | | Nõgõl olõ-i nal’aasi | | | Kävemi paadiga Võhandul, ma sõudsõ, kontrabass kai päält. Tõsõh paadih olliva tõnõ kontrabass, metso ja klaver – mi kõik ollimi Ellerist.
Pidäsimi lõunat, ma sei võiuleibä ja ütekõrraga tundsõ, nigu olõssi põh’akunn, kiä maa sisse kaivadu oda om är habinu.
A ku katõ silmä vaihõlt midägi es paistu, tull’ midägi parõmbat vällä märki.
Tei suu vallalõ ni mehiläne pagõsi mant. Tä oll’ uma tagaotsa mullõ suulakkõ tsusanu ni nõgla maahha unõtanu. Ma saa es kuigi tuud kätte.
A kontrabass ai uma turskõ käpa mullõ suuhtõ ja tõmmas tuu nõglakõsõ vällä.
Vai vana, nigu olõsi olnu kala, kiäl konksu suust vällä kistas!
Aaderi Ants | | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Tsirgu-papi lihapiirak
Ütspäiv Vinne aol astõ rajoonilehe toimõndustõ leherahva hää sõbõr Tsirgu-papi. Tä näüdäs’ lavva takan istvalõ noorikulõ lihapiirakut, kon haugatust otsast ripõnd’ vällä kablajupikõnõ. Jummal esi tiidse, kuis tuu sinnä oll’ saanu.
Aolehenoorik oll’ ammõtin lehe nal’anuka kokkosäädmisega. Ütte väikeist nupukõist oll’ hädäste vaia. Tsirgu-papi uma piirakuga oll’ tulnu õkva õigõl aol. Noorik kirot’ kipõlt jutukõsõ, kon kõnõl’ lihakombinaadi vahtsõst piiragusordist kablapiirakust. Tuud, et liha läts’ Moskvahe, es tohe üldä. Lehelugõja sai esiki arvu.
Tollõst nupukõsõst nõssi paksu pahandust. Mitte tuuperäst, et lihha ei jakku – tuud panda-s tähele. Hädä oll’, et lihapiirak oll’ sisust huulmada uma olõmisõ poolõst sai ja piiragu küdseti pekritüükuan. Lihakombinaat es putu as’a mano.
Aolehenoorik sai vigadsõ matõrjaali ilmutamisõ iist käskkiräga nuumi ja jäi preemiäst kah ilma. Vinne aol oll’ võlssmist pall’o, a aolehen pidi kats asja õigõ olõma: kuupäiv ja nimi. |
|
|
|
