| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | Ruitlasõ Olavi,
päältkaeja | | | | |
| Aigu om?! | | | Minno kutsuti esinemä. Et ma vannolõ inemiisile tervüsest kõnõlasi. Küsse, et mis ma tervüsest tiiä. Vastati, et ei tiiä, mis sa tiiät, a kõnõlat häste. Mõtli, et olkõ sõs nii... A küsümüs jäi: mis ma tervüsest tiiä?
Tervüs ütsindä ei avida. Kõgõ hullõmb om tuu, et elo jääs esi kah kõik aig lühembäs. Om sõs tervüst vai ei olõ. Süüt rohilist, jääs lühembäs, süüt rasvast, eloaig jääs lühembäs, joosõt tervüse peräst, jääs lühembäs, ruumat vai läät nelä käpä pääl, õks jääs lühembäs.
Vahel om nii ikäv, tunnus, et elo vinüs nigu tatt, a kaet kallendrihe ja õks jääs elo lühembäs. Inemise kõgõ suurõmb vainlanõ om aig.
Minno vihastas kõgõ rohkõmb tuu, ku ma pallõ mõnõl inemisel määnegi väiku asi är tetä ja tä ütles mullõ, et aigo om. Sõs ma küsü, et ku pall’o, ja tä naard ja kaes mullõ ulli näoga otsa.
Ma ei olõ ull’õlõ seletämä kah naanu, et lugõgõ lehe lõpust surmakuulutuisi, inne ku uma aoga lehvütämä tulõti. Noil kõigil sääl kuulutuisin oll’ aigo, no naardas havvakivi pääl, et näet, sa lätsit varra är, su tüü jäi poolõlõ.
Aigo ei saa vinütä egä kokko pitsitä. Umma aigo saa pruuki vai mitte pruuki.
Näütüses telekakaeminõ tege ello lühembäs rohkõmb ku suidsutaminõ ja juuminõ kokko. Poolõtunnidsõ seriaali kaeminõ tege elo puul tunni lühembäs.
Ku sa seriaali kaiõn lakut ja suitsu tõmbat, om kõva abi joba tuust, ku sa telega kinni panõt. Sama om hüdsivesikide ja rasvuga. Telega iin rämpsuõgiminõ tege ello lühembäs. Süü rahulikult lavva takan. Ja mõtlõ, mis uma aoga pääle naada.
Hääl inemisel om rohkõmb aigo. Hää inemine jalotas liina pite, and hindäst hääd ja saa tuudsamma vasta. Ku inemine hääd vasta saa, tege tuu tälle hääd ja tä om tervemb.
Sitt inemine and hindäst halva ja saa tuudsamma vasta ja peräkõrd koolõs umahindä sita kätte. Inemine, kiä ist kõik aig telega takan, ei anna hindäst halva, ei hääd. Nigu mõsukäsn. Võtt vett sisse ja lask vett vällä. Lirts-lärts. Kogo ülesannõ.
Telega ja aknõ vahe om tuun, et akõn näütäs elosat pilti. Kaet, kuis muro kasus, uibu häitsese, varõssõ puuladvan purõlõsõ. Kuis naabrimutt puuti kombõrdas vai naabrimiis poodist kodo ruumas.
Kõik aig teedüs mugu vahetus. Tsirk sitt aknõklaasi pääle, järgmäne vihm mõsk tuu maaha, latsõ tulõva koolist, lehvütäse, lehvütät vasta. Peris elo, kõik aig om põnnõv.
Ku säändside asjo vasta huvi om ja tuu huvi är ei lõpõ ja kaet ja panõt terve elo tähele, kuis as’a edesi läävä, sis om eloaig eloga kontaktin olõmisõ pääle pantu. A tuus tä vast mõtõld omgi. |
|
|
|
