| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| Kirä | | | Vana ao rohu omma iks viil hää
Ma lätsi kuuli päält sõta, ku kõgõst oll’ puudus, muu hulgan arstiabist. Egaüts pidi hinnäst esi avitama. A mõni tohtõrdamisnipp oll’ nii hää, et tuust om api ka seoilmaaigu.
Üts hull hädä olli päätäi, nuu ei olõ täämbädse pääväni kohegi kaonu. Liinakoolin om egän klassin pall’u latsi kuun, egäüts om peri erineväst kotust. Ja ku kellelgi om täi pään, või varsti olla õigõ mitmal.
A mu latsõ-aol oll’ teedä üts lihtsä, a väega häste mõiuv rohi.
Tulõ võtta peotäüs kurõmarju, nuu häste piinüs tetä, näütüses aia läbi rasvamassina. Tuu pudõr tulõ määri päänaha pääle, pääle köüdät räti ja hoiat mõnõ tunni. Sõs mõsõt pää lämme viiga puhtas. Ku omma väega pikä hiussa, piät paar kõrd ravitsõma.
Tõnõ hädä tull’ mullõ miilde kuu aigu tagasi, ku üts tutva inemine kaivas’, et jala pääl umma väikese villikese, miä hirmsalõ süüdäse, ja muudku lätvä edesi.
Ku ma tuud jalga näi, oll’ õkva selge, et tegu om sammaspoolõga (para üteldäs, et ekseem). Sammaspuul om nahahaigus ja väega nakkav. Villikese omma väikese, vesitse, tsõõrin. Tsõõr lätt egä päääväga suurõmbas, ku api ei saa.
Abi om väega lihtsä. Võta taldrik. Otsi papõrd, mis olõs pehmemb nigu vanast ajalehe, põradsõ läükvä ja paksu reklaamipaprõ ei kõlba. Vanast tarvitimi koolivihust kaksatut lehte.
Papõr kurtsuta kõvastõ kokku, panõ taldrigu pääle palama. Taldrigu pääle nakas tulõma kõllast tõrva muudu asja, vanast üteldigi, et tuu om paprõtõrv. Ku papõr är palas, jääs kül mõni tuhakipõn kah manu, a tuu ei sekä.
Paprõtõrv tulõ ruttu näpuga sammaspoolidsõ pääle määri, kooni taa viil kuum om. Muidu hangus ülearu kõvas. Taldrik lätt viiga mõskõn puhtas.
Ütest määrmisest hariligult avitas.
Kõgõ parõmb om, ku sul, lugõja, naid «rohtõ» kunagi vaia es tulnu. A ku tulõ, sõs pruugi julgõlõ.
Kindma Maimu
Eesti säädüisist
Eestin um kombõs nõuda ka ull’õ ja väega ull’õ säädüisi täütmist. Sõs omgi mul üts palvõ: «Otsitas korsnapühkjät, kiä suidsusanna korsna puhtas nühis ja uma akti kah mullõ annas.»
A väega pahanda tuu ulli säädüse üle kah ei tasu – olõs võinu viil sitõmbalõ minnä. Tuun säädüsen olõs võinu viil olla, et ka uma isikliku haisukorsna pühkmises piät välläopnu spetsi kutsma.
Tõsõ säädüse perrä nakas’ seo suvi Eestin «peldikide aig». Inemise piät väikukõisi peldikit ehitämä, säädüs muud ei lupa. Eski tapeedi pandmisõ jaos um vahtsõ säädüse perrä arhitekti papõrd vaia.
Ku ülepää saa kutsu arhitektis praeguidsi «gunstnigusid», kis ei tii vahõt savikivil ja silikaadil, kõvadusrehkendüse mõistmisõst kõnõlamada.
Pia egän suurõmban liinan umma uma ull’õkülä, mändse sändse «arhitekti» umma vällä märknü. Taaraliinan lisas viil Kolõkaubamaja (vai ka Talina Ülikuul), veidükese maad allavett um Preservatiiv pistü, edesi tulõva Kolm Kolõtist... Ütesõnaga – suurõ peldigu. Purkisitmise-kunsti loogilidsõ jaku.
Kõgõlõ tuulõ kaemalda pahandasõ e-võrgun «gunstnigu» tuu üle, et umanik-teljä ei taha neid kullõlda, a nõud umma. Tavakeelen – ei taha määnestki tarbõtut käkki, a lihtsät asja, midä saat ka tarvita.
Harju Heino, Rõugõ khk
|
|
|
|
