| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | Koha Priidu tsehkendüs | | | | Medälildä kangõlastego | | | Oll’ kündlekuu – gripi «häitsemise» aig. Noorõ grippi ei pelgä, a mi taaduga külh. Taadus kutsu umma tõistpuult, selle et tä om minost iks pall’o vanõmb ja targõmb.
Nii mi sõs pääle pensipäävä vagurahe koton istsõmi, õkva ku tuvipaar puurin. Es hulgi liina pääl, es šoppa puutõ pite ja es võta ütestki rahvaüritüsest ossa. Esiki küläinemiisiga es semmi.
Tiidsemi umma nõrka immuuni ja sama nõrka majandusõ saisu. Mi tervüse hoitmisõ fondist jakku vaivalt egäpäävätside süäme- ja vererõhuruuhi välläostmisõs.
Pall’o olõ kuulnu tervüsehoiu teenüssist, a es olõ siiämaani näist üttegi viil tarvitanu. Seokõrd tull’ meil teenüst tarvita, päälegi vällämaa umma.
Poig tull’ Roodsimaalt ja nigu hääs kombõs, tull’ umalõ imäle ja esäle küllä. Tõi küläkostis vällämaa kommikarbi ja tükü odavat juustu. A poig esi oll’ tujost är ja vesine nõna es anna timäle assu. Ei tiiä, kas om perren midägi halvastõ vai om haigõs jäänü, arotimi hindävaihõl.
Õdaku kuulsõmi telekast, et Roodsin-Soomõn om kõgõ jällemb gripilainõ – hullõmb esiki tsunaamist. Es jää miki tuust vällämaalt tuudust «teenüssest» putmalda.
Kõgõpäält jäi tõppõ poja pere, sõs nõssi minol palavik ja nõna juusksõ ku keväjäne mahlakõiv. Tarõ oll’ tsuhkatamist täüs, nigu olõssi susla tarrõ pite virotanu. Sängün teki all nakas’ terve iho tsilkma ja oll’ hallu täüs. Aig-aolt tsusati nigu väidsega ribikuntõ vaihõlõ.
Kannati kats päivä, a ku põis nakas’ kah tsilkma, sõs palssi meheraasukõsõl rohopuuti sõita. Taadu ütel’ külh, et timälgi veidükese näronõ olõk, a istsõ sõski autoruuli.
Liina saimi ilosahe, a tagasi sõitõn nakas’ mino kallis taat rooli takan nii kõvva hüppämä, et okulaari nõna päält maaha sattõ. «Miä sul om, kas olõt vihanõ vai…?» küsse hiitünüle. Vastust es kuulõ, selle et ollimigi kodoussõ iin.
Köögin panni söögi lavva pääle ja jäi uutma tõistpuult, kiä läts’ vannitarrõ kässi mõskma. Uutsõ, uutsõ, a mehest ei kippu egä kõppu. «Tulõ joba süümä!» hõiksi kõva helüga. Ei määnestki hellü.
Ku vannitarõ ussõ vallalõ tei, istsõ tõõnõpuul vanni veere pääl ja es tii minno nägemägi. Panni palavigupulga kangli ala ja pidi esi kokko sadama. «Tulõ taivas appi!» rüükse hiitünüle. Ellävhõpõ oll’ juusknu toro tõistõ otsa – 40,2 pügälät. Seo Roodsi vihanõ gripp oll’ mu kallist kaasast jako saanu.
Lisas mu vesitsele nõnalõ olli nüüt silmä kah vett täüs. «Kallis mehekene, anna mullõ, ullilõ, andis, et uma närodsõ põiõ peräst sino elo ohto säädse,» lasi ikujorro, ku haigõlõ palavigutableti anni.
Terve üü istsõ tõõsõpoolõ sängü veere pääl. Mino süämen võitli umavaihõl kats tunnõt – neo olli süütunnõ ja rõõmutunnõ.
Süütunnõ, et kupati haigõ mehe autoruuli. Kaemalda kõgõlõ, oll’ rõõmutunnõ suurõmb. Tuuperäst, et jäimi liiklusõn ello ja ello jäi mu kallis kaasakõnõ tõvõsängün kah.
Olõs ma vabariigi president, annas umalõ vapralõ taadulõ haigõna sõitmisõ iist vaprusõmedäli ja verevä vaiba pääle kutsussi kah. A et ma tuud ei olõ, sis panni põrmandu pääle verevä vaiba ja anni umalõ kangõlasõlõ suurõ mus’o ja väiko šokolaadist medäli.
Säinasti Asta | | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Räime ostma!
Kamp külänaisi oll’ tii veeren küläuudissit vahetaman. Kavvõst oll’ nätä, kuis suurõ vaardiga sõit jalgrattaga lähembäle üts uma külä poiss. Tä oll’ tunnõt tuu perrä, et timä suust huupi õigõt juttu es kuulõ.
Üts naisist hõigas’: «Piä no kinni! Midä sa täämbä meile võlsit?» Poiss võtsõgi sõiduhuu maaha ja ütel’: «Ei olõ mul aigu tan juttu aia. Puuti tull’ värski räim!» Sis sõitsõ rattapedaalõ sõkkõn edesi, turukott takan pakiraami pääl.
Jutumoorõl oll’ kah minek, et kotost raha ja kott haarda. A poodin sai selges, et värskit räime es olõ olnu, es olõ ja es tulõ kah. |
|
|
|
