| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| Päkäravvakandlõmäng Räpinä loomõmajan Kaika suvõülikooli aigu: Kõmmusõ Helen (kural), Arike Johannes, Haasa Ain, Ubina Juhan ja Kanni Tuule.
Karpsoni Andrussõ pilt | | | | Päkäravvakandlõ helüjälgi pääl | | | Harju Ülle
«Kannõl om sääne tundõpill, herätäs mälehtüisi,» rõõmust’ kandlõmängjä ja -oppaja Kanni Tuule päält tegüsät kandlõretke Räpinä kanti (5.–9. põimukuu pääväl).
«Katmistehnikan kandlõmäng om iks väega vanaaolinõ ja tuud Eestin küläpillimehe väega inämb ei mõista,» ütel’ Kanni Tuule. «A õkvalt Räpinä kant, Järvsälä ja Peipsi viir – sääl om olnu eräle kannõl ja õkvalt tuu katmistehniga. Sääl om viil esisugumanõ päkäraud, mis pantas sis kura käe päkä otsa ja tõmmatas üle topõldkiili. Väega võimsa akordilinõ mäng om. Meloodia tulõgi tuust päkämängust.»
Nii saigi teos joba tõnõ retk Räpinä kanti – inemiisi käest uurma päkäravvakandlõ ja tuu pilli mängjide kotsilõ. Huviliidsi ja tiidläisi pundin olli päält Tuule viil lõõdsamehen teedä Ubina Juhan, kandlõmeistri Luhatsi Toivo opilanõ Kivisilla Tarmo, Kõmmusõ Helen kirändüsmuusõumist ja väikeisi kandlidõ uurja Haasa Ain Ameerikast Indianapolisõ ülikoolist.
«A ei olõki inämb mängjit näüdädä,» kahjats’ Tuule. «Üts miis eläs Järvsälän – Arike Johannes. 83 om vana ja es taha inämb mängi. A meil om sääne taktiga: võtami uma kandlõ üten ja nakkami kuun mängmä. Kae, sis tulõ pillimehel kandlõmänguhimo jäl tagasi. Väega illos mäng oll’ meil Johannesega kuun!»
Viil käve kandlõ-uurja noid kotussit pite, kon omma kandlõmängjä olnu, a inämb ei mängitä. «Inemise naksi sis miilde tulõtama ja Helen võtsõ tuu muusõumisalvõ kah – tulõvaidsil põlvil hää kaia,» selet’ Tuule.
Kuulsa kandlõmängupere oll’ Räpinä kandin Luhatsidõ pere. Luhatsi Elmar oll’ pillimeistri ja mängjä, timä esä Jaan ja vanaesä Paap olli kõva päkäravvakandlõ ja tõisi pille mängjä. Elmari poig Toivo om uma kuulkunna vällä opanu pääliinan Piibaridõ ansamblin.
Tähnässe Aksli Ahunapalust tekk’ viiuliid kah, a om kuulsas saanu ku kandlõmeistri. Timä mängu om ka Eesti Raadio arhiivin. «Ubina Juhan om timä mängustiili häste är opnu,» kitt’ Tuule. «Runteli Ene kõrraldas Järvsälän egä viie aasta takast Tähnässe mälehtüses kandlõpäivi. Tuu om väega tennämist väärt ettevõtminõ. Latsõpõlvõst om meelen kõgõ kuulsamb kandlõmängjä Kasesalu Erni.»
Timahavatsõl kandlõretkel saiva uurja teedä, et Võõpson oll’ kah olnu kandlõmeistri.
Ku kandlõretkelidse Kaika suvõülikoolin kontsõrdi teivä, tõi Räpinä miis, ASi Lõunapagarid päämiis Kaldmäe Uno vällä uma pilli. «Uno imä mäletäs, et kannõl ostõti 1956. aastal ja oll’ olnu Võõpso meistri, no nimme es mõista tä üteldä,» kõnõl’ Tuule. Kiä tiid tuu pillimeistri kotsilõ, andkõ teedä kas Kanni Tuulele, folkloorinõvvokogolõ vai Umalõ Lehele.
Viil oodõtas teedüst kõiki tõisi kandõmängjide kotsilõ. «Ku kinkalgi om salvõstuisi vai pilte näütüses vanaesä kandlõmängust, sis olõssi armõdu hää.»
Tuule pallõs viil inemiisi, et nä umast elämisest vanno pille vällä es visanu. «Või-olla es olõ ka kõgõ parõmb pill, a meistri tettü pilli vällänägemine om umaette väärtüs,» ütel’ tä. | | | | Päkäraud.
Karpsoni Andrussõ pilt |
|
|
|
