Nummõr' 341
Põimukuu 18. päiv 2015
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Pääleht
     
  • Rohilinõ nädälilõpp
  • Uudissõ
     
  • Piksetorm es tii mi kandin viläle suurt hätä
  •  
  • Lõõdsapido Valgjärvel
  •  
  • Võro liina sünnüpäävä teema: «Koton om hää»
  •  
  • Kiä taht tetä võrokeelist puutrimängu?
  • Märgotus
     
  • Keelepesäst om api
  •  
  • Üts küsümüs
  • Elo
     
  • Päkäravvakandlõ helüjälgi pääl
  •  
  • Räpinä paprõvabrigu papinukaäri häitses
  •  
  • Nastik
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
     
    Koha Priidu tsehkendüs
     
    Kiä vanna tarkust tarvitas, tuul suur jama kaalan
     
    Võrumaalasõ omma üts ummamuudu rahvas. Näil om ummamuudu maa, uma kiil ja viil sada üts muud umma asja. Pall’u tarvitadas ravihainu ja põlvõst põlvõ edesi antavid tarkuisi.

    Legendaarnõ om võrukõisi eederilembüs. Eederit vai õuhkat tarvitõdas mitmõ hädä puhul. Ma mäletä latsõpõlvõst, et eederiputel, mille kaala ehtse harilik lutt, oll’ iks sahvrinukan. Lutt tuuperäst, et pelläti kalli kraami ärauramist ja luti abil sai korki tuu vasta kimmämbas muuta.

    Abi sai aga tuust imerohust pall’ude asju puhul. Alatõn määndsegi pleki kaotamisõst rõividõ päält kooni unõrohuni vällä.

    Punni, paisõ, kriimu ja haava tupsutõdi iks eederiga niisutõdu vatiga üle. Külmärohus ja gripiviirusõ kavvõmbal hoitmisõs avit’ kah suutävvest eederist.

    Võtmine oll’ ummamuudu kunst: suutäüs vett alla, eeder otsa ja viil üts suutäüs vett pääle. Latsilõ tsilgutõdi tedä luitsalõ tsukrõ pääle nii hiitümise ku külmetämise vasta.

    Kurguhädä (angiin) kõrral soovit’ esiki tohtre kurku eederidse vatiga määri. Olõ tuud uma naha pääl pruuvnu: latsõna oll’ angiin mul tihtsäle külän.

    Kõnõldi, et eederiga saa esiki säänest halva haigust nigu vähk kontrolli all hoita.

    Ku sa Võrumaalt kohegi mujalõ elämä kolit, sõs vana kombõ ja uskmisõ kolisõ sukka sinnä üten. Nii võtsõ usu eederile hindäga üten üts Võrumaa miis, kiä eläs joba pikembät aigu Kesk-Eestin. Saatusõ tahtõl oll’ tä ütsikus jäänü. Pere ja sugulasõ kõik kavvõn, aastid kah üle poolõsaa joba tur’a pääl. Tervüs kõrd parõmb, kõrd halvõmb, a tohtridõ kiustõ eläsi iks edesi.

    Viimätsen hädän püürdse iks esivanõmbidõ tarkuisi ja imerohu eederi poolõ. Ega tuu jo täämbädsel pääväl väega lihtnõ olõ õi. Tohtre inämb eederit arstirohus ei tunnista, papõrt ei kiruta ja apteegin ei müvvä tedä inämb kah.

    Umõtõ löüdse miis pääliinan kotta, kon tuu imerohi peris sääduse perrä müügil oll’. Nii saie tä esivanõmbidõ kombõl eederist iks api otsi, ku vaia tull’. A viimätsel kõrral tõiõ sääne ravi suurõ sasipuntra ja hädä kaala.

    Alas’ kõik tuust, et suvidsõ ilma olli joba tükk aigu väega kuuma ollu. Kuumus anna es üüsegi perrä, maada ja hinnäst vällä puhata es saa kuigi. Võtsõ sõs miis vasta hummugut klõmaka eederit, et veidükenegi kavvõmb und olõs. A unõt lähembile inemiisile kõnõlõmast, et tä kavvõmb magada plaan.

    Latsõ olli harinu iks egä hummuk helistämä ja uurma, kuis tervüs om ja kas midägi vaia. Nii ka tuu hummuk. Helistivä ja helistivä... A ku kiäki torru es võta, nakati pelgämä, et midägi halva om juhtunu. Päiv kaksõ kah joba lõuna kanti, esi olti kavvõn ja suurõn murrõn helistädi hädäabi numbri pääle.
    Vällä sõidõti säält tävven kuunsaisun: kiirabi, päästeammõt ja politsei. Paiga pääl sai selges, et inemine lihtsäle maka.

    A tarõn olli kahtlasõ lõhna. Kiä om eederiga kokku puttunu, tuu tiid, määne võim om timä lõhnal. Torssin tuu üle, et timä hääd und niimuudu segäti, otsõ miis vällä uma lähembä naabri telefoninumbrõ, et tuu sugulaisilõ anda. Selle et tulku parõmb naabri ku sääne seltskund, nigu õkva käve. Tsehkend’ numbrõ suurõlt paprõ pääle ja kirut’ manu nime Boss. Naabril oll’ ka iks peris nimi, miä passin saisõ, a Bossus kutsõva tedä kõik ümbretsõõri elävä inemise. Jätse paprõ lavva pääle telefoni kõrvale, et perän hää säält latsilõ nummõr üteldä.

    Ega tuuga viil asi es lõpõ. Kas oll’ politseil vähä tüüd vai lihtsäle ikäv, a järgmine päiv tulli nä tagasi mõttõga, et majan piät narkolabor olõma. Oll’ jo kõik tuus tarvilinõ olõman: keemiku haridusõga miis, imeliku lõhna ja suur hoonõ suurõ liiklusõga tii veeren, kon om hää säänest ärri aia.

    Kolm tunni otsõva kolm miist elämist läbi, küssevä hulga küsümüisi kah. Üles kirutõdi ka naabrimehe telefoninummõr, miä lavva pääl oll’, selle et kirutõdu oll’ jo: Boss. Otsiti läbi maja, keller, tarõpääline, laut, küün ja puukuur, a narkolaborit es löütä.

    Tuud ma ei tiiä, kas naabrimiis uma nime Boss peräst üle kullõldi ja kas politsei andis pallõl’ uma sissetungmisõ peräst. Õnnõ tuu sai selges, et kiä vanna tarkust tarvitas, tuul suur jama kaalan.

    Antoni Annika
    Tagakolga, Rõugõ khk
     
    Soekari võsoh
     
    Mu latsõpõlvõkodo om Oravil suurõ riigimõtsa lähkoh. 1950. aastidõ algusõh olli ma 11–12aastanõ. Aig oll’ vaene. Kolhoosnikõl es olõ kostkilt lehmäle talvõhaina tetä. Kraaviperve ja niidüveere olli nuu kotusõ, kost tetti.

    Kodo lähküh es olõ koskil lehmi kar’ata. Esä tegi mõtskunda tüütunnõ ja sai tuu iist riigimõtsa kar’atamislua. Riigimõtsa vahel oll’ niit, kost mõtskunna tüülise teivä mõtskunna hobõstõlõ haina. Pääle hainateko võisõ ädälä pääle kar’aga minnä.

    Ütspäiv olligi kar’aga niidü pääl. Tahtsõ hindäle hääd kar’avitsa saia. Niidü veereh inne suurt mõtsa kasvi tihtsa paiuvõso. Seehpuul olli ossa sirgõmba ja peenembä ku väläh. Kisksõ hindä vaivaga võsso sisse ja küküti maaha, et parõmbalõ nätä.

    Üts pääväkiir paistu võsost läbi. Äkki näi, et tuuh päävälaiguh midagi vilksat’. Tuu oll’ must viis-kuus meetrit.

    Jäi kaema, õt mis tuu oll’, ku näi, õt läbi päävälaigu läts’ tõnõ vilksahus ja tuu oll’ susi. Säälsamah läts’ kolmas, neläs, viies, kuvvõs, säitsmes. Kõigil olliva nõna maah.

    Minno lüüdi nigu nakluga maa külge kinni. Es julgõ liiguta, õt sis soe kuuldva ja tulõva tagasi külge. Pelksi, õt mis kar’ast saa. Ku tuu soekari kar’a kallalõ lätt, sis om puhas vuuk.

    Küküti hulga aigo võsoh, inne ku julgusi vällä ronni. Lehmä ja lamba ütski es süü. Vahtsõva, kuis ma võsost vällä tulli. Ildampa mõtli, õt vast soe es tunnõ eläjide ja mino lõhna, eläjä tundsõva ja selle nä vahtsõvagi ja es süü.

    Võtsõ lehmä kammitsast valla ja pannimi joosuga kodo poolõ. Imä käest sai tõrõlda, milleperäst ma ai eläjä kodo mano, kos es olõ midä süvvä. Seleti är, mis juhto, a imä es usu, ütel’, õt ma võlsi ja tahtsõ esi kodo man olla. Sinnä niidu pääle es lää ma inämp kunagi.

    Puderzelli Linda
     
    Kahruhirmuga vabarnilkäük
     
    2002. aastaga suvõl sõidimi sõbrannaga rattidõga vabarnihe kotost peris kavvõlõ Praali kanti, koh suurõmba mõtsa.

    Midä kavvõmbahe lätsimi, toda rohkõmb ja ilosamba vabarna tundusiva. Ollimi kuulnu, et sääl suuri mõtsu seeh olõvat kahrõ nättü. Aig-aolt hõiksimi ütstõist ja kaimi ümbretsõõri, kas mõnt suurt pruuni mütsäküt ei paistu kohkil puhmuh vabarnit söömäh. Sääne parajahe herkvällä olõmine püssü kõik aig seeh.

    Sõbranna oll’ mäeküle pääl ja paistu mullõ häste silmä. Õkva kimmämb tunnõ sai ja astsõ julgõhe padrikuhe. Äkki tundsõ, kuis mu alumanõ ots läts’ palama ku välitulõh.

    «Appi! Appi!» jõudsõ rüüki. Näi, kuis sõbranna pand’ juuskma ku pääldä kana, hõigas’ siski: «Kas kahr um vai?!»

    «Ei olõ, a ma ei tiia, äkki um hussipesä, kohe ma sisse astsõ!» hõiksi vasta. Rabistimi kos kolmkümmend mõtsa veere poolõ. Sääl kaimi perrä, et hoobis hüürläse kubla olliva mul üleväh.

    A hää, et kahr es olõ, hussipesä es olõ ja tuu kah, et võsoralli pääle olliva kõik mar’a alalõ jäänü.

    Liiva Aasa
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Pulmajant

    Puul aastasata tagasi peeti üten Võromaa külän pulmõ. Nuurpaar es olõ üüse pulmamajan. Pulma tõõsõl pääväl es lupa pernaasõ rahvast lauda istu inne, ku nuurpaar om tulnu. Tuu uutminõ läts’ pikäs ja igäväs.

    Ütel meesterahval tull’ mõtõ vitä vankritsõõr katussõ pääle korsna otsa, et värski abielomehe käest tsõõri allatuumisõ iist viinaputõl vällä pressi. Kostki löüti retel korsna mano minekis ja miis vinnas’ tsõõri üles.

    Lõunas jõudsõ nuurpaar kah peräle. Tsõõri üles veenü miis kuulut’ õkva kõva helüga, et tuu pudõli iist vankritsõõri alla.

    A abielomiis karas’ esi redeli pääle ja nakas’ üles minemä. Redelipulk praksat’ ja miis jäi pindsakut piten kaartõ ala nagla otsa ripõndama.

    Sälän oll’ täl tuusama pindsak, millega oll’ liinan uma tulõvadsõga paari pantu. Naglakõnõ es jõvva suurt miist pitä, miis sattõ maaha. Rõivas kärisi pikält lahki.

    A miis oll’ kimmä meelega, visas’ pindsagu säläst ja läts’ üles. Vahepääl oll’ vahtsõnõ retel tuudu, nii et kõik lõppi häste. Ja putõl jäi kah alalõ.

    Vankritsõõri korsna otsa viimine om vana pulmakommõ, et kurg pulmamaja iks üles lövväs. A kurg oll’ nuurpaaril joba inne külän käünü. Ja noorik nõglusi pindsagu nii kõrralikult är, et kakõnut kotust es panõ kiäki tähelegi.
     
    Ku kõva
    sannalinõ sa olõt?
    Kae perrä!
     
    „Tagamõtsa”
    ETV-n
     
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
     
     
     
    Uma Internetin