|
|
| | | | | | Ruitlasõ romaan' «Kroonu» kõnõlõs kolmõst Lõunõ-Eestist peri noorõstmehest, kiä veidü inne tuud, ku Eesti jäl umaette riigis sai, vinne sõaväkke võetas. Kõkkõ kaias päätegeläse silmi läbi ja et tuu päätegeläne kõva krutskimiis' om, sõs nakkas no nii umbõs 13. leheküle pääl nall'a saama ja saa peris raamadu lõpuni.
Raamadun om pall'o kõrvaltegeläisi. Päämidse noist omma päti, litsi ja ulli vinne ohvitseeri. Ruitlane om mõistnu noist nii |
kirota, et ekäütte saat häste ette kujota.
Raamat om muido eesti keelen, a üts' tegeläne, seto ts'ura, kõnõlõs raamadun kõik aig seto kiilt.
Ruitlanõ esi pidä tähtsäs är märki, et taa romaan' passis häste lukõ kattõ sorti inemiisile: noilõ, kiä omma sõaväen käünü ja noilõ, kiä olõ-i.
Taa raamat passis viil kink'mises, näütüses säändsele meesterahvale, kiä muido raamatit loe-ei.
Ja viil: ku muido om tunnõ, et Ruitlanõ mõistaki-ei muud, ku Uman Lehen tagaküle pääl ulli juttu aia, sis seo raamat näütäs är ka tuu, et Ruitlanõ om õks üts' peris kiräts'ura. Liidu liigõ.
UL | | |
|
|
| | Kae, miä ütel´!
Ku kiilt õnnõ kõnõlda ja mitte kirota, om ütel pääväl nii, et kiilt mõist viil mõnikümmend vanainemist.
Võro Instituudi direktri Eichenbaumi Külli võro keelen kirotamisõst (VT)
| |
| | |
|
|
