Nummõr' 340
Põimukuu 4. päiv 2015
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Pääleht
     
  • Seeneaig võtt huugu
  • Uudissõ
     
  • Kurgil kasv kinni
  •  
  • Seo nätäl peetäs Kanepi kihlkunna 340. aastapäivä
  •  
  • Girl power Võromaa muudu
  • Märgotus
     
  • Uma Lehe varsaigä
  •  
  • Kas saami kokko Kaika suvõülikoolih Räpinäh? Jah, kimmähe!
  • Elo
     
  • Kasvomaja ku kunstiteos
  •  
  • Räpinä loomõmaja om umas võet
  •  
  • Katõmiitrene lõõdsamiis
  •  
  • Pääsnä külä uutsõ lahvkat
  •  
  • Piibitäjä (väänkael)
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
     
    Koha Priidu tsehkendüs
     
    Seenerikas kotus
     
    Ma elä Värskah. Siih omma ümbretsõõri ilosa suurõ mõtsa. Suurõmb jago pedäjäne palomõts.

    Pedäjide vahel kasus mõni katai, madalambidõ kotussidõ pääl kõo kah ja jõõviiri pite lepä. Mõtsa tege mitmõsugumadsõs viil tuu, et siih om nii mäekundikõisi ku orgõ.

    Vahepääl võit tõsõ paarisaa meetri pääl är kaotada ja ei avita ka uikminõ, selle et tõnõ om mäekundi takah mõnõ tsombo seeh.

    Kes eläse muialpuul, sõs ega ma näid kah salvada ei taha, mõtsa omma terveh Eestih väega ilosa. Mi olõmi olnu aastasato mõtsarahvas. Mõts om olnu mi katja, varjaja ja süütjä.

    Värska mõtsah om harilikult pall’o siini ja marjo. Siiä käävä seenelise kavvõmbast kah – Mikitämäelt, Räpinäst – ja vahel saat kokko eski mõnõ Tarto inemisega.

    A eloh ei olõ ütski asi nii lihtsä: vahel ku om kuivõmb suvi, ei lövvä sa seenepoigagi, otsi pall’o tahat ja kost tahat. Ka suvõ seeh om näid vahepääl rohkõmb, vahepääl veidemb. Seene kasusõ kõgõ parõmbidõ, ku om likõ ja lämmi.

    Siini om muido keväjäst illadsõ sügüseni vällä, korgitsaga algas ja pedäjäseenega lõpõs.

    Ütel aastagal, millest ma kõnõlõ, es olõ Jummal meid siiniga õnnistanu. Pikkä aigu oll’ kuiv ja lämmind kah es olõ pall’o – tii sa, midä sa hing tiit, tükset iks tühä korviga mõtsast kodo tulõma.

    Mu naabrimiis Lutõpäält sõs kõnõl’ tollõ aastaga kotsilõ säändse luu.

    «Lätsi mõtsa siini korjama, vahepääl tulõ iks iso siini kah praati. Käve sõs, korv näpuh, mõtsa piteh rataskaari mito kilomeetrit maaha, a korvi põhi oll’ iks hõrrõ mis hõrrõ. Kai sõs, et kavva ma iks ulli mängi, lää är kodo tagasi, kül tulõ parõmbit aigõ kah.

    Nigu õks om egä halva as’a man mõni hää asi kah, nii oll’ mulgi tuukõrd. Vahepääl oll’ tulnu bussi päält mu tädi ja timä es olõs tarrõ saanu, ku ma olõs viil siini otsnu. Tä oll’ mullõ pruuvnu kül kõlista, a es olõ kätte saanu.

    Tä pidi viil edesi sõitma tõsõ bussiga, et Saatsõrinnah matussidõ pääl kävvü, ja tull’ sõs kullõma, kas ma olõ kotoh ja kas tä saa üüses mu puult päävarjo ja külealost.

    Lepsemi kokko, kohe ma võtmõ panõ, selle et ma pidi viil sõitma ummi asjo ajama ja oll’ arvada, et ma jõvva kodo ildamba. Tädi taksiirse mu korvi, raput’ pääd ja ütel’, et ega siini kõgõ ei olõ, ku õkva mõnõ esierälidse kotusõ pääle ei trehvä.

    Ma sõs sõidi ummi asjo ajama ja tädi sõit’ bussiga tõsõ naabrinaasõga surnuaia pääle. Näil olli uma korvikõsõ kah üteh söögikraamiga (tah om sääne kommõ, et surnuaida ei mintä tühä käega, viiäs iks midägi kadonukõisi avvos süüdävät, sõs om kadonuil kah parõmb tunnõ, nägevä, et sul lätt häste).

    Niimuudu sõs aimi mi kumbki ummi asjo, ma käve vallah ja Põlvah, tädi kai, kuis kadonukõsõ eläse.

    Nii nigu ma arvssi, oll’gi tädi ammu inne minno kotoh. Timäl olli joba kardoka lavva pääl auramah ja seenepraat kah kõrval.

    Tädi sõs ütel’, et pojakõnõ, hüppä no lavva taadõ ja nakka süümä. Kõtt oll’gi joba tühäs lännü ja ma es ooda tõist käskmist.

    Ku kõtt oll’ joba kimmämb, sõs ma küsse tädi käest, kost tä nii pall’o siini sai, et ma es saa hummogu midägi.

    Tädi sõs kõnõl’, et naabrinaasõga nä saiva surnuaia päält, sääl oll’ olnu siini nigu ladõmõh. Suuri puiõ all oll’ var’olidsõmb ja es olõ maa nii kuiv. Naabrinaanõ oll’ avitanu kah kor’ada, oll’ ütelnü, et tä ildaaigu sei siini.

    Siin om siin, a nuu seene naksi millegiperäst seeh veidü käändmä, oll’ sääne tunnõ, et tahtva surnuaia pääle tagasi minnä.

    Tädi ütel’, et trehväs’ õigõ seenekotusõ pääle, a ma unõh kah viil tsipli ja näi, kuis ma imä havva päält siini korja. Imä kül ütel’ unõh, et süü-süü, pojakõnõ, meil om siini tah viil pall’o-pall’o.»

    Sari Meeme
     
    Seene ja kahr
     
    Üts Kolepi külä vanapernaanõ läts’ mõtsa siini otsma. Pini Murka oll’ kah osalinõ. Löüdsegi hää seenepaiga.

    Seenelisel hää miil ja nakas’ virka korjama. Kõrraga tull’ Murka õkva jalgu ette, es hooli tuust, et seenil pääl oll’. Käsü pääle es taha är minnä.

    Ku seeneline silmä üles nõst’, näkk’ viil ütte seeneotsjat. Tuu oll’ suur kahr, kiä katõ jala pääle saistas’. Nii kats seenelist tükk aigu tõõnõtõist vahtsõ. Murka es tii hellügi, hinnas’ olukõrda hindä tiidmist piteh. Viimäte arvas’ kahr, et ku tälle kiäki külge es tulõ, sis hädäohto kah ei olõ ja kõndsõ minemä.

    No usald’ ka vastaspuul hinnäst liigutama naada ja kodo poolõ astmisõga oll’ peris kipõ. Vahtsõst siinde minek es tulõ inämb mõttõhegi.

    Laanekivi Õie
     
    Opkõ võõrit kiili, naid või elun vaia tulla!
     
    Mu latsõpõlvõkodu üleaidsõ olli Tammõ-perre inemise. Pernaasõ nimi oll’ Ann, mehe nimi oll’ Mehka.
    Mehka oll’ lüheldäne ja jämme, aigladsõ astmisõ ja aigladsõ mõtlõmisõga tõsinõ miis, õkva nigu üts tollõaignõ talumiis olõma pidi.

    Ütspäiv oll’ Mehkal asja vallamajja. Inne sinnä jõudmist trehväs’ nii, et tii veeren saisi noorõ mehe, kiä naksi Mehkat näten naarma ja ütli midägi vinne keeli. Mehka sai arvu, et asi om halv, ja astsõ ruttu vallamajja sisse.

    «Mine ruttu, võta naa mehe kinni ja panõ vangi!» jõudsõ Mehka ähkätämise vahelõ üteldä.

    «Misperäst ma nä vangi piät pandma?» oll’ vallakirutaja är hiitünü.

    «Nä tahtva minnu är tappa!» oll’ Mehkal asi selge.

    Vallakirutaja mõtõl’ veidü ja küsse: «A kost sa tuud tiiät, et nä sinnu är tappa tahtva?»

    «Mis ma ei tiiä! Ku ma näist müüdä tulli, ütel’ üts miis selgele: mett vett hoodit poo torooge. Mis tuu muud tähendäs, ku et tapkõ vana Tamm är!»

    Vallakirutaja oll’ tark miis ja sellet’ Mehkalõ täpsele är, mis nuu vinnekiilse sõna tähendi. Arvada või, et Mehka rahulõ jäi.

    Kindma Maimu
    Valgjärve (Varstust peri)
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Soolakala käkmine

    Taa jutu kõnõl’ mullõ üts Läänemaa miis. Sügüse vilä massindamisõ man oll’ hulka rahvast, üten tõisiga külämiis Kusti kah. Tüürahvalõ oll’ ette nätt kimmäs süümine. Kusti kotus lavvan oll’ õkva soolakala kausi man.

    Nii ilosa tükü, et suu naas’ vett juuskma. Kusti nõstsõ uma taldrigu pääle kala. Tahtsõ süümä naada, a väärt ruug es sünnü süvvä. Kalasuulamisõ tönn oll’ hukka lastu ja kala hää meki är tsurknu. Peremiis istõ lavvan õkva vastan, Kusti es tihka kalatükkü taldrigu pääle jättä. Salahusi libist’ tä kala püksimulku.

    Perän kõnõl’ umast hädäst tõisilõ miihilõ. «Andsõt soolast väikulõ Kustilõ kah,» tögäsi külämehe hädälist.

    Miä kalast edesi sai? Kavva kints iks jõudsõ tükkü kinni pitä, kala libisi püksüsiirt piten alla ja sattõ tiitolmu sisse. Tsirk tsäünäs’ ja pini haugas’... Är tä kattõ.
     
    Ku kõva
    sannalinõ sa olõt?
    Kae perrä!
     
    „Tagamõtsa”
    ETV-n
     
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
     
     
     
    Uma Internetin