Nummõr' 340
Põimukuu 4. päiv 2015
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Pääleht
     
  • Seeneaig võtt huugu
  • Uudissõ
     
  • Kurgil kasv kinni
  •  
  • Seo nätäl peetäs Kanepi kihlkunna 340. aastapäivä
  •  
  • Girl power Võromaa muudu
  • Märgotus
     
  • Uma Lehe varsaigä
  •  
  • Kas saami kokko Kaika suvõülikoolih Räpinäh? Jah, kimmähe!
  • Elo
     
  • Kasvomaja ku kunstiteos
  •  
  • Räpinä loomõmaja om umas võet
  •  
  • Katõmiitrene lõõdsamiis
  •  
  • Pääsnä külä uutsõ lahvkat
  •  
  • Piibitäjä (väänkael)
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
     
     
    Ruitlasõ Olavi,
    jäl Võõpson
     
      
    Võõpso ei väsü
     
    Tulli Võõpso puhkama. Mitu aastat ei olõ trehvänü, inemiisi om hõrrõmbas jäänü, Heiti-Veermahtimehekene om kah tõsõlõ poolõ kolinu. Puttu hää miis kivialotsõga kokko ja oll’gi. Põnn om kah kolmõ aastaga kümme vanõmbas saanu...

    A mis tetä, inemine ei olõ Karlsson, kellele tsuskat propelleri persele ja ütlet, et linda. Kuigi Põnnilõ piäs. Tärpendiini takast sisse valama, et silmä jäl helkämä naanu. Õnnõ kõrra. Nigu vinläse ütlese: tolko raz ne pideraz. Hääd miist tulõ õks avita, selle et ku tuu viina jalost är saasi, võinu Põnniga viil aastit järve päält latikit tuvva, niimuudu, et paat süvält seen sais.

    Ei olõ tuu Põnn niisama miis. Kõva miis om! Ütskõrd näi, ku tä uma moodorpaadiga jõkõ pite kodo poolõ uhasi. Kits oidu üle jõõ, Põnn tahtsõ tälle paadiga sisse põrota, a pand’ müüdä ja sõit’ hinnäst viirde kinni. Kits pand’ kõrvalt müüdä, pervest üles, pask vallalõ, Põnn tormas’ tälle mättitpite perrä. Täpsele es näe kah, või-olla oll’ tuu Põnn esi, kellel põh’a alt är lei...

    Paistus, et õnnõ Võõpso esi ei väsü. Vahtsõnõ satam, kõrda tett ranna-ala. Latsi ja nuuri, või-olla, et suvõvaheaol maalõ tulõjt jalotas egäl puul. Päävä aigu käü tsebimine, õdagu, kellä katsast nakkas vaikus, pargipuiõ otsast kostva kihulasõpininäga... Säänest ei olõ kongi muial trehvänü.

    A tuu Põnn... Egä kõrd ku ma Võõpso saa, tulõ mano ja ütles, et ärku ma timäst kirotagu. A kuis ma saa mitte kirota? Kõrra talvõl naas’ Põnn silmussõga kitsõ püüdmä. Nuu käve mu aian puiõ alt lumõkoorigu alt üüsilde ubinit vällä kraapman.

    Põnn pand’ aia viirde õdagu peenükesest trossist silmussõ üles, hummogu oll’ naabri suur pini jalgapiten seen ja rüükse hallõ helüga. Põnn tull’, pää olgõ vaihõl, «kitsõ» rabama, a «kits» oll’ millegiperäst musta-valgõt kirja ja rüükse, terve külä kai päält ja indsit’. Sai Põnn pini mano, sai õkvalt «kitsõ» käest purra kah. No om täl noidõ kitsiga kõikaig määnegi värk.

    Väega pall’o sõpru olõ viinalõ är kaotanu. Kooni nelläkümneni saa inemine kuigimuudu tuliviiga toimõ, pääle toda nakkas viin ütsipuiõ pääle jäämä. Inemise kuiosõ kokko, väsüse ja andva lõpus alla. Hää inemise, a mis tetä.

    Kunagi paki Põnnilõ, et jätämi tuu pur’otamisõ perrä. Põnn ütel’, et ei saa, vahtsõaastaõdak om tulõman. A niimuudu jääs üts vahtsõaastaõdak õigõ pia ülepää tulõmada. Ja kõik järgmädse. Ja nigu õks, juhtus tuu inemise ja sõpru jaos pall’o varra.

    Olõ Võõpson. Käü kalla püüdmän ja korja mõtsan kikkasiini. Kullõ vaikust ja jõõ päält moodorpaadi hellü. Istu väläpeldikun ja mõtlõ...
     
    Ku kõva
    sannalinõ sa olõt?
    Kae perrä!
     
    „Tagamõtsa”
    ETV-n
     
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
     
     
     
    Uma Internetin