|
|
| | Koha Priidu tsehkendüs | | | | Illus ja kurblik õdak rebäsekutsikaga | | | Ku sa elät maal ja sääl tihtsäle ringi liigut, trehvät tahes-tahtmalda kokku ka eläjidega, kiä su ümbre umma ellu eläse. Seo rebäsepoja avitamisõ lugu om peri ütest suvõst kõrvalitsõn Võrumaa nukan.
Ilusa suvõõdagu õkva kiskva tarõst vällä. Istõgi sis autu pääle ja mõtli tetä suurõmba tsõõri ümbre puultühä külä. Sõidi aigupiten müüdä teid ja vahtsõ suvist illu.
Päiv oll’ juba lännü, pääväne tsirgulaul vaiki jäänü ja üüeläjä säädsevä hinnäst liikma – vana maja man lindliva nahkhiire, veidü edesi aga jalot’ üle tii siil. Läbi allakäänetü autuaknõ oll’ kuulda soku haukmist. Idüll, nigu liinainemine ütles.
Kõrraga näe, et iin autulatõrnidõ tulõtsõõrin nigu midägi väikut liigutas tii veeren.
Võti huu maaha ja ku kotsilõ jõudsõ, näie tii pääl suurt koolnut jänest, kiä oll’ ildaaigu autu ala jäänü. A kes tuu sis liigut’?
Tii kõrval kraavin istõ imeväikukõnõ rebäsekutsik. Oll’ tõnõ kassistki väikup. Istõ sääl ja vahtsõ ummi vesitside kutsikasilmiga mullõ otsa. Sis nakas’ tassakõistõ hiilmä tii pääle jänese manu tagasi. Esi värisi hirmust. Ja nigu ma liigahti, oll’ rebäsepoig tagasi kraavin haina seen.
Kükiti ma sääl jänese man ja kaiõ, kuis tuun väikun eläjän nälg võidõl’ hirmuga.
Nii väiku kutsikas pidänu viil elämä imä man urun, määndsit säälsaman lähkün järvenukan mitmit teedä oll’. Mu arvatõn aga oll’ tä üts vaenõlats, kelle imä oll’ koskil hukka saanu.
Minoti-paari peräst hiilse rebäsepoig jäl haina seest vällä söögi manu. Esi õks värisi, ja arvada hendä julgustusõs ja mu hirmutamises hurisi, nigu timä imägi olõs tennü, ku kiäki taht süüki käest võtta.
Haardsõ tõnõ sis jänesel jalast kinni ja tahtsõ tuud kraavi vinnada. A ku sa esi olõt saagist pall’u väiksemb, ei nakka jo jõud manu. Kangut’ mis tä kangut’, jala kõvastõ vasta tiiperve, a lõpnu jänes es liigahtagi.
Küünüdi ka käe vällä, et toolõ väikulõ eläljäle api pakku.
A jälleki saiõ rebäsepojan hirm suurõmbas ku nälg ja kutsik hüpäs’ tagasi haina sisse pakku. Silmä vahtsõva minnu ja väikuidõ hambiidõ vahelt oll’ kuulda tasast hurinat.
Ja sis äkki tekk’ tuu tsillukõnõ luudusõ osakõnõ säält kraavist hüppe, nigu olõs karanu üle umast hirmust, haardsõ jänese jala väikuidõ hambiidõ vaihõlõ ja nakas’ vahtsõst vinnama.
Ma võti lõpnu jänesse tõsõst käpäst kinni ja nüüd vinsimi joba katõkõistõ süüki kraavi poolõ, ütel silmä hirmust, tõsõl armust palaman.
Ku süük kraavin haina seen var’un, istsõ kutsikakõnõ sinnä kõrvalõ, kaie mullõ kõrras otsa, haugat’ piinü helüga, nigu tahtnu minnu tennädä ja nakas’ süümä, vahepääl üles mu poolõ kaiõn.
Istõ autudõ, ja vahtsõ viil tükk aigu, kuis tuu vaenõlats sääl kraavin umma õdagusüüki seie ja mõtli: olõs ka meil, inemiisil, alasi nii, et sis, ku api väegadõ vaia, om kiäki mi kõrval. Ja et ka meil olõs süük alasi lavva pääl, et mi ei piäs uman elun hirmu ja nälä vahel valima.
Kuu nõssi puiõ kotsilõ ja tagasitii läbi mõtsa oll’ pikk ja rahulinõ.
Silla Silver
Tsiamäelt | | | | Tossu Tilda pajatus | | | Kontrolli koosõrdi ümbre
Vinne aol, 1950.–1960. aastil, käve kolhoosõn-sovhoosõn ümbre kontrollõ brigaadi. Nuu olli kokko säedü inämbält lähküide majandide spetsialistõst.
Sõit’ üts sääne brigaat kongi Vahtsõliina takan. Ilm oll’ väega lämmi ja miihil auton tull’ suur joogihädä.
Üte majapidämise man jäi massin saisma. Koton oll’ väiku tsurakõnõ, kiä häämeelega tõi kausitävve vett.
Mehe kiti, et hää pehme vesi. «Kassirõibõ oll’ tünnü karanu ja är uppunu. Ligosi sääl paar nädälit,» valgust’ tsurakõnõ, kes hindäst kõnõl’, et sügüse nakkas täl kooliorjus pääle.
Jutt uppunust kassist hiidüt’ kontrollõ, nii et perämädsel juujal sattõ kauss käest ja läts’ katski.
«No mis sa nüüt teit! Mu väiku vel’okõnõ om taa kausi sisse umma hätä tennü, no ei olõ kohegi tetä,» kõnõl’ poiss läbi suurõ iku.
Kontrolli kai, kuis värtest rutõmb vällä saia. |
|
|
|
Pääleht
