| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | Koha Priidu tsehkendüs | | | | Katõ essümisega mar’ahkäük | | | Ku meil väiku latsõ olli, sis sõitsõmõ Pindi mõtsa marja iks kõgõ perrega. Sääl oll’ marjo vähä, aga korjajit pall’o.
Ku ütskõrd jäl sinnä marju korjama lätsimi, sis parajidõ märke sääl puid ragomisõs ette mõtsaülemb Mulla Milvi. Küsseme timä käest hääd mar’akotust.
Milvi kukku õkva seletämä, et sõitku mi edesi Madala pääle, säält edimädse talo mant, kos om hobõsõkopli, käänku kurra kätt mõtsa. Veitse edesi tulõ lohonõ jago, sääl om kotus, kos mar’a esi korvi tulõva.
Sis tegi Milvi tõsitsõmba näo ja ütel’, et egä tä sinnä väega ei soovita minnä, sääl olõvat karo pesä ligidäl.
Teedäki naa mõtsameeste jutu! Kotusõ saimi kätte. Marjo oll’ pall’o ja suuri, aga mar’a korvi esi es tulõ, pidi veitse näppe liigutama.
Korvi saiva täüs ja võinu kodo minnä, aga miis arvas’, et kaes veitse kavvõmbalõ kah, et kuis marjo om, vast tasus hummõn tagasi tulla. Lei vile valla ja kattõ.
Mi latsiga jäimi mootorratta mano. Opsimi üts kõrd ütte ja pääst rehkendämist. Kellä meil es olõ. Tundu, et aigu om pall’o lännü ja pereesä om vist ärä essünü. Teimi kõvvo hõikid, aga vastust es tulõ.
Päiv vaiu madalampa ja var’o lätsivä pikäs. Pidimi mõtsast vällä minemä. Aga kuis essünüle tiidmist jättä, kos mi olõmi? Es olõ meil raasugi papõrt ega kirotamisõ asju. Aga nigu taivast tulle mõtõ kirota mustikidõga jämme kõo pääle. Otsemi vähämbit ja kõvvo marjo ja õigõ kergehe läts’ kirotaminõ. Latsõ kirodi: ISSI! OLÕMÕ TALON!
Tõugasimi mootorratast mõtsast vällä tii pääle, ku kuulsõmõ auto mürinät. Andsõmi hindäst märku ja auto piätü. Sääl istsõ mu miis üte tõsõ mehega.
Saimi tiidä essümise luu. Mar’akotust otsen oll’ tä keerotanu mõtsa all ja ku tii pääle vällä jõudsõ, es olõ aru saanu, kohe poolõ minemä piät.
Astsõ egäs juhus minemä kurra kätt, aga ku ollõ hulga maad joba ärä kõndnu, sõitsõ takast perrä Oktoobri Lipu kolhoosi esimiis Sarja Valdur. Pidäsi auto kinni ja küsse: «Kos sa, kaalumeistri, nii rühit, mar’apang näpu otsan, olõt vist ärä essünü?»
Mu miis ütel’: «Olõ jah, ei mõista inämp uma mootorratta mano minnä. Tuu om säält Madala päält mõtsa sõitõn, naanõ ja latsõ uutva sääl.»
«No ku nii, sis sa olet piaaigu Paidral,» ütel’ Valdur, käändse massina ümbre, käskse pääle istu ja lubasi viiä veitse õigõlõ kotusõlõ ligempä.
Ku auto päält maha tull’, näkk’ mu miis mõtsan sarapuupuhma, pähkmit täüs. Läts’ ja nakas’ noid karmanihe pandma.
Ku tii pääle vällä tull’, es tiiä jälki kohepoolõ minnä. Ja umõtõgi läts’ jälki Paidra poolõ. Veitse maad kõndnu, sõitõ Valdur vasta ja imest’: «Jäl olõt sa siin. Istu pääle, aga nüüd ma sinno inne ütsindä ei jätä, ku pere käen om ja tsiklisarvõ peon ommava.»
Peräh istsõmi Valduriga viil tükk aigu kuuh ja arotimi maailma asjo. Ku kodo sõitma naksimi, sai Valdurilõ pikä tinklõmisõ pääle mar’apangikõsõ peio suruda.
Läti Vaike
Põlva khk | | | | Matsuga mustika | | | 1987. aastal oll’ hää mustigasuvi ja Võrol tüü man kuulsi, et esiki Kunnamõtsah pidi kõvastõ marjo olõma. Ütel õdakupoolikul pääle tüüd võtsõgi pangi ja lätsi Kunnamõtsa marja.
Mustka olli suurõ ja ilosa. Naksi hoolõga korjama, a esi kuuli kõgõ mõtsah tasalikku krõbinat. Nõsti pää üles, krõpin vakka, a ku korjama naksi, jälleki krapin lähembäh. Nii kõik aig. Sääne tunnõ oll’, et kiäki nigu varitsõs minno.
Ütekõrraga virotõdi mullõ jalaga persehe ja ma lintsi kõgõ marjoga nii ku kurk nõnoldõ. Karksi ruttu püstü, et nätä, kes tuu miis oll’ ja mis ma võlssi tei… Suurõs imestüses lipas’ mu mant minemä suuri sarviga sokk. Ma silksi ka muidogi tõsõlõ poolõ, koh kodo oll’.
Tarõ man mähkse miis kinni mu kura käe, miä oll’ sadamisega vika saanu. Õnnõs es olõ hüä käsi, muido es saanu tüül kirotagi.
Järgmidsel pääväl kõnõli tüü man uma jandali är. Naasõ tiidse seletä, et sääl kandih liigus tsõõri kodostõt sokk, kiä om kur’as lännü. Mitmõ inemise olõvat tuu käest vuhvlit saanu.
Liira Singa
Rammuka, Vahtsõliina khk | | | | Püssäldä meeste tsirgujaht | | | Seo om meheimä kõnõldu Tsiberin juhtunu lugu 1950. aastist. Tuukõrd viil väiku koolipoiskõsõ olli nälläge opnu elukooli egäsugutsiid tükke.
Ütskõrd keväje ütli nä imäle: «Mi püvvämi tedre kinni.»
Imä vasta: «Seo tükk jääs teil, püssäldä meestel, kül tegemädä. Ma süü uma püksi ärä, ku teil seo tegu kõrda lätt.»
Mängu aigu hiilsevä poiskõsõ ja visassiva ütele tsirgulõ Vinne kuhvaika pääle.
Püksi jäivä külh söömälde, a neil kolmõl jäi elus aos miilde, ku mitmit kõrdu nä saiva tuust kikkasuurudsõst tedrest supiliimi kiitä.
Panga Milvi | | | | Kalamehest esä hoiatus pojalõ | | | Mu hää tutva kalamiis Sõmõra Mati kõnõl’, et nä olli naabrimehe ja tuu pojaga Hino järve pääl paadiga kalal.
Poiskõnõ, nii kümne aasta ümbre, oll’ käega üle paadi veere tsolbõrdanu, iks vett pite.
Esä oll’ iks mitu kõrda karistanu, a poiskõnõ es tii vällägi.
Sis lännü esäl süä täüs ja kärätänü: «Ku sa perrä ei jätä ja sisse satat, ega ma sinnu pästmä kül ei nakka, selle et vahtsõnõ poiskõnõ om lihtsämp tetä, ku sinnu pästmä nakata.»
Muidoki, Mati om ka kõva huumorimiis, nigu kala- ja jahimehe iks, et esi piät säält ritu vaihõlt tuu õigõ otsa kätte löüdmä.
A ma iks perän küsse uma ristitütre mehe Vahtra Eeri käest üle: «Ti käüt ka kõik aig üten kallo püüdmän, egäs tä iks võlsi es?» Sis tä ütel’: «Jutt om iks õigõ kül, a no nigu sa tiiät, et piso pipõrd ja suula piät iks supi sisse viskama, sis saa supp kah vürtsikamb!»
Johansoni Madis | | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Kuulutus
Miis tõi rajooni aolehte kuulutusõ: and’ teedä kalli ämmä – nii õkva oll’ kirän – surmast.
Kuulutus trükiti lehen är. Pääle tuud kõlisi toimõndusõn telefon. Kiäki naanõ rüükse telefonitorro närvilidselt: «Ma ei olõ koolnu! Ma olõ elon!» Tull’ vällä, et väümiispoig oll’ «kalli ämmä» koolnus kuulutanu.
Asi oll’ sääne. Ku väümiis pur’olt kodo tull’, naas’ ämm tsäägatama.
Õrna hingega väümiis es kannahta tuud vällä ja tekk’ vastakäügi. Mis edesi sai, vot ei tiiäki. |
|
|
|
