| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | Ruitlasõ Olavi,
jälle inemisetükk | | | | |
| Hää piät vällä nägemä! | | | Elo om nii lühkene, et ei olõki võimalik vanas saia. Kõik inemise koolõsõ noorõlt. Esiki tuu, kuis sa kirstun vällä näet, om su hindä tetä. Ku hinnäst trammin hoiat, võit viil kirstungi tõisi inemiisi imehtüse är tiini.
Ku mu vanaimä matussil käve, sõs perän õks arutõdi maja iin trepi pääl naabrimuttõga, kas oll’ illos kadonukõnõ vai es olõ. Vahel lüüdi kässi kokko, et kae Vallit, nii är muutunu, et ei tunnõ är, plekke täüs, proteesi kah vist minnen alla niildnü, põsõkõsõ ripõndi. A no oll’ sitt inemine kah! Jälle koolnu ja sitt inemine omma umavaihõl köüdedü as’a. A kae, Helmikene pikut’ kirstun ja sääne tunnõ, et õkvalt tege silmä vallalõ. Illos koolnu. Nigu elon.
Mäledä toda Helmit. Tä näkk’ joba elon vällä nigu koolnu, es suta surm ka tedä jällembäs tetä, a es või ma, lats, midägi üteldä. Ku koolnu om illos, sõs nakakõ koolnuidõ missivõistluisi kah kõrraldama, mõtli.
Parhilla om kõik muutunu. Noorõ laskva hinnäst käest ja nägevä vällä nigu koolnu.
Vanainemise ajava hinnäst trammi, omma musklin ja ilosa. Internetin näüdätäs 58aastast vanaimmä Arnotti Stephaniet, kiä näge vällä 35.
Tuul aol, ku noorõ narkootikit ja keppi tegevä, laskva vana kepikõndmist. Ega täämbädsel pääväl inämb üüsse pümmen ja suurõ udsuga vahet ei tii, kas inemine om 20 vai 220.
Kibran näo tõmmatas kukru taadõ pingulõ, kibran kõtu perse taadõ. Vanastõ olliva õnnõ võlsshamba, no omma võlsstissi, võlssperse. Esiki liigõssõ pandas vahtsõ. Peenemb värk ku autoremont.
Ku inne juhusuhet ID-kaarti ei küsü, sõs võit üü säändse ülespestü rondiga müüdä saata, et hoia alt.
Vanastõ kor’as’ inemine hindäle kirstu ja matussõrõividõ rahha – inne ku tuu kuun, es tihka kiäki är koolda.
Täämbädsel pääväl ei julgu kiäki jälle kleidiga ei presidendi ega Peetrusõ ette astu. Nar’ma naatas. No aetas hamba ristin krematooriumirahha kokko. Kuis sa tuhaunikut narrit? Tuhk om tuhk, kae kostpuult tahat.
Palotaminõ kulutas pall’o energiät ja om kallis. Ku sa olt rohilidsõ mõtlõmisõga inemine, sul om aian uma tuulik ja pääväpatarei, sõs tulõs sul õks vannamuudu hauda minnä.
A sõs piät tuuga rehkendämä, et ku kirstun pall’o hää vällä ei näe, arvatas, et ollit üts sitt inemisetükk. Tuu om hallus tiidmine. Ku sullõ viil kõrda lätt... |
|
|
|
