| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| Haanimehe kihlavidämine | | | Vana küläjutu perrä ollõv ütskõrd olnu Võro liina kõrtsin suur vaiõlus. Haanimiis oll’ ütelnü, et timä maa pääl om viil jaanipäävä ümbre viländ lummõ. No tuud es usu muidoki kiäki.
Viinavõtmisõ man lätt iks keksmises. Nii ollõvgi kõrdsimiis ütelnü: «Ku tuut mullõ jaanipäävä hummogu vankritävve lummõ, saat kümme ruublit!»
Lüüdigi sis käe kokko. Kõrdsimiis muidoki es usu tuud haanimehe keksmist ja unõht’ jutu ärki.
Jaanipäävä hummogu kellä nelä aigu naas’ kiäki kõvastõ kõrdsiussõ pääle kopsma. «Peremiis, kohe ma kuurma maaha panõ?»
«Mis kuurma?»
«Lumõkuurma, noh!»
Sis tull’ kõrdsimehele lepmine miilde. «No panõ taha aia viirde. Hummogu tulõ kõrtsi, ma massa sullõ lubatu raha är ja är sa inämb lummõ mano toogu!»
No oll’gi haanimiis kellä katõ aigu üles tulnu ja sõitnu üte teedä kotussõ pääle, kon talvõl olli nõlva pääle suurõ hangõ tuisanu.
Nõstsõ kipõstõ kuurma pääle, katt’ kinni ja sis pand’ padavai Võro liina poolõ, et lumi är es jõudnu sulla. Perän kitt’ kõrtsin miihile, et perämädse lumõ kraapsõ kokko.
Tuu lugu om peri Kraagi Väino mälehtüisist «Sajanditagused lood». Tiitsu Julius om jäl kirotanu tuust, kuis 1941. aasta lehekuun Haanimaal suur lumi maaha tull’.
A olõ esiki jaanipäävä aigu Haanimaal lummõ nännü. 2002. aastal löüdsemi Suurõ Munamäe torni tagomadsõ küle päält üte unigukõsõ: sai eski väiku lumõsõa maaha pitä.
Ruusmaa Arthur,
Võromaa muusõumi päävarahoitja | | | | Kundilinõ Haanimaa, kost võit mõnõl aastal löüdä var’olidsõst kotussõst lummõ viil jaanipäävälgi.
Võromaa muusõumi pilt. |
|
|
|
