| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | Koha Priidu tsehkendüs | | | | Tsummõrdunu vargilkäük | | | Mu esäkotoh om elomaja ütel puul tiid, tõsõl puul om suur Vinne aol ehitedü küün kõgõ farmiga. Farm ei olõ esä uma, a küün külh. Tuu küün om otsast lõpuni miihi massinvärke täüs. Keskel om nii pall’o ruumi, et massinaga saa läbi kah sõita.
Oll’ hilissuvinõ aig. Imä om kõgõ unõga hädäh olnu ja tä oll’ üüse kuulnu koskilt ilmadu suurt kolahust. Hummogudsõ kohvirüüpämise aigu käskse imä esäl uurmä minnä, mis tuu olla võisõ.
Esäl jäi suupalagi poolõlõ, nii kipõ nakas’. Tä oll’ päivä ostnu mitmõsaaliitridse vaadi kütet täüs ja pandnu tuu küüninukka varjo.
Tuu vaat oll’gi uppi ja mitte inämb tuu kotusõ pääl, kohe esä tä pandnu oll’. Punni vahõlt oll’ vähä ka vällä nirisenü.
Kõrval oll’ mitu autokummi ütstõsõ pääle nõstõtu ja viil oll’ sääl poolõsmurdunu lavvajupp. Füüsikatunnih olliva nu varga vist kül olnuva. Kost na muido tiidsevä, et kangiga saa rasõhit asju nõsta ja ümärik asi veerüs kah parõmbidi.
A millegiperäst jäi sulidõl tüü poolõlõ ja oll’ arvada, et nä tulõva ummi plaanõ lõpuni viimä. Esä arvas’, et võtt õgas juhus püssü kah ja lätt õdagu küününukka olõunigu taadõ pasma.
Ütel’ sis imäle, et tuu api kutsusi, ku vaia lätt, ja viil ütel’ väümehele, et tuu kah õgas juhus valmis olõsi appi tulõma.
Vaivalt oll’ esä õdagu ilda tunnikõsõ är olnu, ku kostugi püssüpauk. Imä heitü iks väega är. Tormas’ õkva telefoni mano ja helist’ mullõ, et väümiis õkva tulõsi. Mu miis tormas’ ku tuulispask minemä.
Esä peräh kõnõl’, kuis oll’ olnu. Žiguli oll’ sõitnu kõgõ peräkäroga õkva küüni ala sisse. Esä uut’ niikavva, ku mehe autost välla roneva. Tä oll’ joba inne valmis kaenu, mändseh tsihih pauk lajata. Küünüussi vahelt paistuva tähe ja täpselt sinnä tä püssütoro suunas’ki.
Pauk tekk’ niigi suurt lärmi, a suurõ korgõ küünü all oll’ lajahtus iks viil võimsamb ku periselt. Ja sis pand’ esä rüükmä: «Olev, mine sa ette! Tanel, mine sa tõsõlt puult!» No es olõ sääl toda aigu viil üttegi Olevit egä Tanelit! Pääle esä ja vargidõ oll’ külh küünü all viil üts miis, ja tollõ nimi oll’ õkvalt Hirm.
Varganäo panniva helükiirusõga küünüst välla. Es olõ asjagi tuust, et auto kõgõ käroga maaha jäi.
Väümiis jõudsõ küünü ala. Kuuh nakati küünü läbi otsma. Elektrit küünü all ei olõ ja abis olliva taskulambi. Varsti tulliva mundrimehe kah – mu imä oll’ nä vällä kõlistanu. Noilõ kõnõldi asi är ja sis naati joba ütitselt küünü läbi otsma.
Varsti kostu koskilt määnegi kriuks. Es saa nä arvu, kostpuult tuu tull’, ja otsiti edesi. Varsti oll’ kõrras jälki kolks. Ei kedägi koskil!
Lõpuh saadi arvu, et tuu kolks tulõ Žigulist. Mi mehe olliva inne kõrras lasknu taskulambi valgusõ läbi aknõ autohe sisse kah. A tull’ välla, et nä es olõ iks spetsialisti. Politsei tekk’ auto tagaussõ vallalõ ja laskõ valgusõ pääle.
Tagomadsõ istmõ ja edimäidsi istmidõ sälätugõdõ vahel oll’ kägärah kummargilõ üts preilnä. Politsei tirisi tä uma massina pääle.
Ilmselt tuul vaesõkõsõl kuuliva kogo aig üteh asõndih ollõh jala är ja nigu tä hinnäst vähä liigut’, nakaski tuu peräkäro kolksma. Mis tuu preilnaga edesi tetti, mi ei tiiä, a politseiautohe tä panti ja minemä viidi.
Nakas’ joba valgõmbas minemä. Küünü lähkoh tii pääl olli miihi plätu. Samm oll’ kõvastõ üle meetri pikk. Plätu näütsivä, et tsiht oll’ võetu mõisa poolõ.
Tunnikõnõ läts’ müüdä. Tuus aos oll’ jo mu veli kah kodo jõudnu ja mehe peivä moro pääl nõu, mis edesi saa. Vargidõ Žiguli jo kõgõ käroga iks viil küünü all. Arvada võisõ, et varõmba vai ildamba nä tagasi tulõva.
Varsti kostugi mõisa puult massina mürinät. Küünü otsa man võeti viil kiirust vähämbäski ja kaeti iks väega küüni poolõ, a sisse es käändä. Nä es saaki käändä, selle et kari miihi oll’ pia säälsamah.
Massin pand’ tuurõ mano ja läts’ majast edesi järgmädse külä poolõ minemä. No nii lihtsäs vargidõ ello kah tetä es saa. Mi mehe ronisiva kipõlt massinahe ja otsusti tõist tiid pite näile vasta sõita. Läts’ õnnõs kah! Nä saiva tuu massinaga õkva risttii pääl kokko.
Mi mehe kamandiva sis varganäo massinast välla. Hoiõva vargit kinni ja kutsiva jälki politsei.
Võimumehe panniva varga uma massina pääle ja sõiduti minemä. Üts politseimiis istõ vargidõ auto ruuli ja sõitõ tuuga kah minemä. Tuus päävas sai sis film läbi.
Vargidõ peräkärolõ tulliva paari päävä peräst õigõ mehe perrä. Nuu olliva säält firmast, kost käro rendit oll’.
Žiguli saisõ viil nätälpäivi küünü all. Tull’ vällä, et massina perisumanik oll’ koskil vällämaal. Peräkõrd sis ilmu tuu umanik kõigi papridõga vällä.
Pia aasta läts’ müüdä, ku mu esä kohtuhe kutsuti. Varastanu nä jo midägi es olõ (õigõmbidõ esä es lasõ) ja nii asi jäigi.
Kiviti Kadri
Orava, Vahtsõliina khk | | | | Jummal om iks kõvõmb | | | Viil ildaaigu, ku mõtsatsia põlluharijilõ hirmsat kurja teivä, oll’ kolmõ teku maamehi.
Üte pallõlsiva võimueräkundõ: olkõ hää ja võtkõ vasta sääne säädüs, mis sund jahimehi rohkõmp tsiku laskma. Nii et noid vähämbäs jääs ja et nimä nakkasõ mõtsa är mahuma egä tükü inämb vilä ja kardokidõ kallalõ.
Tõsõ pallõlsiva Jumalat: tii nii, et tsiku vähämbäs jääs. Nä räbäkü pandva kõik jumalavilä nahka.
Kolmanda manasiva: et katsk teid võtas! Et katsk teid kuradi rõipit võtas!
Ja katsk saigi Jumala käest lubatähe ja nakas’ tsiku är võtma.
No kae kuis kaet, a Jumala pallõmisõst ja manamisõst om rohkõmp kassu ku võimueräkundõ pallõmisõst!
Harju Heino
Sadramõtsa, Rõugõ khk | | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Üllätüs ülikooliliinan
Räpinä mehel oll’ asja Tarto liinavalitsustõ. Liinavalitsus om teedäki Tarto raekua majan.
Mehel tull’ uuta ja tä uursõ igävüsest, miä kõik liinavalitsusõ saina pääl ripus. Tä lugi läbi kõik teedüsse ja peräkõrd jäi silm pidämä tulõtõrjõkapi pääl.
Kapp nigu sändse iks. Miis oll’ innegi Tarto liinavalitsusõn käünü ja tuud kappi nännü. A midägi tundu nigu puudu ollõv...
Sis mehel halgaht’: inne oll’ kapi pääle kirotõt «Ohu korral purusta klaas». Mille oll’ vaia tuu kiri kapi päält maaha kraapi? A sis tull’ Räpinä mehele miilde, mis nimega om parhillanõ Tarto liinapää, inneskine umakandimiis....
Väega makõ!
Vanaimä naas’ köögin süvvä tegemä. Latsõlatsõ – poiskõnõ päält kolmõ, lats’kõnõ päält katõ aasta – mänge tarõn.
Äkki kuuld’ vanaimä, kuis lats kitt’: «Väda madus!» Tuu tähend’, et väega makõ.
Vanaimä läts’ kaema. Lats’kõnõ oll’ riiolist klaasi takast viiekümnegrammilidsõ Vana Talina suvõniirpudõli vällä kisknu, korgi valla võtnu ja sisu är joonu.
Makõ kraami juujal silm helgäs’ õnnõlikult, ümbre suumulgu, lõvva ja põski pääl olli likööri ülejäägi. Ega midägi hullu juhtugi-s. Supi sei tütrik sundmalda ja pääle süüki magasi mitu tunni.
Parhilla om tuu lats’kõnõ esi vanaimä. A joodikut es saa timäst kunagi. |
|
|
|
