| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| Kodoigatsusõ kolm jalga | | | | Mille mullõ Misso-kodo tähtsä om: elli sääl katsapäävätsest pääle | | | Om kolm jalga, mis minno iks jäl Tartomaalt – koh ma elä ja tüüd tii – tagasi kodo Missomaalõ tõmbasõ.
Üts om tuu, et ma tunnõ Missoh hääd äräolõmist. Saa vaheldust ja kokko tõisi inemiisiga, kes kah pendeldäse nigu minägi. Saa sannah kõrra kokko vai midägi.
Saa tetä midägi muud ku ma liinah tii: lõigata uibuvõra hõrrõmbas – kae ku hää otsa ronni!
Tõnõ väega tähtsä asi om joba vanast aost olnu – ma saa maalt kassu.
Eski ku kütüsse hinna maaha rehkendä, saa ma esikasvatõdu kartoli, mis tulõ pall’o parõmbidõ vällä ku liinamaja man tulnu. Ubinit saa süvvä. Mehitsit piä, saa mett ja kellelegi rõõmu tetä – anda kingis miipurk, mitte viis eurot.
Om ka kolmas asi, millest om rassõ kõnõlda (kõmisõs väega tühält): mul om kohustus tollõ kotussõ iih, et kotussõl olõssi hing seeh.
Tuust nii väega ei kõnõlda, a inemisel om kohustus nii uma riigi ku tuu väiku kotussõ iih, kost tä peri om. Kohustus ummi lähembide inemiisi iih, kellele tuu kotus tähtsä om.
Om ka kohustus hindä iist huult kanda, et olõssi esi tervüsligumbah keskkunnah. Sääne mitmõharalinõ om tuu kohustus. Nigu tuu lõbu ja kasugi.
Nuu kodoigatsusõ kolm jalga om kokko nigu üts kolmõ jalaga lavvakõnõ, mis piässi olõma tasakaaluh.
Ku kõik jala omma ütepikkudsõ, sis om hingeh tasakaal.
Tuu hinge-tasakaalu-lavvakõnõ avitas elost läbi ujjo, ku olõt eloh mändsegi tormi kätte jäänü: ku olõt uma riigi pääle är süändänü vai naasõga kõvastõ tüllü püürdnü.
Aig-aolt tulõ perrä kaia, et mõni «lavvajalg» pall’o pikäs ei kasu vai tõnõ lühüs ei jää.
Tuud pikkust saa mõõta kah kolmõ muudu: ku pall’o kuluta uma maakodo pääle rahha, ku pall’o aigu sääl ollõh ja ku pall’o mõttõh – mõtlõ tuu kotussõ pääle.
Mille mullõ iks tuu kotus nii tähtsä om: olõ katsapäävätsest pääle sääl Männäl, alõvimajah iks kõik aig olnu. Võrol sündü, a sis viidi õkva Misso.
Mõnõlõ om rassõ seletä, et mille tuu mõtsa seeh ütsik talo ei olõ. A om nii jäänü ja om kimmähe parõmbit kotussit. Kõik om ripakil-räpäkil, kõik aig saa sääl midägi tetä.
A hiinlasõ ütlese, et ku kõik saa valmis, omgi surm! | | |
| | Jagomägi Jüri,
maatiidläne | |
|
|
|
