| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | Koha Priidu tsehkendüs | | | | Kitsõlugu | | | Elä mõtsu seen külän ja tihtsäle om sääl seos aos tühjas jäänüide majapidämiisi vaihõl vanun uibuaiun nätä kül põtru, kül kitsi, kiä käävä sinna ubiniid süümä.
Üüse aga hiilvä kährigu umma ossa võtma. Noilõgi miildüse mar’a ja ubina, kõgõ rohkõmb viil pirni ja ploomi. Ja ku om tammõtõhvu poolõst rikas aasta, ommava mõtstsia õgaüüsedse külälise.
Oll’ pümme süküshommuk. Saisi suurõtii veeren bussipiätüsen ja mõtli päävädse tüü pääle. Kõrraga kuuldsõ mõtsan pinne haukmist. Helü perrä oll’ arru saia, et ajava määnestki mõtseläjät takan.
Kost ja kelle pini nuu ommava, käve küsümine pääst läbi. Kindladõ kostki kavvõmbast. Mi külän ei olõ inämb elänikega majapidämiisigi, ammuki sis pinne. Viimädse olliva mu pini, kelle soe talvõl maha murdsõva ja mõtsa vedäsivä.
Edesi liiksõva mõttõ nädälitagutsõlõ õdaguspoolikulõ, ku mu mant üle oja oll’ kah pinne kuulda. Läbi puuraagsidõ oll’ nätä, ku kats suurt pinni jõudsõva kitsõlõ perrä, murdsõva tä maaha ja naksiva kakma. Tuu kitsõ hallõ helü om täämbädseni kõrvun. Kas nüüt ommava jälleki kitsõ kätte saanu, tõrõli hendämisi.
Haukminõ tull’ jär’est lähkümbäle ja joba naas’ ka puuossõ praksmist kuulda olõma. Saisti tiiharu pääle vällä ja jäi uutma.
Kõrraga hüpäs’ tõsõlt puult suurtiid võsust vällä kitsõkõnõ ja jäie õkva mu kõrvalõ saisma. Ku pinne helü lähkümbäde tull’, litsõ hennäst viilgi tihtsämbäde vasta mu külge. Olli esiki hiitünü eläjekese sääntsest tulõkist. Tundsõ, kuis kitsõkõsõ süä pesse ja jalakõsõ olliva valmis pakku hüppämä.
Mis tetä? Pini olliva joba peris lähkül. Panni koti kitsõ kõrval maha ja astsõ üle tii pinnele vasta. Nigu pini tii pääle jõudsõva, röögäti näide pääle kõvastõ ja aiõ käe lakk’a.
Õnnõs kats suurt pinni näkse minnu ja püürdse mõtsa tagasi. Kõik tuu aig saisõ kits uma kotsa pääl tõsõl puul tiid.
Tulli tagasi ja võti kitsõ kõrvalt koti ola pääle, hendälgi süä pesmän. Kits kaiõ ümbretsõõri ja kona pinne inämb nätä es olõ, nakas’ aigupiten võsu poolõ minemä. Sis saisat’ viil kõrras ja pikä hüppega oll’gi lännü. Oll’ hää tunnõ, et olli üte elu kimmäst ja piinarikkast surmast pästnü.
Paar päivä ildampa, pühäpäävä hommuku, oll’ imäkits katõ suviskidsõ tallõga mu aia takan puiõ vahel söömän. Ja ei olõ ma ei varhampa ega ildampa nännü, kuis kitsõtallõ poksva. A sis nu noorõ kitsõ nigu mullõ tenus mängsevä ja poksõva sääl hainamaa pääl uma kümme minutit, inne ku jäl võsu vaihõlõ lätsivä.
Kas nuu ollivä tuu kitsõ perrest vai ei, a ma arva, et inemise piäs luudusõlõ pall’u lähkümbäl olõma, kül sis ka luudus meile lähkümbäde tulõ.
Silla Silver
Tsiamäelt | | | | Hambatohtri man | | | Oll’ illus keväjäne päiv. Mängse uman tarõn pääd murdvat sõamängu, ku tull’ imä ja ütel’, et om hambatohtri manu minek. Imä sõna om säädüses ja minek läts’ vallalõ.
Hambatohtri es olõ kavvõn, mõnõ minudi tii Võru liinan. Pia ollimigi peräl. Istsõ ussõ taadõ maha ja jäi uutma. Ma pelksi kah, selle et tohtri tüküse vahel hambit vällä kakma.
Viie minudi peräst tull’gi sisse astu. Isti pingi pääle ja ai suu kõrvuni vallalõ. Joba topsõgi tohtri mullõ tangi suuhtõ esi mullõ midägi ütlemäldä. Ja nakas’ kakma. Sõs käve üts naks ja hammas tull’gi är. Ma naksi peris rüükmä. Ku ma ütskõrd rüükmise perrä jäti, küsse ma tohtri käest, kas hammas tull’ är. Tohtri ütel’, et ammu inne toda, ku ma rüükmä naksi. Tohtril tull’ peris naar pääle. Ütel’, et latsõ rüükvä õks inne tõmbamist, a ma röögi takastperrä.
Suurõ Sandri | | | | Kraanikausi ravitsõminõ | | | Viil mõnõ aasta tagasi, ku ma väiku olli, oll’ mul köhä. Imä ostsõ mullõ rohto. Rohi lõhnas’ ja oll’ ka maigu poolõst väega jälle. Säänest es taha eski suu sisse võtta.
Egä kõrd, ku imä topsiga mullõ rohto tõi, vali ma tuu kraanikausist alla. Õks nii, et imä es näe.
Aig läts’, a mu köhä es jää kuigi perrä. Imä nakas’ mu rohovõtmisõ vasta huvvi tundma. Nii jäigi ma ütel hummukul imäle vahelõ, ku rohto kraanikausist alla vali.
Tuu pääle sai imä kur’as ja ütel’, et näet, kraanikauss ei köhi inämb sukugi, a su köhä om nüüt vaia är ravitsa. Es jääki mul muud üle, ku tull’ toda jället rohto võtma naada.
Pärnoja Rebeka | | | | Esä pakõ mehitside iist | | | Maailman om pall’o inemiisi, kiä pelgäse mehitsit. Kõgõ rohkõmb pelgäs näid mu esä. Ku tä kas kuuld suminat vai kiäki ütles tuu väiku linnukõsõ nimme, sõs või mu esä minnä olümpiäle edimäst kotust juuskma. Esä tege nii kõva spurdi, et esi kah ei usu.
Kõik, kes mu essä tiidvä, tegevä timäga suvõl halva nall’a.
Minevä suvõ maal vanaimä man näkk’ esä, kuis mehitside pere tull’ tarust vällä. Esä hõigas’ vanaimmä.
Ku vanaimä jaolõ sai, pallõl’ tä essä appi mehitsit kinni püüdmä. Tuu pääle pagõsi esä sanna manu. Ütel’, et lätt sanna kütmä. Sinnä tä jäigi kooni pümmes minekini.
Suvõ Egert | | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Sooligu essüvä!
Põlvan peetül suurõl tandsupidol käve nii kõva kargaminõ, et vanõmbal tandsurahval rappu sisikund kõrraligult läbi ja toss tükkü vällä minemä.
«Mu sooligu ütlese, et no koolõ ma õkva är!» kaivas’ üts memmekene katõ tandsu vahepääl: luutsõ, et vast päses pingi pääle päältkaejide sekkä.
A es avida midägi. Trupp vidi memme tandsuplatsi pääle tagasi. Memm karas’ edesi, kuulmist ei kongi – sooligu essüvä!
Nuur vai vana?
Spordimiis juussõ mõtsa vaihõl. Joosutii vei müüde ütest tiiviirsest talost. Ku miis talo kotsilõ jõudsõ, nakas’ pääle igäväne haukminõ ja lõugaminõ, timä poolõ juussõ kats perädüsuurt karvast pinitükkü.
Spordimiis jäi saisma ja märgot’, midä tetä. Pinne iist ärjuuskminõ tundu ull’ mõtõ. Talomaja ussõst kopõrd’ vällä vanataadikõnõ. «Är peläkü, nä ei purõ kedägi, nä omma jo kutsigu!» hõigas’ vanakõnõ, esi kai lämmä pilguga pinivolaskidõ poolõ.
«Kulõ nuurmiis, hoia uma «kutsigu» tõnõkõrd kinni,» porisi spordimiis ja juussõ tassakõistõ edesi, jupp aigu sälä taadõ pinne vahtõn.
Arvi, käü vällä!
Taa jant juhtu umaaigsõn kuulsan Kepniku fotoateljeen Võro liinan.
Miis läts’ pilte perrä. Nigu tä ust praot’, hõigas’ kuri naasõhelü tarõst: «Arvi, käü vällä!»
Miis hiitü ja mõtõl’, kuis hõikaja silmä nägemäldä timä nimme tiid. Ku tä tassakõistõ ussõ valla tekk’ ja sisse läts’, pallõl’ provva Kepnik andis, selle et pidäsi ussõst tulõjat umas pinis: tuu nimi oll’ kah Arvi. |
|
|
|
