| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | Koha Priidu tsehkendüs | | | | Ussõtagonõ unistus | | | Olõ terve uma elo ostnu odavit asjo, külh müüblit, ehitüsmatõrjaali, ülerõivit ja mõssu. Ei olõ soetanu disainmüüblit, tammõparketti, firmarõivit egä kängitsit. Esiki mehele sai ilma seksmõsulda.
Ku kuulsõ täämbädse päävä ütelüst «Ma olõ-i nii rikas, et odavit asjo osta», mõtli kuultu jüvä üle ja otsusti esi perrä pruuvi.
Õkva ollgi postkasti potsatanu kataloog, koh lubati teljäle kaup massulda kätte tuvva. Märgodi õkva, et sis om jo kasulikumb kallis toodõ telli, seol kullõri mass korgõmb (antu juhul 21.90). Tuuperäst telsegi elon edimäst kõrda mitte odava, a kõgõ kallimba ja kuulsamba firma mõsumassina.
Inemisel piät vaihõl iks õnnõ kah olõma – seokõrd meil oll’gi. Poig tull’ parajalõ lõunalõ, ku kullõr mõsumassinaga pääliinast jõudsõ. Mehe vidi sis katõkõistõ tellitü massina kolidori.
Ma es jõvva kavvõmb uuta ja nigu kiimanõ miis kissõ «kallikõsõ» pall’as. No oll’ ilodus – läükse egäst külest. Autumaadinupp ku tissinibu massina külen punguman. Peris hallõ oll’ tõist vannitarrõ vanalõ pruugitulõ vannilõ seldsilises viiä. Ja saaki-es viiä, selle et nuuruslik adrepuut es mahu vannitarõ ussõst sisse.
Paistu, et õnn oll’ üten kullõriga meilt «jalga lasknu». Poig läts’ tüüle tagasi, ma lohisti hinnäst küüki õhku ahmma. Tõnõpuul oll’ tumm ku kala vai midä täl üteldä olnugi. Timä tuu mõõduvõtja jo oll’. Mõõtsõ vannitarõ lakjusõ är, a ussõ lakjust mitte. Kiä võisõ arvada, et suuri aknidõga kortril nii väiku ussõ omma.
Ku mudso veidü selgembäs läts’, halgaht’ miilde, et Rootsi-poig om koton naasõ-latsi man käümän. Kõlisti tälle. Varsti oll’ «ruutslanõ» tüüriistuga peräl. Kolidor sai tolmu ja ärkistut ussõpiita täüs. Jeeli-jeeli topsõmi uma kaunitari vannitarõ mulgust sisse. Ussõpiit säeti tagasi ja poig kihut’ perre mano kodo. Tundsõ, et õnn oll’ tarrõ tagasi hiilnü.
Mitu päivä imetli umma tulõvast abimiist, a pruuvi es julgu. Egä mino vahtsõnõ päiv alas’ tehniga instruktsiooni uurmisõga. Lõpus tei süämi kõvas, topsõ massina mõssu täüs, valõ pulbrõ suhvlihe ja panni aparaadi käüma. Etskae imet, läts’ki käümä.
Vana massin möiras’ tarõ nukan ku lõvipoig ja hüpel’ ku kunn, a mõssu mõsksõ kasinalõ – 4,5 kg. A seo Saksamaa ilodus nurras nukan ku väiku tsiidsopoig sohva pääl ja katõssa killo om täl tühiasi puhtas tetä. Mõsu sai kipõlt puhtas ja mullõ selges, et rahva ütelüs «Ma olõ-i nii rikas, et odavit asju osta», om paslik tähelepanõk täämbädsel pääväl.
Säinasti Asta | | | | Tohtri kavval soovitus | | | Mul nakas’ keväjä, nii maikuu lõpupoolõ niigi korgõ vererõhk väega üles-alla hüplemä.
Ku olli tarõn, olõ-s hätägi, aga nii ku uulidsa pääle lätsi, nii vererõhk karas’ jäl üles.
Lätsi muidoki perretohtri, Trummi Anne mano ja kaipsi umma hätä. Tohtri uursõ iks, mis ma süü ja juu, kas piä iks kõrralikõst elokombist kinni ja tarvita ka tä puult kirotõduisi ruuhi.
Ütli, et tii kõik, mis tä om ette kirotanu. Sis tä iks mõtõl’ jupp aigu ja küsse: «Mis sa esi arvat, millest taa asi võisõ nii äkiste tulla?»
Ma veidükese mõtli ja arvsi, et tuu või tulla naist keväjidsist häist ilmust. Tohtri küsse, et kuis nii.
Tei sis tohtrilõ selges: «Kae, ilma ilosa, ilosil naistõrahvil läävä jupka lühembäs ja meesterahva silm lätt iks kõgõpäält pääle näide seerejoosulõ ja sis kõrrast ülespoolõ.»
Tohtri naas’ naarma ja ütel’: «Tuust hädäst saami kipõlt vallalõ, ilma ruuhilda.»
Ma küsse, et kuis.
Tohtri vastas’: «Sul tulõ tetä säändse silmäklapi nigu vanal aol hobõsil, sis kaet õnnõ ette ja ei vahi nii pall’o kõrvalõ. Kül sis asi paranõs!»
No mul jäivä nu klapi küll tegemädä, a ku tohtri mano lätsi, sis iks kipõmba sammuga, et jõvvas rutõmb peräle, et rõhku normin hoita. Ja kae, asi parasigi, nii et oll’ iks kassu külh tohtri nõust.
Johansoni Madis | | | | Vahtsõ ao eläjä | | | Umbõs kolm-neli suvvõ tagasi kävemi perrega Pärnu rannan. Päiv paistu lämmäle. Mõtlimi, et patseerimi kah promenaadi pääl nigu peris suvitaja.
Äkki ma näkse, et üts vanaprovva kõnd uhkõlõ trotuaari pääl. Õnnõ imelik elläi om täl nööri otsan. Kavvõst es saa häste arvu. Mõtli, et mis elläi tuu külh om. Hindälegi arru saamalda ütli kõva helüga: «Kaegõ, lehm om nööri otsan ja kõnd liina piten!» Kõik kaiva sinnäpoolõ. Mu veli Talis nakas’ naarma ja ütel’, et ma piä hindäle prilli hankma, ku ma ei tii vahet lehmäl ja Dalmaatsia pinil.
Ega ma sõs es tiiki.
Timmi Tõnis
Parksepä keskkooli 4.b klass | | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Näütemäng aiamaal
Keväjä mõtli aiamaanaabri ummi pindremaiõ pääl ütitselt asku palota. Tuu oll’ kül tulõtõrjõl kõvva är keelet. A midä iks ossakõisi, kuluhaina ja muu säändsega pääle naada?
Ütel ilosal pääväl oll’gi tuli palaman ja kraammistüü tävve huuga käümän. Nigu talgidõ puhul kombõs, oll’ ka pudõlikõnõ ja sakumm.
Oll’ rõõmsa olõminõ ja tüü edeni jõudsalõ. Kiäki es panõ tähele, kuis üts naistõrahvas tõisi mant majja läts’. Sääl tä tõmmas’ miihipüksi jalga, lei uma vana raudtiipindsagu sälgä, tõmmas’ vormimütsü silmi pääle ni säädse kaardikarmani kihä ümbre: trahvipapridõ hoitmisõs. Läts’ aiamaalõ tagasi ja hõigas’ joba kavvõst: «Midä tan tetäs? Kes lubasi?»
Rahvas läts’ «tulõtõrjõammõtnikku» näten pabinalõ. Osa olli vakka ja jäivä uutma, mis edesi saa. Osa püüdse tuld kistuta. A üts naanõ läts’ nii huugu, et haard’ vigla ja olõs vai tülütäjät tsusanu. Õnnõs sai näütemäng aiamaal otsa ja võlssmängjä tetti avaligus. |
|
|
|
