| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| Hädä iks mudsu peräst! | | | Võijummal, kõrrast kerembäs lätt elo! Kae, vanastõ oll’ rassõ, sa pidit esi kõkkõ tiidmä. Inemine oll’ nigu multifunktsionaalnõ karmaniväits: tahat, tõmbat korgitseri vällä, üts liigutus ja väidsest saava kääri. No om inemisest, ku timmä väidsega võrrõlda, õnnõ pää perrä.
No anti teedä, et tüüle om naanu kompostmisõ nõvvoandmisõ telehvon. Aidsi uma joba om, murrõtelehvon ja õnnõtuidõ naisi telehvon, kiä koton kaigast saava, no om sis kompostmisõ uma kah.
Õigõ kah: ku kompostminõ joba ello segämä nakkas, sõs tulõ inemist avita. Olõ sa joodik vai kompostja, ku om hädä, sõs ei massa inämb pääd jaanatsirgu muudu kompostiunikuhe tsusada.
Mu vanaimä ja vanaesä olliva joba kõva kompostja. Suur unik oll’ aian, ma korssi säält inne kallo püüdmä minekit verevit vihmavaklu. Ku lapjuga liigutit, haisas’ kah. Ütskõrd läts’ palama. Nätäl aigu tossas’ aian. A nõvvoandmistelehvonni es olõ, nõukaaig. Esi tull’ är kistuta. Lätsivägi hauda, vanaimä ja vanaesä. Näist es jää suurt muud perrä ku suur kompostiunik aian.
Mul Tal’nan aian Pehu Jaani naanõ kah kompostiir: aia tagaotsan om unik. Täl om tuu veidükese parõmbalõ kontrolli all. A ku asi tüküs käest är minemä, saa tä hindäle kompostja kodo kutsu. Tuu tulõ ja kaes hädä üle.
Kompostmisõ projektijuhi Ohvrili Anneli sõnno perrä tulõ inemiisil hindäle edimält selges tetä, määne om asusortmisõ kõrd. Ja kuis komposti niimuudu, et haisu ei tulõs.
Haisulda sitmine omgi suur kunst. Mul üts tutva jõi esiki odõkolonni, et sitmine ilma haisulda lännü. Es õnnistu. Kuuligi är, haisas’ iist ja takast ja elämine oll’ kah ku kompostiunik.
Ku liinainemine potipõllundusõga tegeles, tulõsi täl kompostiunik tarrõ tetä. Ja ku kompostjat vällä ei kutsu, kutsva naabri politsei, käe käänetäs vällä ja viiäs är.
Ega kõik hädä, mis inemisel omma, tulõva mõistusõ peräst. Ull’ om sündümisest kuulmisõni õnnõlik. |
|
|
|
