Nummõr' 334
Lehekuu 12. päiv 2015
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Pääleht
     
  • Ristipuiõ kaart nakkas valmis saama
  • Uudissõ
     
  • Laadahuuaig läts’ vallalõ
  •  
  • Muusõumiüü Vanal-Võromaal
  •  
  • Perimüskultuur avitas turismiettevõtjit
  •  
  • Kaika suvõülikuul tulõ Räpinäl
  •  
  • Vana talo pildi võistlus
  •  
  • Rohilinõ rattaretk Võromaal
  • Märgotus
     
  • Kõivupuu Marju: tiiä sääntsiid ummamuudu faktõ
  •  
  • Ausamiilsüs ja tarkus võru muudu
  •  
  • Vastakaja
  • Elo
     
  • Orava priitahtligu pritsumehe tegevä külä abiga är
  •  
  • Mehidse-juttõ Uma Lehe jutuvõistlusõlt
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
     
    Mehidse-juttõ Uma Lehe jutuvõistlusõlt
     
    Sõbra mehidse

    Mu vellel Heinul kuuli sõbõr är ja peränd’ tälle üte mehidsepere. Kuna tä esi es saa naidõ linnukõisiga kammandadus, tõi tä nuu mu poolõ. Ma sõs kammandi näid nigu vaia.

    Olliva tõõsõ väegade kuulsa. Sääne sort oll’. Kor’assiva üte taroga rohkõmp ku ülejäänü kuus peret kokku.
    Sügüse võti osa näide kor’atust saagist är ja süütse näid tsukrusiirupiga, et nä talvõ üle elässi.

    Velekene arvas’, et ku üte kõrraga nii pall’o mett saa, sõs või viilgi saia. Nii tä võtsõ üte tutva mesinigu üten ja puustsõva viil kõrra noid mehitsit. A mullõ es kõnõlda tuust midägi.

    Talvõl ma õks egä nätäl kullõlsi mehitsit, et kas õks laulva nigu vaia. Koputi taru pääle ja kulssi, kuis helü um. Ku um illus helü, sõs um kõik kõrran. A ütel hääl pääväl es tulõ tarust inämp üttegi hellü. Võti taru vallalõ ja mehidse koolnu miä koolnu.

    Ma tiidse, et mõnikõrd saat näid viil ello herändä, ku nä ei olõ üle nädälä koolnu. Sai sis imämehidse kätte, lõiksi täl vähä siibu ja pühkse õrnalt suumõsukaussi. Vei tarrõ ka tõsõ mehidse.

    Laodi nä sängülina pääle lakja ja kiitse tsukrõsiirupit, miä näile pääle pihusti. Osa valasi tühäs jäänü kärgi pääle. Ja kae imet – mehidse heräsivä ellu. Es olõ näil muud hätä ku nällähädä.

    Tei sõs näide taru lämmäs: aiõ savikivi plitaraudu pääl lämmäs, mähkse linatsidõ rõividõ sisse ja tarru. Ku taru oll’ kuiv ja lämmi, panni ka mehidse kärgiga (kohe oll’ valõtu tsukrusiirup) sennä sisse. Katsõ ilustõ kinni ja ellu nä jäivä.

    Mudokina panni ka tuu mulgu kinni, kost nä sisse ja vällä kävivä, keväjä, ku õigõ aig, teivä nä puhastuslindamisõ ja naksiva häiermide päält nektärit korjama.

    A miä oll’ esieräline: ütski võõras es tohe näile lähküle minnä. Õkva nõglasiva. Ma võisõ minnä ja tulla, kuna hääs arvassi.

    Jaanipäävä paiku, ku nä peret lasiva, tull’ tuu imämehiläne uma sülemiga mullõ habõnidõ sisse ja nii saiõ ka sülemi ilostõ kätte. Es olõ vaia turni puiõ otsan, et alla võtta! Esä kõrvalt jo latsõst pääle mehitsidega kammandanu – nä tundsõva mu lõhnast är.

    Är nä häädüvä kolimisõ aigu. Üts armsa sugulanõ oll’ nä talvõl valla võtnu ja är nä külmäsivä. Es mõista tuust naistõrahvast säänest asja uuta. Oll’ tõnõ mudu nii teküs naistõrahvas. Lõõrit’ nigu lõokõnõ ja mängse viil naid vabrigupille kah.

    Mõttusõ Kalev
     
    Mehidse-mustri.
    Začeki Sveni pilt
     
    Mehiläne ei kannata ropõndamist

    Muru pääl mängse viis naabrilast. Kõgõ noorõmb, kuvvõaastanõ, oll’ poiskõnõ Karla. Timä kats sõsarat ja naabritütärlatsõ olli Karlast mitu aastat vanõmba. Ega nä Karlat hää meelega egä kõrd ummi mängõ sekkä es taha. Ku mõnikõrd tõisildõ es saa, jäi Karla ku ullembakõnõ turakus.

    Ütskõrd umatõ trehväs’ nii, et kõik viis last istsõ rahuligult ütenkuun. Äkki ütel’ Karla naabritütärlats hirmsa ropu sõna: p..s. Ja sõs linnas’ õkva sinnä mehiläne: kimmäle tahtsõ tä ütlejät karista. A trehväs’ nii, et mehiläne essü ja tsusas’ uma nõgla Karlakõsõ moka sisse. Seo oll’ ilmselgele hirmsa ülekohus!

    Hädäkisa nõssi taivani. Tuud kuuldsõ kõgõ inne naabri-imä ja juusksõ trepi pääle kaema, mis om juhtunu. Karla taibas’ õkva, et kon hädä kõgõ suurõmb, sääl abi kõgõ ligemb. Läbi kipõ silmävii ja jo paistõtama kiskva mokaga sai Karla naabri-imäle täpsele är kõnõlda, kuis Mallõ ütel’ ropu sõna ja mehiläne tull’ tedä karistama, a essü veidükese.

    Silmäpilk alas’ kohtumõistminõ. Tütärlatsõ panti rivvi. Karlakõsõ nõna ja silmäviist likõ nägu kuivatõdi põllõnukaga är. Naabri-imä kõnnõ edimäne osa oll’ noomitus, et kuis umõta tütärlats või nii rumala suuga olla ja väiksembä man kõva helüga säändsiid sõnnu üteldä. Tõnõ osa kõnnõst oll’ kõva käsk ja hoiatus, et Karlat piät ekkä mängu võtma ja ku viil kiäki ropõndas, sõs…

    Kindma Maimu
    Valgjärvelt
     
    Ku kõva
    sannalinõ sa olõt?
    Kae perrä!
     
    „Tagamõtsa”
    ETV-n
     
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
     
     
     
    Uma Internetin