Nummõr' 334
Lehekuu 12. päiv 2015
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Pääleht
     
  • Ristipuiõ kaart nakkas valmis saama
  • Uudissõ
     
  • Laadahuuaig läts’ vallalõ
  •  
  • Muusõumiüü Vanal-Võromaal
  •  
  • Perimüskultuur avitas turismiettevõtjit
  •  
  • Kaika suvõülikuul tulõ Räpinäl
  •  
  • Vana talo pildi võistlus
  •  
  • Rohilinõ rattaretk Võromaal
  • Märgotus
     
  • Kõivupuu Marju: tiiä sääntsiid ummamuudu faktõ
  •  
  • Ausamiilsüs ja tarkus võru muudu
  •  
  • Vastakaja
  • Elo
     
  • Orava priitahtligu pritsumehe tegevä külä abiga är
  •  
  • Mehidse-juttõ Uma Lehe jutuvõistlusõlt
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
     
    Koha Priidu tsehkendüs
     
    Jant ambulantsin
     
    15 aastakka tagasi, ku ma ambulatsin peretohtrõ man velskriammõtit pedäsi, tüüt’ sääl üts õdõ. Tuu oll’ must 30 talvõ vanõmb, aga väega erksä ja krapõ. Ku naarma pistse, oll’ ehtsä naarupassun.

    Tuukõrd, ku tüüpäiv õdagulõ oll’ tiksnu, nakas’ kõrraga inemiisi tsilkma. Kõgõ inne tull’ kundsõga kõpsõn uhkõ ja korgõ karusnahast mütsüga naanõ, kes alailma näkse väiga illus vällä, säetü ja välläpeetü. Sis astsõ sisse üts vanõmb miis.

    Illus naanõ pand’ inne mäntli ja mütsü varna ja tull’ tarrõ. Miis jäi saisma keset vüürüst ja kobisi nöpse piten. Veitü ao peräst ilmu õkvatiid koolimajast üts tütrik manu.

    Ma küsse mehe käest, et määne murõ tuul om. Tä tahtsõ õnnõ rohtõ osta ja kaksas’ kipõlt minekit. Tüdrikul nakas’ vist koolitunn pääle, oll’ api saamalda sammamuudu jalga lasknu.

    Tollõ ilusa naasõ tervüsemurrõlõ löüdsemi abilidsõ ja sõs nakas’ tä vüürüsen rõivilõ pandma. Mi jäimi naarupasunaga tarrõ ummi paprit lavva pääl unikudõ säädmä.

    Kõrraga nakas’ naasõkõnõ vüürüsen ikma, et timä müts om kaonu, ku kallis tuu oll’, muudsa, lämmi, ummamuudu ja puha.

    Kolitor oll’ kats kõrda kats ruutu ja inne kats penki sehen. Säält olõs nõgla kah kimmäle är nännü. Ikuvalun naanõ läts’ki ilma mütsüldä kodu. Meil naarupasunaga oll’ tuju tsurgit.

    Sõs tull’ üts koolioppaja mi manu. Kõnõlimi telle uma murrõ är. Oppaja käändse ümbre püüdmä tuud tütärlast, kes mi mant inne minekit tekse. A tuu olõ-s mütsü putnu.

    A illus naanõ es olõ lihtsäle illus, timä oll’ ka teküs. Võih, õkva kõhe nakas’, ku kats politseimiist trepist üles tulliva. Nimä naariva ja ütlivä, et tulliva kipõdõ, lärmi ja vilgutusõga, lõppudõ lõpus iks «äksön».

    Ammõtnigu kaiva sündmüskotussõ kõrraligult üle: kumbki tei vüürüsen uma ruudu pääl tsõõrõ, kurikaaldõ pundinhoitmist (kuritegelikku koosseisu) es lövvävä ja lätsivä är.

    Naksimi esi ka rõivilõ säädmä. Mu hamõ oll’ takantarõn ja naarupasuna mäntli iin kolidorin varnan. Kõrraga nakas’ naarupassun hirmsäle rüükmä. Ma tundsõ, kuis mu ihukarva nõssiva, silmä ku pooli pähä saistuma jäivä, kuuma juti ku piksenoolõ igäle poolõ pistsevä, käe ja jala erälde takti piten vabisõma naksiva.

    Ma juussõ takasttarõst ja näi, kuis mäntli linnas’ põrmandu pääle, käüsse lakja. Hiitünü rüükja juussõ kolidorist är.

    Sis nakas’ ussõ takast rüükmise vahelõ sõnnu tulõma, et rott om käüssen. Üle kõgõ maa pääl pelläs’ timä rottõ ja hiirekeisi.

    Ma võtsõ uma viimädse julgusõraasukõsõ kokku ja kai käüssemulgust sisse.

    Käüss läbi es paistu, oll’ punnin, inne karva paistuva vasta. Egäs juhus hoitsõ pääd kavvõmbalõ – ku kiäki piäsi mulgust vällä kargama.

    Mõtli, et nii kipõdõ rott pessä ei tii ja nii jämme tä ei piäs olõma. Pistsõ tasaligult käe karvu manu ja kumbassi. Mõtli, et olku tä sunnik vai põrglanõ, aga ma tä karvupiten vällä kisu.

    Nii uhkõ müts es olõ vast elun sändsen saisun olnu, kõvvõr ja lopin, karvakõsõ pulstunu. Sis naksi ma läbi ussõ hiitünüle seletämä, et olõ-õi rott, naasõ müts om. Läts’ tükk aiga, inne ku naarupassun nakas’ ussõ vahelt piildmä.

    Kuimuudu seo kõik juhtusi? Niikavva, ku illus naanõ mi man oll’, tull’ miis. Tuu pandsõ uma paltu naasõ ja naarupasuna mäntli vahele, kogemalda putut’ uhkõt mütsü ja tuu sattõ põrmandu pääle. Vaenõ miis es tiiä, mändse mäntli kotsil müts täpsele oll’. Kõrralik inemine nutsut’ mütsü kokku ja pistse ütte edimäste käüssede, mis oll’ naarupasuna mäntli uma.

    Tõmmassi õkva traati murrõn mütsüldä naasõlõ, politseimiihile seledi asja ja juussõ koolimajast läbi, ütli tütärlatsõlõ ka viil. Lõpus lei lopin mütsü vurhvi, siliti pulstunut karva perikarva ja panni takkatarrõ kappi. Järgmäne päiv vei õnnõlik naanõ mütsü kodu.

    Mihailovi Tiivi
    Korijärve, Karula khk
     
    Agara politseinigu
     
    Meil oll’ taksipini Roki, kelle üts meelistegevüs oll’ kivve ümbre tiirotaminõ ja näide pääle haukminõ.

    Oll’ illos keväjäne aig. Lätsimi Rokiga puiõ alt lehti ja vana kullo riibma. Pinikene hauksõ veidü kavvõmbal hinnästunustavalt kivi pääle ja kraapsõ hoolõga mulda ümbretsõõri.

    Kõrraga näi politseiautot. Mõtli umaette, et las nä sõitva päälegi, näil omma kah uma asja aia. Aga tutkit! Auto pidäsi kinni ja mehe tulliva vällä. Lätsivä õkva kaema, kedä pini sääl puiõ all murd.Vast arvssiva, et om mõni kass vai jänes.

    Tiiä-i, midä nä mõtli, ku näivä, et Rokikõnõ maadõl’ hoobis kiviga. Ma es kuulõ, kas nä pinikeist kitivä vai ütlivä midägi. No taks tulle alandlikult, hand soroh, mino mano.

    Kae, politseinigu olõki-i tuima ja trahvihimolidsõ ammõtnigu. Ku vaia, sis kaitsva kasvai kivvi!

    Varese Tiiu
    Põlvast
     
    Ahnus
     
    Õkva oll’ pensipäiv ja Võro liina suur puut pensionääre paksult täüs.

    Pensipääväl või iks hindäle makõt kah lupa – kompvegikastõ man oll’gi hulga rahvast. Üts vanapaar kah.

    «Võta noid kompvekke iks hää kotitäüs!» opas’ vanamiis umma tõistpuult.

    «No ma eelmäne kõrd võtsõ hää hulga, a poolõtõsõ pääväga sei ütsindä är,» kaivas’ mutikõnõ. «Viis killo võtsõ mano kah!»

    «No mis ti tan seletät, võtkõ är, hummõn tulõva maaka liina, sis om puhas vuuk,» tsusas’ jutu vaihõlõ paari mano jõudnu vanõmb naistõrahvas, tühi kilekott käen.

    Mürgü Manni
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Mõnõ esimuudu tulõkah’o

    Keväjä om palamiisi pall’o. Miilde tulõva Võro vana pritsimehe Vaha Juuljusõ jutu esimuudu palamiisist.

    Ütel mehel oll’ majaussõ ette säet kell kassilõ. Tuu ussõkell oll’ madalan, et tsiidsokõnõ küündü nupi pääle vaotama. Tuu kunst oll’ kassil käpän. A ütskõrd vaot’ tsiidso nii kõvva, et nupp jäi sisse. Juhtmõ lätsi kärssämä ja tull’ api kutsu.

    Tõnõkõrd jäl oll’ määnegi miis prilli lavva pääle jätnü. Päiv paistu aknõst sisse õkva kumõridõ prilliklaasõ pääle. Ku peremiis mano sai, oll’ puul Rahva Häält prille man lavva pääl är palanu ja lavvalinal mulk seen.

    Kõgõ suurõmb oll’ Juuljusõl Petseri liina palaminõ 1939. aasta lehekuun. Kõgõ väikumb trehväs sis, ku Juuljus Võrusuu pääl putkan õlut lassõ. Kõrvallavvan pand miis suitsu palama. Nigu tikku tõmmas’, karas’ kipõn plastmassist prilliraami külge ja raam läts’ palama.

    «Ma karksi õkva üles, lei peopesä mehe prille kotsil klopsti kokko ja tulõkah’o oll’gi kistutõt,» kõnõl’ Juuljus.
     
    Ku kõva
    sannalinõ sa olõt?
    Kae perrä!
     
    „Tagamõtsa”
    ETV-n
     
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
     
     
     
    Uma Internetin